Damond Albarn tegi oma viimase albumi iPhone’is ja enamasti lennujaamades istudes. Ma sain sellest nüüd aru. Kui pikalt lennata, siis satud helide virvarri, mis moodustab koos muu müra ja kehaliste aistingutega omaette sürrealistliku elamuse. Lendasin siis Lõuna-Aafrikasse. Kõigepealt sain Londoni lennukis kokku Rhythm Doctori ehk Chrisiga. Kuidagi läks jutt india filmimuusikale ja Chris tunnistas, et ta on oma elus vaid ühte india filmi näinud, sedagi tükkidena Youtube’ist. Ise mängib aga Bollywoodi muusikat küll. Arutasime, et mis imelik värk sellega on, et Bollywoodi muusikat teatakse, aga filmi, kust lood pärit, ei tea keegi.
Londonis Heathrows istudes hakkas kõlaritest kostev muusika, valjuhääldajate teated ja muidu müra kokku sulama fooniks, mis sisaldas midagi müstilist ja tabamatut ühtaegu. Istusin ja kuulasin seda, vahelduseks panin MP3-mängija käima ja siis kuulasin jälle lennujaama häält. Lennukis Katari avastasin, et seal saab nii muuusikat kuulata kui ka filme vaadata. Leidsin india muusika podcast’e ja siis hiljem juba india filme. Kuradi hea oli üle aastate neid roosades värvides asju vaadata. Iga nati aja tagant keegi tantsis ja laulis “Takataka”. Johannesburgis maandusin, täis mingit kummalist tunnet, et olen vahepeal teisel planeedil ära käinud.
Tagasitulek oli samasugune, ainult et mul oli kaasas vuvuzela. Vot, poisid, uskuge mind, vuvuzela’ga reisimine on hea algus naistega tutvumiseks. Johannesburgi piletikontrolli tüdruk läks silmnähtavalt leili ja tahtis mu vuvuzela’t endale. Londoni check in’i tibu vaatas suurte silmadega toda plastmassist toru ja kähistas: “See on ju see, noh, vuzuvela! Ei, vuvuzela!” Julgeolekukontrollis lõid aga kenal tädil silmad särama, ta vaatas mu vuvuzela’t ja ütles lihtsalt, ent siiralt: “Tuut-tuut!”
Nii ma olingi siis Lennart Meri nimelises lennujaamas ja mul oli kuidagi ebareaalne tunne. Kas ma tõesti ahmisin endasse kõiki neid helisid ja filme? Kus nad nüüd on? Kurat seda teab!