Korraks möödunud valimistest. Huvitav, kas Ilves jäi võitjaks, et saavutas – nagu paljud märkisid – kaotuse Tarandile teledebatis, kus Tarand oma kiiruse ja jõhkrusega temast üle käis? Või jäi võitjaks Tarand, pidades silmas oma vabameelse ja isemõtleva kodaniku kuvandi kindlustamist – seetõttu, et saavutas kaotuse Riigikogus (olles enne Riigikogu uksele mu oma silme all kinnitanud “teesid”, mille puudumise üle kõikvõimalikes kirjatükkides, debattides ja mujal kõvasti viriseti)?
Just julgus on see, mis annab võimaluse kaotades võita.
Hetketi on mul tunne, et Keskerakonna palaganil jäi võitjaks Jüri Ratas, olles saavutanud napi kaotuse Savisaarele.
Niisiis, võidu ja kaotuse prismas räägime eelkõige julgusest. Näiteks kodanikujulgusest. Aga ka loojajulgusest, tarbijajulgusest jne.
Jäi võitjaks, sest saavutas kaotuse – selliseid mõtteteri armastas kasutada noor Sergei Dovlatov, korraks Eestiski elanud klassik, või, nagu teda tema 70. sünniaastapäeval Tallinnas peetud konverentsil korduvalt nimetati, “ilmselt kõige kuulsam vene kirjanik tänapäeval”. Ja olgu muuga kuidas on, tegemist oli julge inimesega, oma asja ajas lõpuni.
Sedalaadi filosoofiat on ikka aeg-ajalt korratud ja mõningais olukordades on asjal ka tugev katusetala. Eludes, ühiskonnas, kindlasti pikema hingamisega kultuuris. Sihuke paradoksaalne kõver, mis annab märku, et peale madalseisu järgneb tõus ja vastupidi. Või tõesti kahetine olek – kirjutada kaotajana ennast tegelikult võitjate poolele.
Milliseid võite on meil ette näidata, kui oleme parasjagu kaotuse saavutanud? Olgu jutt kõigist, kes meie kultuuriruumi kujundavad – keskkonnakaitsjast, kirjanikust, ametnikust, muusikust, ministrist.
Kas võib näiteks pidada võitjaks vene kunstirühmitust Voina, kelle kahte juhtliiget otsib Venemaal taga politsei (ametiisiku solvamise pärast: nimelt kallasid kunstnikud protestivaimus kunstiaktsiooni käigus purgitäie kusega üle politseiniku) ilmselge sooviga nad kiiremas korras pokri pista, ent kes on oma drastiliste, pilkupüüdvate ja ühiskonna toimenuppe valusalt näperdavate aktsioonidega saanud sedavõrd kuulsaks, et pälvisid Venes isegi kaasaegse kunsti preemia?
Nojah, meie kunstnikud nii kirglikud ei ole, et kuhugi Voina sarnaselt genitaale joonistama hakata (Voina eestvedajad said selle tükiga hakkama Piiteris ülestõstetava Liteinõi silla ääres, FSB maja kõrval), õnneks pole ka situatsioon sihuke, et millegi vastu nii hullu protestivaimu näidata.
Tõepoolest, õnneks.
Ükskõik, mil moel võitmise-kaotamise üle mõttes mängida, on selge, et esimeseks ja igal juhul põhiliseks eelduseks selles kummalises ning naljakas graafikus on ikkagi tegija isiklik söakus. Inimese söakus, kel on piisavalt sisu, et midagi oma veendumuste kohaselt korda ajada, olgu siis tulem hiljem märgitud enamiku pealtvaatajate jaoks kas “plussi” või “miinuse” poole peal. Seda enam, et aeg kipub neil mõistetel sageli kohta vahetama.
Kas meis on seda julgust? Kas see on sage nähtus või mängitakse kõigest väest ikka win-win situatsiooni peale? Umbes nii, et olukorda pingestamata midagi ära teha, arvestades sealjuures olupoliitikaga: nii kaugele tundub hetkel olevat mõistlik minna, edasi… kurat seda teab, parem igaks juhuks mitte.
“Kaotuse” ja “võidu” ning nende taga oleva julguse üle võiks sagedamini aru pidada. Kaotaja teeb puhta töö, ütles kunagi Graham Greene. “Veel üks selline võit ja ma olen kadunud!” olla hõiganud Molosside kuningas Pyrrhos, kelle sõnade all me täna mõistame võitu liigkalli hinna eest või siis – iga hinnaga.
Uut julgust kõigile. Ja ka oskust kaotusi saavutada, et endast võitu saada ja oma mõtete eest seista.