Iga festival on õllesummer!
Issand jumal, kui vanad me oleme! Sellele järeldusele jõudsime me Zahiri mehe Tambetiga, kui me Rabarockil peldikute ees kokku saime. Nimelt oli Tambet kusagilt lugenud, et eelmine P.I.L.-i kontsert oli Rock Summeril tervelt 23 aastat tagasi. Kurat, oli see ju alles nagu paar aastat tagasi! Filosofeerisime ja läksime tegime selle ära, milleks me tulnud olime.
Selliseid mälestusi festivalidega on palju. Näiteks mäletan ma seda aega, kui Rabarock oli veel rokifestival. See ei olnudki kuigi ammu, umbes siis, kui Misfits seal esines. Nüüd on Rabarock koguperefestival. Ma ise ka läksin üle tolle piiri ja käisin Rabarockil kahe lapsega, venna ja tema naisega. Sihuke kogupereüritus. Lapsed hüppasid batuudil, sõid suhkruvatti, meie kantseldasime neid ja timmisime õlut. Nagu suur osa Rabarocki külastajatest, kes ühe silmaga lapsi ja teisega bände jälgisid. See on lihtsalt Eesti värk, et üksiki scene pole piisavalt suur, et oma festivali välja kanda. Pole ka rokiseltskond.
Mäletan, et paar aastat tagasi sai käidud hiphopi festivalil. Oli tunne, et olin sattunud noorte suvelaagrisse. Teismelised kulistasid pudelist sooja viina ja hängisid niisama, lava ette jagus ka mõni. Eestis on lihtsalt nii, et kui üritus kasvab sinnamaani, kus tuleb enam kui paar tuhat külalist, siis muutub see kõik lihtsalt miniõllesummeriks. Ning see pole ka korraldajate viga. Kas teed festivali kõigile või ei tee üldse. Mul ei ole midagi selle vastu, et Rabarockile said tasuta sisse pensionärid ja et tavaperekonnad tulid sinna meelt lahutama. Ent mingit erilist rokifestivali fiilingut ka ei olnud. Kui nüüd jutt kokku võtta, siis on Rabarock lihtsalt paras õllesummer ilma süldibändide ja palja ülakeha, õllekõhu ja lollide mütsidega pässideta.
Seega võib väita, et Õllesummer on Eesti arhetüüpfestival ja kõik teised festivalid erinevad sellest vaid oma koloriidi poolest. Ehk kui te satute juuli lõpus õllesummerile, kus osa rahvast kannab triibuseelikuid, siis teadke, et olete Viljandi folgil!