Uus rubriik avab Venemaa elu iga kuu läbi kolme olulisema sündmuse, sest kolm on seltskond ja kohtuseadus. Missugused need kolm sündmust on, selle valib KesKus. Kuna Venemaa on meie lähinaaber ning ilmselt Eesti ajaloos enim mõjutanud meie rahvuse olemust ja lausa eksistentsi, vajaksid sealsed arengud terasemat jälgimist, kui seda meil praegu meedias tehakse. Pealiskaudsed, sageli tervikust lahti kistud uudisnupud ei seleta Venemaal toimuva terviklikku tausta. Kuna Venemaa on imelik, teistest erinev asiaatlik-nostalgiline riik, on sealsed nimetused asjade kohta meist väga erinevad ja seetõttu vahel lausa eksitavad. Seega kuulub asja juurde ka taoliste eripäraste vene terminite seletus.
Kas Venemaast on võimalik aru saada ja kirjutada ainult surmtõsiselt? Kindlasti mitte. Mustal huumoril on siin kindel koht, kas või oma enese tervise huvides. Kuid pidada Venemaal toimuvat üksnes virtuaalmaailmas juhtuvaks multifilmiks või koomiksiks oleks väga suur viga, mida armastavad teha heatahtlikud ja mugavad Lääne nn liberaalsed onud ja tädid.
Mitmemõõtmeline vene võidujooks
“IMEDERIIGI” SIGIN JA SAGIN: Vene poliitikaanalüütik Foma Tminoff väidab, et kõik, mis toimub Venemaa ühiskondlikus ja poliitilises elus, viitab vaid ühele – lähenevad parlamendi ja presidendi valimised. Võim on Venemaal aga kõik. See tähendab, et tegelikult on raha kõik, aga ilma võimuta Venemaal eriti raha ei saa.
Venemaal käib kogu elu 24 tundi ööpäevas ikkagi võimu nimel. Kes väsib sellest võidujooksust ja kellel on vähegi energiat, vanust, mõistust, südant või oidu, lähevad mujale õnne otsima. Migratsioon Venemaalt on võtnud muuseas katastroofilise ulatuse. Ja muidugi lahkub parim osa elanikkonnast.
Kellel on aga võim – ja seega raha -, eelistab seda hoida mujal. Äsja avaldatud ametlikud andmed väidavad, et aprillis voolas Venemaalt kapitali välja 8 miljardit dollarit, ületades märtsi näitaja 1,5 miljardiga.
Valimisteks valmistumise üritusel tõusis esile kolm märgilist sündmust: 1) Vladimir Putini Rahvarinde asutamine; 2) riigi kolmanda mehe, Föderatsiooninõukogu esimehe Mironovi tagandamine; 3) president Medvedevi pressikonverents.
Esimene mõõde: Rahvarinne – Putinil tuleb mobiliseeruda
Peaminister Vladimir Putini meeskonna idee luua valimisteks Rahvarinne oli nii ootamatu ja viidi ellu sellise kiiruga, et keegi õieti reageeridagi ei jõudnud.
Putini sõnum oli lihtne. Igasugused ühiskondlikud organisatsioonid – ametiühingud, majandus- ja kutseühendused, noorteorganisatsioonid, ülevenemaalised naiste, laste, autoomanike, jahimeeste ja muud liigad kobigu kiirest Ühtse Venemaa katuse alla, et parlamenti saaksid ka mitteparteitud. Venemaa valitseva partei Ühtse Venemaa jõust järsku ei piisa enam, et parlamendis Putinile meelepärast konstitutsioonilist enamust* saada.
Just see konstitutsiooniline enamus võib olla selleks hirmuks, miks täiesti arusaamatu ja mõttetu Rahvarinne moodustati. Putini poliitiline süsteem absoluutselt kuuleka bürokraatia ja sellest tuleneva administratiivse ressursiga*, ulatuslik valimistulemuste võltsimine ning opositsiooni riiklik tagakiusamine tagavad arvatavasti niigi Ühtsele Venemaale parlamendis enamuse.
Rahvarinde loomises võib näha ka Venemaa poliitilise eliidi suurt piiratust. Aga teisalt pole ju KGB ohvitserilt Putinilt ja tema mõttekaaslastelt ka suurt enamat loota. See on tüüpiline soveti poliitstrateegia – “tuleb mobiliseeruda”. Võimu tuleb igal juhul hoida, et ei juhtuks nagu Egiptuses. Ja juba vana vunts Stalini ajast on hädaohu korral ikka üks retsept – tuleb mobiliseeruda, haarata kogu ressurss eesmärgi elluviimiseks ning ikka käsu korras jõuga sundides ja valetades. Järjekordse majandusliku ja sotsiaalse mobilisatsiooni häda Venemaal on alati olnud see, et minna tuleb üle oma enese (ja võimaluse korral ka muu) rahva laipade. Praegu võib-olla laipu ei tulegi, kuid rahva elementaarne heaolu, kodanikuõigused ja vabameelsus tuuakse mobilisatsiooni altarile igal juhul.
Ning Rahvarinde loomine on tüüpiline mobilisatsiooni projekt – efektiivse mäned?eri* Putini juhtimisel.
Riigi kolmas mees audis
Venemaal on seadusandlik organ kahekojaline parlament: Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu. Viimane on kummaline organ, mitte nagu brittide lordide koda. Iga Venemaa föderaalsubjekt* on seal esindatud kahe senaatoriga. Tavaliselt on need kohaliku kuberneri või võimuri usaldusmehed valitsevast ainuparteist. Formaalselt on Föderatsiooninõukogu esimees kolmas mees riigis, mida ta muidugi tegelikult ei ole. Seda nn kolmandat meest oli võimupartei Ühtne Venemaa juba mõni aeg kangutanud ja nüüd saabus ametlik lõppsooritus: Peterburi kohalik seadusandlik kogu kutsus oma esindaja Sergei Mironovi Föderatsiooninõukogust tagasi. Sündmuse võti peitub selles, et Mironov on Kremli vitriinipartei* Õiglane Venemaa esimees.
Sergei Mironov on kummaline mees. Hariduselt geoloog, otsis ta nooruses Koola poolsaarelt ja Mongooliast uraani. See on ka kõige kiiduväärsem peatükk administratiivse ressursi poolt sünnitatud mehe eluloos. Perestroika viis mehe Peterburis ärisse. Saatus viis ta äris kokku tollase Peterburi välissuhete asjamehe Vladimir Putiniga ja see määras omakorda ta edasise saatuse. Edasi nimelt tuli osalemine kohalikus poliitikas. Kui Mironovil asjad Peterburis halvaks läksid, juhtus oluline sündmus – 2000. aasta märtsis sai Venemaa presidendiks tema patroon Vladimir Putin. Mironov oli Putini valimisstaabi aseesimees Peterburis. Varsti saabus Mironovi suhtes vaenulikule kubernerile signaal käituda Mironoviga korralikult ja ta sai Peterburi seadusandliku kogu aseesimeheks, 2001. aasta juunis komandeeriti Putini sõber Föderatsiooninõukogusse ning aasta lõpus valiti ta juba selle esimeheks.
2000. aasta sügisel osales Mironov Peterburis uue Putini-meelse partei loomisel, mille peamiseks poliitiliseks loosungiks oli kumiiri tagasivalimine 2004|. aasta presidendivalimistel ja presidendi ametiaja pikendamine neljalt aastalt seitsmele aastale. 2003|. aastal pandi ta juhtima uut Kremli vitriiniparteid Venemaa Elu. Koomiline oli Mironovi osalemine presidendivalimistel, kus ta teatas, et pooldab tegelikult teise kandidaadi, Vladimir Putini kandidatuuri. Igal juhul ainulaadne juhtum maailma poliitikas!
2006|. aastal pandi Mironov juhtima uut Kremli vitriiniparteid Õiglane Venemaa. Kuid aja jooksul on paljudes piirkondades end vasakpoolseks tituleeriv Õiglane Venemaa Ühtse Venemaaga tülli läinud ja võimupartei on hakanud pisikolleegis nägema tüütut putukat, kes võib järsku kusagil mõne olulise tüki toetusest ära hammustada. Pealegi on sügavas sotsiaalses kriisis Venemaal vasakpoolsed ideed üha populaarsemaks muutunud. Ja nii otsustati konkurendile ära teha Mironovi tagandamisega oluliselt ametipostilt. Kui Kreml administratiivse ressursi Õiglase Venemaa tagant ära võtab, võib selle projekti prügikasti visata. Ja just seda Kreml ilmselt teha kavatsebki. Seega on ka Mironovi tulevik tume. Mis siis, et enda mahavõtmisel Peterburi seadusandlikus kogus pidas ta sütitava kõne demokraatiast ja Ühtse Venemaa võimumonopolist. Kõik oli õige, aga kus sa mees enne oled olnud! Ning oma lahkumiskõnes Föderatsiooninõukogus veidi aega hiljem oligi Mironovi kuraas juba lahtunud, Putini ja Medvedevi kohta ei kostnud ainsatki kriitilist märkust. Ilmselt saab Mironov ka ise aru, et nüüd tuleb tööle minna ja hakkab hoopis teistsugune elu. Nagu ikka, türannist isakese soosingus olles on elu hea, ebasoosingus halb.
Masohhist Kremlist
Ja muidugi Venemaal ja ilmselt kogu maailmas oodatud sündmus, president Dmitri Medvedevi pressikonverents. Missuguseid ootusi ja prognoose selle kohta küll ei tehtud. Tuntud ajakirjanikud ja politoloogid spekuleerisid, et Medvedev võib teatada oma kandideerimisest 2012|. aasta presidendivalimistel. Veelgi pöörasemad ennustused pakkusid koguni: võimutandem* laguneb, uuendusmeelne Medvedev oma Venemaa moderniseerimisplaaniga on vanameelse Putiniga nii tülli pööranud, et president teatab Putini valitsuse mahavõtmisest. Ja nii edasi.
Mitte vähem oluline on märkida, et see oli esimene presidendi pressikonverents tema kolme ametiaja jooksul. Ja millest siis president ligi tuhande ajakirjaniku ees üle kahe tunni rääkis? Parkimistasudest Moskvas, bensiinihinnast, sõidukite tehnoülevaatusest, põhjapõtrade arvukusest ja sellest, et 66 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu tuleks veteranidele anda riigi poolt korterid. Mõjukas nädalaleht Der Spiegel, kes pealkirjastas oma loo “Masohhist Kremlist”, küsis: “Kuidas nimetatakse inimest, kes ühel heal päeval kutsub enda juurde pea tuhat inimest, mahutab nad suurde saali, ronib ise lavale, et siis kõigi silme all teatud mõttes “enesetapp sooritada”. Selline inimene on masohhist.”* Der Spiegel on veendunud, et Medvedev sooritas selle pressikonverentsiga enesetapu.
Kõige arusaamatum ongi, milleks oli Medvedevil seda piinlikku etendust üldse vaja. Arusaamatu ja vastuseid sellele pole eriti kellelgi.
Medvedev räägib ilusaid sõnu, kuid nagu öeldakse: “Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi!” Ja see kehtib Euroopa lühima riigipea kohta täielikult. Pisut naeruväärseks muutunud Medvedev teatas taas, et neil ei ole Putiniga lahkarvamusi ja nad on mõttekaaslased. Venemaa on selle poolest huvitav, et ametlikult on teatatud – võimutandem istub maha ja otsustab omakeskis, kes neist osaleb presidendivalimistel. Seega on Venemaal tegelikult ainult kaks valijat, Putin ja Medvedev, sest teised valijad ei otsusta ju niikuinii midagi ja seda ei püüta isegi varjata! Loota aga Medvedevilt, et ta lobisemise kõrval ka mingeid demokraatlikke reforme ellu viiks, on küll järjest vähem lootust. Pealegi toetab ju Ühtne Venemaa ja nüüd ilmselt ka veelgi laialdasema võrgustikuga Rahvarinne Putinit, millest võimuerakond on ka ametlikult teatanud. On raske leida seda reaalset jõudu praeguses Venemaa ühiskonnas, kes võiks toetada Medvedevit. Ühe kõige mõttetuma riigijuhina läheb ta aga Venemaa ajalukku kindlasti.
Seoses pressikonverentsiga ei saa aga kuidagi mööda minna faktist, et vahetult enne seda üritust teatas Moskva linnakohus Jukose süüasjas esitatud kassatsioonikaebuse arutelu ja otsuse tegemise edasilükkamisest. Ilmselt ei tahtnud Medvedev seda ebameeldivat uudist kommenteerida. Sest ei olnud kellelgi kahtlust – Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi teine vanglakaristus kogu firma toodetud nafta varguse eest jääb niikuinii jõusse. Sest see on Putini isiklik kättemaks ja seni, kui see mees võimult läinud pole, tuleb Jukose meestel vangis kõduneda.
Nii ka läks. Otsekui mõnitamiseks lühendas Moskva linnakohus mõlema mehe karistust aastakese võrra ja nüüd peaksid nad vanglast vabanema 2016. aastal. Huvitav oleks muidugi arvutada, mitu miljardit tonni naftat on kohtu arvates ühe vangla-aasta väärtuseks Venemaal. Kuid tähtsam isegi määratud aastatest on autoriteetse inimõiguste organisatsiooni Amnesty International otsus kohe pärast uudise teatavaks saamist tunnistada Hodorkovski ja Lebedev süümevangideks. Enne seda oli organisatsioon järjekindlalt keeldunud seda tegemast, põhjendades oma otsust ka sellega, et Jukose omanikud on liiga rikkad. Seega on Venemaal jälle ametlikult poliitvangid!
VÄIKE SELETAV SÕNASTIK
Parlamendi konstitutsiooniline enamus – Putinile toetuva võimupartei Ühtne Venemaa 2/3 enamus Venemaa parlamendis Riigiduumas, mis võimaldab ellu viia konstitutsioonimuudatusi teiste poliitiliste jõududega arvestamata.
Administratiivne ressurss – Venemaa eripärane võimusüsteem, kus riiklikud institutsioonid tagavad võimudele meelepärastele poliitilistele jõududele ja kandidaatidele valimistel vajaliku materiaalse ja informatiivse toetuse ning propaganda, samas kiusates taga ja tehes takistusi opositsioonilistele vastasjõududele.
Föderaalsubjekt – Venemaal on 83 föderatsiooni subjekti. Nendeks on tulenevalt haldusjaotusest vabariigid (21), kraid (9), keskalluvusega linnad (2), autonoomsed oblastid (1), autonoomsed ringkonnad (4) ja oblastid (46).
Kremli vitriinipartei – Venemaal on kummaline poliitiline süsteem ühe partei ainuvõimuga elu kõigis valdkondades. Et demonstreerida mingitki näilist demokraatiat, on Kreml aeg-ajalt asutanud näiliselt opositsioonilisi parteisid (näiteks Ühtne Venemaa). Kui võimud neid enam ei vaja, saadetakse nad laiali ja moodustatakse uusi (näiteks praegu käib uue parempartei Pravoje Delo asutamine ja dresseerimine).
Vitriiniparteid saavad Kremli nõusolekul ametlikult registreeritud ja osaleda poliitilises elu legaalselt. Tegelikkuses opositsioonilisi parteisid ei registreerita ja nad osalevad poliitilises elus illegaalselt, peamiselt tänavaüritustel. Võimud kasutavad nende kohta ka nimetust süsteemne ja mittesüsteemne opositsioon.
Efektiivne mäned?er – Venemaal palju kumu tekitanud ametlikult heaks kiidetud ajalooõpik, kus massimõrvarit Stalinit nimetati mõnede tema tegevuses esinenud puuduste kõrval siiski efektiivseks mäned?eriks.
Võimutandem – kuna president Putin ei saanud kehtivat konstitutsiooni rikkumata eelmistel presidendivalimistel kolmandaks ametiajaks kandideerida, nimetas ta enese järeltulijaks Dmitri Medvedevi, kes lastigi presidendiks valida. Ise asus Putin peaministri ametikohale. Ametlikult seletatakse, et peaminister ja president arutavad kõik olulised küsimused enne otsustamist omavahel läbi. Sellist kahepäist võimukotkast nimetatakse võimutandemiks. Tegelikult näib Medvedev aina enam Putini marionetina. 2012|. aasta presidendivalimistel saab aga Putin uuesti kandideerida seitsmeks aastaks presidendiks ja siis veel kord.
Masohhist – Austria kirjaniku Leopold von Sacher-Masochi nimest tuletatud nimetuse all mõeldakse naudingu saamist alandusest, piinatavaks olemisest või muudest kannatustest.