Juhtkiri peaks kirjutama ühest suurest teemast, ühest vägevast mõttest, mis muudaks maailma. Või muudaks Eestit. Või vähemalt Eesti kultuuripilti. Hakkasime seda suurt ideed otsima, kuid peakolu osutus väikeseks – ühteainumast megamõtet sinna ei tekkinud ega mahtunud. Sama lugu, mis Eesti Suure Eesmärgi otsimisega – mida ei ole välja mõeldud, seda ei ole olemas. Aga õnneks lõi pähe mitu väikest ideed, millest juhtkiri kokku “twittida”. Nii mõttetalgute korras.
Meelde tulid viimasel ajal avalikustatud edetabelid – interneti vabaduse ja arengu kohta, majanduse arengu ja vabaduse kohta, hindade ja SKP tõusu kohta jne. Nendes tabelites loksub Eesti teiste riikide seas armsasti kas esi- või tagaotsas, vähemasti me teame, kus me oleme ja oskame püüelda tabelis muudkui ülespoole – ikka Lätist mööda. Tekkis mõte, et kahjuks pole olemas edetabeleid, mis hindaks erinevate riikide kultuurivabaduse taset. Ei tea kui kõrgel või madalal Eesti selles asuks? Arvan, et hinnang kultuurile võiks sellises tabelis olla löödud kaheks: esiteks kultuuri tegemise vabadus ja teiseks kultuuri tarbimise vabadus.
Esimesega polegi asi ju nii hull – ainukeseks kultuuritegemise tsensuuriks on meie riigi elanike arv, nende maksu- ja mõtlemisvõime. Hästi tehtud kraam võib jõuda ka Eestist väljapoole, kui asi seda väärt on ja oskuslikult tagant lükatakse. Hoopis suurem probleem on aga kultuuri tarbimise vabadusega. Ja siinkohal ma ei mõtle piletite hindu, pigem pean silmas seda, et tõepoolest tänapäevased ja vägevad kultuurielamused eksivad Eestisse harva. Pigem tuleb nende juurde sõita: kui tahad jalutada moodsa kunsti muuseumis – istu lennukisse; kui tahad näha avangardset teatrit – istu lennukisse. Üheks Eesti majanduse arengu takistuseks on ekspertide hinnangul meie riigi kehv ühendus muu maailmaga, ma arvan, et sama lugu on kultuuriarenguga. Ostsime rahvusliku lennukompanii ära, aga paneme ta siis kultuuri nimel lendama ka!
Ühel kenal kevadisel esmaspäeval elasime kogu rahvaga kaasa kirjandikirjutamisele – meie tulevik üritas paberile panna oma mõtteid ja unistusi. Ilmselt sama kli?eelikud, nagu olid kirjanditeemad, olid ka enamiku noorte kirjatükid. Meeldivaks üllatuseks oli aga see, kui õpetajad hakkasid isekeskis emotsionaalselt vaidlema selle üle, kas abituriendid peavad oskama üksnes kirjutada või peavad nad lisaks olema võimelised lugema ja tekstist aru saama. Milline moodne vaidlus! Samas lugesime vangi mõistetud MUPO eksjuhi Kaimo Järviku pealtkuulatud kõnede stenogramme, mille sõnakasutus on tähelepanuvääriv – õblukestes lihtlausetes on mõminad ja ropud sõnad segamini nimisõnade ja verbidega moel, mis teeb mõttest arusaamise keeruliseks. Ja tulid meelde ka Kalev Kanguri, Villu Reiljani, Aivo Pärna ja teiste tegelaste samasuguse verbaalse võimekusega KAPO poolt pealtkuulatud vestlused. Kas me ei peaks koolis viima sisse eksami, mille puhul abiturient peab tõestama, et ta suudab end väljendada suuliselt ka väljaspool lihtlausete ning roppude sõnade rägastikku selliselt, et mingisugunegi mõte säiliks. KAPO-l oleks palju lihtsam oma tööd teha.
Kirjandihulluse taustal tuli meelde ka nurin selle üle, et reaalained ei ole tänapäeva noorte seas piisavalt popid. Kas me ei peaks järgmisel aastal unustama kirjanditeemad ja tegema reaalainetele sama uhke PR-kampaania, kus raadiost loetakse paatosega ette matemaatikaeksami ülesandeid, Kaur Kender ironiseeriks erinevate võrrandite üle ning õhtuses “AK” uudistesaates kirjeldaks haridusminister, millise matemaatikaülesande tema omal ajal kooli lõpetades ära lahendas. Saaksime palju insenere ja mõtleksime välja uue Nokia ja Skype’i.
Erakondade rahastamise järelvaatajaks määrati kultuurilehe Sirp peatoimetaja Kaarel Tarand. Kõigepealt lugupidamine selle härrasmehe suhtes, sest riigi poolt rahastatav ja tema poolt väljaantav leht ajab KesKus’iga sama asja ning Kaarli kandideerimine riigikogu valimistel oli kindlasti Eestile ja jumalale meelepärane tegu. Paraku tekkis mõte, et just eelpoolnimetatud põhjustel oli tema kandidatuur parteiraha valvekoerana üsna kummaline valik. Kas ei oleks mõistlikum, kui erakondade (kes on juriidiliselt mittetulundusühingud) rahaasju kontrolliksid näiteks MTÜ-de liidu, juristide liidu, audiitorite ühingu, reklaamiagentuuride liidu ja kindlasti ka MTÜ Korruptsioonivaba Eesti esindajad, kelle sissetulek (ja sõltumatus) ei oleks nii otseselt poliitikute meelevallas? Lõpeks ükskord see “kolmandik sulas” jama ära.
Siinkohal tuli meelde, et peaks teatrisse minema, kus varjab end fotograafide pealetungi eest värske kultuuriminister Rein Lang. Tema oli omal ajal peamine võitlusratsu selle vastu, et riiklikult rahastatav meedia ei konkureeriks eraomanduses oleva meediaga reklaamiraha pärast, sest selline konkurents on ebaõiglane ja kahjulik. Rein Langi omaaegsed jõupingutused kandsid vilja ja rahvusringhäälingust reklaam kadus. Peaks värskele kultuuriministrile meelde tuletama, et võitlus tuleb lõpuni viia – vähemasti trükimeedias selline konkurents jätkub. Kuigi näiteks Sirbi või Tallinna linnaosalehtede reklaamikäive on üsna mikroskoopiline, peaks võrdse kohtlemise reegel endiselt kehtima.
Aga lõpuks tuli pähe, et KesKus võiks kirjeldada elu riigikogus sellisena, nagu ta on – ilma ilustamise ja kirumiseta, objektiivselt ja huvitavalt. Järsku siis lugejad mõistavad paremini, kuidas see masinavärk Toompeal töötab. Kui inimene mõistab, siis inimene andestab. Ja riigikogu maine tõuseb. Rääkisin sellest ettepanekust Juku-Kallele, kes vastas lakooniliselt ja paljutähenduslikult: “Teeme ära!”
Järgmisest numbrist siis hakkab tulema.
Asi seegi.