Algab järjekordne suvi, täis odavat purgiõlut ja vabaõhukontserte. Selle kirjatüki toksimise ajaks on välja kuulutatud kahe festivali esinejad ja need ei paista üldse pahad olevat. Rabarock on oma esinemisplaani ilustanud paljude toredate koosseisudega, mida neilt ausalt öeldes poleks oodanud.
Viimaste aastate Rabarockid on pigem ikka rihtinud kunstmuusika ja laiatarbehelide nautijate isusid rahuldama. On ka olnud pärle, aga muidu on seal olnud üks raadiopopi hakatis teise järel. See aasta paistab klaasivabriku külje alla kokku rändavat korralikult rokkiv lavatäis. Kiidetud olgu majanduskriis, sest punk ja korralik rokk on odavam kui lavatäis poosetavaid egosid ja neid viimaseid paistab sel korral tõesti meeldivalt vähe olevat. See-eest aga kiituskiri Nomeansno ja Anal Thunderi eest!
Viljandi Folk on muusikaliselt ka parajasti optimistlik. Eesti kaardivägi ja paar uut nägu on rõõmsalt esindatud. Paar kollektiivi nagu Oreka TX on, sarnaselt Rabarockile, ootamatus. Ju siis on masu ka rahvamuusika liikumises korrektiive teinud ja Eestisse satub tegijaid, keda poleks isegi märjas unenäos osanud ette kujutada.
Mis veel tulemas on? Praegusel hetkel on seda raske öelda, aga kummalisel kombel ei kajastu masu festivalide olemises või mitteolemises. Seega võime väita, et Eesti inimene tahab vähem leiba ja rohkem tsirkust ning on selle nimel nõus vähem elektrit tarbima ja autot remontima. Tänavusel Jazzkaarelgi müüdi suur osa kontserte kiiresti välja. Tegelikult vastab tõele see, et Eestis on palju kultuurat ja seda käibemaksude ning kriiside kiuste. Kultuur elagu!