Paljude arvates on see, et kõik tegevused pannakse kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega paika, üldse ainus võimalus suure hulga inimestega midagi koos teha. Ja tehniliselt võttes on neil õigus. Kui igaüks käiks oma sisetunde järgi, siis suuri projekte lihtsalt ei oleks.
Aga. Puhtpraktilises rakenduses on ka teisi tähtsaid asju lisaks sellele, et miski on ära tehtud. Näiteks, kuidas on ära tehtud? Teatri vallas tuleb see eriti selgelt nähtavale. Sest teatris ei ole kunagi aega midagi tagasi võtta ja ümber teha.
Kui kunstiobjekt läheb tuksi või ei tööta nii nagu vaja, sest kokkupanemisel polnud piisavalt aega konstruktsioone läbi katsetada, saab pärast näitust asja alati koost lahti võtta ja järgmise näituse jaoks ümber ehitada. Raamatust saab teha ümberkirjutuse ja selle kas või lisaversioonina PDF-i kujul netti riputada (las võimalikud autorikaitse- ja müügialased küsimused jäävad praegu kõrvale). Muusik saab järgmiseks kontserdiks loo ümber arran?eerida. Ja nii edasi.
Teatris on paraku asjad nii, et kui lavastus on valmis, siis selles üldiselt enam midagi muuta ei saa. Ma olen helikujunduse lepingus kohanud isegi punkti, milles helikujundaja lubab pühalikult, et pärast lavastuse valmimist ei püüa ta teha enam ühtegi muutust.
Nii et pärast esietendust on tehtu lahkunud orbiidile ja raadioside temaga puudub. Lavastaja võib näha, mis tahaks veel muutmist. Ja võib-olla näeb ta seda just pärast esietendust, korraks protsessist kõrvale astunult, eriti hästi. Aga kellelgi pole enam mingit aega ja isegi mitte lepingulist õigust midagi muuta.
Oh jah, ma annan endale selgelt aru, mida halba ja milliseid kulutusi tooks suurele süsteemile kaasa võimalus hiljem asju ümber teha. Arvatavasti ei töötaks see igapäevase praktikana üldse. Ja inimestel on väga täpsed ja tihedad graafikud, pärast ühe asja lõpetamist ei olegi võimalik enam sellega edasi tegeleda. Õigus.
Aga äkki peaks siis kuidagi läbi mõtlema prooviperioodide pikkused? Kahekuuline standard on toimiv, aga miks peaks arvama, et ka piisav?
Ma võtsin selle teema siin üles ühel kindlal põhjusel. Kuigi ma ei tea täpselt, kui palju Sa?a Pepeljajevil oli aega “Haldjakuninganna” masinatega töötada, on seda olnud selgelt liiga vähe. Minu jutus ei ole etteheidet ei Vanemuisele, Pepeljajevile, tehnikutele-konstruktoritele ega üldse mitte kellelegi. Ma ei arva, et keegi tegi midagi valesti. Aga laval olnud masinate morfoloogia näitab selgelt, mida nad olid planeeritud tegema. Ja ühtlasi on ka näha, et mitmed neist ei hakanud ehitamiseks ja katsetamiseks võtta olnud ajaga niimoodi tööle, nagu oli planeeritud.
Minu ainus küsimus on: kui nii suur töö on sellises mahus ja õnnestumise astmes juba tehtud, kas kuidagi saaks leida võimaluse arendada need uinuvad potentsiaalid siiski välja? Ma tegelikult ei usu, et enam saaks, aga ma küsin siiski.