MIS JUHTUKS, KUI… Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel uurib, mis juhtuks, kui vene keel saaks Eestis teise riigikeele staatuse.
Kunagi ammu, umbes 1997. aastal, kui ma elasin veel Saksamaal, olin kord jälle Eestis käimas. Tartus sain kokku oma endise õppejõu Kaido Jaansoniga ning erinevatel teemadel rääkides läks jutt ka vene keelele Eestis. Ja auväärne professor ütles: „Ma arvan, et vene keel kuulutatakse nii või teisiti varsti teiseks riigikeeleks!“ Me kõik teame, et seda pole juhtunud.
Kakskeelsuse võimalused
Usutavasti arvab enamik eestlasi, et see teema on nüüd päevakorrast maas ja igaveseks unustatud. Tegelikult see nii ei ole. Kes loeb eestivenelaste internetifoorumeid või suhtleb inimestega, see teab, et asjakohane küsimus on regulaarselt päevakorral. See ei tähenda, et kõik eestivenelased pooldaks vene keelele riigikeele staatuse andmist. Oma tutvusringkonnas näiteks olen kohanud kolme arvamust. On inimesi, kes on poolt ja neid, kes on vastu ning siis veel „Võib ju ka, aga praegu pole selleks aeg!“ Vene keele kui teise Eesti Vabariigi riigikeele staatus ei ole üleval vaid eestivenelaste seas, vaid sellel ideel on ka kõvad pooldajad Venemaal. Üks valjuhäälsemaid neist on sügisel Eestisse sissesõidukeelu saanud ja piirilt tagasi saadetud Moskva teadlane, akadeemik Valeri Tiškov. Kes viitsib akadeemiku kodulehele minna, leiab seal massiliselt artikleid (peamiselt vene keeles, aga ka mõned ingliskeelsed publikatsioonid), mis otseselt nõuavad vene keele staatuse muutmist riigikeeleks Eestis, Lätis, Kasahstanis ja Ukrainas. Kusjuures eriti südamelähedane paistab lugupeetud akadeemikule olevat hõimlaste staatus Balti riikides. Lisaks Venemaale on ideel omad pooldajad ka läänes. Idee selle artikli kirjutamiseks sain ma ühest akadeemilisest foorumist, kus käis kõva andmine läti ja ungari ning itaalia teadlaste vahel just sellel teemal. Peamine argument teise riigikeele idee pooldajatel nii idas kui ka läänes on see, et kui Soomes ja Kanadas on vähemuse keel ametlikult teine riigikeel, siis miks ei võiks see olla nii ka Eestis ja Lätis. Seepärast võtan ma aluseks just need riigid ja üritan ette kujutada, mis juhtuks Eestis, kui vene keel oleks ametlikult teine riigikeel.
Ühiskonna klaaslaed
Esiteks – vaadates seda, kuidas on asjad Kanadas ja Soomes, siis vene keele kasutamist see Eestis ei muudaks. Ehkki rootsi keel on Soomes teine riigikeel ja sama staatus on prantsuse keelel Kanadas, kasutatakse mõlemat keelt suhteliselt piiratud alal.
Rootsi keeles saab Soomes enam-vähem probleemideta suhelda Ahvenamaal, Helsingis ja Rootsiga piirnevatel aladel (ehkki soomlased väidavad, et pigem räägivad vastaspoolel elavad rootslased soome keelt kui soomlased rootsi keelt). Kanadas prantsuse keelt väljaspool Québeci ei räägita.
Eestis pole vene keelega probleemi Tallinnas ja Kirde-Eesti linnades, mujal sõltub kõik asjaoludest. Võib juhtuda, et müüja-teenindaja ei oska või ei taha vene keeles rääkida. Ei ole mingit põhjust arvata, et asjad oluliselt muutuks. Vene keeles on teenindus Eestis probleemideta ennekõike seal, kus liigub venekeelseid kliente ja väljaspool ülalmainitud linnu on need peamiselt hotellid-spaad. Teenindus-müük-ost on eelkõige kokkuleppeline tegevus: kui mõlemad osapooled on huvitatud raha liikumisest, siis leitakse üldjuhul ka ühine keel. Ehk kui venekeelne inimene tahab ikka eestikeelses väikelinnas poest osta mineraalvett ja koolitüdrukust müüja ei valda vene keelt, siis minnakse ikkagi üle keelele, mida mõlemad valdavad.
Kui rääkida eestivenelastega, siis paljud neist kaebavad varjatud tööalase diskrimineerimise üle. Nagu ütles mulle üks pangaametnikust perekonnatuttav: ma tean, et kõrgemale ma karjääriredelil ei liigu, sest olen venelane. Klaaslaed on üldine probleem tänapäeva maailmas ja multietnilises ühiskonnas kipub see võtma kohati rahvuslikku värvingut. Tööle võetakse ja edutatakse omasid. See valem kehtib väga selgelt nii Soomes kui ka Kanadas, kus soome omanikuga ettevõttes on mingitel põhjustel peamiselt soomlastest koosnev töötajaskond, prantslane võtab millegipärast enamjaolt tööle prantslasi jne. Ka Eestis on asjad nii ning vene keele staatuse muutumine ei kergenda minu tuttava karjääritõusu.
Sümboolne tähendus
Kui vene keel oleks Eesti Vabariigis ametlikult teine riigikeel, siis see ei muudaks eesti keele staatust. Seega, eesti keelt peab ikka valdama. Peamine muutus ilmneks nähtavasti riigitööl, kus inimesed peaksid kohustuslikus korras valdama kahte keelt. Seega, venekeelne inimene, kes ei ole tänaseks ära õppinud eesti keelt, ei saa erilist kasu sellest muutusest ning ei leia enam-vähem normaalset tööd riigimeditsiinis, riigijuhtimisametites ega mujalgi, kus on seadusega nõutud eesti keele oskus. Keelesituatsioon Soomes ja Kanadas näitab, et „esimene“ riigikeel domineerib ja jääbki domineerima. Nähtavasti juhtuks ka Eestis niimoodi, et „teise“ riigikeele kohustuslikku valdamisse hakatakse suhtuma reservatsioonidega. Seega, näiteks need ametnikud, kes ei valda vene keelt praegu, ei hakka seda valdama ka tulevikus. Seal ei muuda midagi ka keeleoskust tõestavad paberid. Mingisuguse eksami saab igaüks ära tehtud. Peale selle on üldteada fakt, et Eesti koolide lõpetajad ei valda vene keelt, ehkki on seda aastaid koolis õppinud. Sellesama vene keele oskust tõestava koolitunnistusega lähevadki nad tulevikus tööle ja vene keele oskus sellest ei parane. Läheb nii, nagu nüüd on: kui riigiametisse tuleb venekeelne inimene ja nõuab oma põhiseaduslikku õigust suhelda vene keeles, siis otsitakse inimene, kes oskab vene keelt või minnakse üle eesti keelele.
Kokkuvõttes võib öelda, et ennekõike oleks vene keele ametlikuks riigikeeleks kuulutamisel sümboolne tähendus. Muidugi tähendaks see, et rohkem ametlikke dokumente peaks olema ka vene keeles, nähtavasti tähendaks see ka igasuguste siltide kakskeelsust.
Poliitiliselt tähendaks see, et teatud grupp Eesti venekeelseid elanikke hakkaks paremini suhtuma Eesti Vabariiki ja eestlastesse. Nad ei tunneks ennast enam teise sordi inimesena. Samas on raske öelda, kui suur see grupp oleks. Radikaalset estofoobi ei häälesta aga ümber ükski seadus.
Poliitiliselt tähendaks see, et teatud grupp Eesti venekeelseid elanikke hakkaks paremini suhtuma Eesti Vabariiki ja eestlastesse.
