EUROOPASSE, EUROOPASSE! Et ees seisavad jälle ühed valimised – sedapuhku europarlamendi omad –, otsustas Juku-Kalle Raid meelitada puhvetisse ühe europarlamendi kandidaatidest. Urmas Paet, praegune eurosaadik ja uuesti katsetaja, oli enam-vähem kohe nõus ka, seda enam, et on olemas teatud järjepidevus: KesKus’iga on Urmas vestelnud ka kultuuri- ning välisministrina, ongi kohe hea võrrelda, et mis jutus muutunud on. Ausalt öeldes, erilisi imelikke võnkeid pole kunagine minister ja tänane eurosaadik ette võtnud. Pildistas Mark Raidpere.
Kohtumispaigaks on Balti jaam, sest siingi taga pesitseb pisike lugu. Kui Urmas Paet oli veel välisminister ja Eestis käis laulmas Gruusia diiva Nino Katamadze, ostis Urmas Balta turult Ninole lilli. See oli pea kümme aastat tagasi, Balti jaam nägi välja nagu peldik, aga lilled olid ilusad. Praegu on Balti jaam ilus ja lilled on samuti ilusad. Puhvet Baltas, kus me istume, on ka ilus, kõigile patustele mõeldud Humalakoda, kus toimub püha õhtujoomaaeg. Urmas Paeti ees on miskipärast tass musta teed.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Rahulikus kohvikus, enam-vähem rahulikus Eestis on ikka hea targutada. Aga viimase 10–15 aasta jooksul on kliima maailmas ning muidugi ka Euroopas oluliselt keerulisemaks muutunud.
Urmas Paet (U.P): Igasugune kliima on muutunud keerulisemaks. Näiteks looduslik kliima, mis on veel kõige kehvem lugu. Aga ühiskondlik ja poliitiline loomulikult ka. Juurde on tulnud sellist väga selget vastandumist, millel iseenesest ei oleks väga vigagi, kui inimesed annaksid endale aru, mille pealt see toimub. Aga sotsiaalmeedia tohutu arengu ja valeuudiste tahtliku ning tahtmatu levitamisega on kõik need hoiakud muutunud palju pealiskaudsemaks. Euroopa senini küllaltki avatud hoiak ja avatud õhkkond – sellele vastandutakse nende poolt, kes arvavad, et Euroopa Liidu võiks õhtule lasta. Samas, ma ei ole kuulnud sellistelt tegelastelt ühestki tõsiseltvõetavast plaanist B. Et kuidas tagada näiteks julgeolek olukorras, kus Hiina laiutab tiibu, Venemaa muidugi ning paljud muudki jõud, mis ei ole meiega samas väärtussüsteemis või väärtusruumis. Või vaba liikumise ruum Euroopas. Me kõik mäletame – see ei olnud väga ammu aega tagasi –, kui Leedu Poola piiril tuli umbes nädal aega oodata.
J-K.R: Igasugusel pettumusel peab olema mingi alus. Huvitaval kombel on eriti pettunud suur osa just sellest blokist, kes peaks justkui kõige enam hindama avatud Euroopat. Mõtlen idapoolset Euroopat.
U.P: (Vaidleb resoluutselt) No ei ole ainut nii. Pettunud on, ütleme, viiendik ühiskonnast, sama näeme Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Rootsis. Kreekas ning Itaalias isegi rohkem kui viiendik, neil valitsus suisa sellistest jõududest koosnebki. Muidugi pole olemas ainult seda ühte ja ainust põhjust. Üks, mis on paljustki läbiv, on kindlasti majanduslik pool.
J-K.R: Majandusliku poole pealt on idablokil läinud küllaltki hästi.
U.P: (Käsi laiutades) Ootused on veel suuremad. Vabas ühiskonnas läheb ikka kellelgi paremini. Siis ongi võimalik vaadata, et miks minul nii hästi ei lähe kui naabril. Aga järjest rohkem lisandub valitsusi, kes omaenda möödalaskmisi – riigisiseseid möödalaskmisi – ajavad selle kaela, et selles vastikus Brüsselis midagi otsustati. Ehkki probleemid on seotud sellesama riigi otsustega. No näiteks Itaalia. Ei ole ju EL käskinud võtta laene, mis täna on 132% nende sisemajanduse kogutoodangust. Ei ole. Ise on võtnud. Ja muidu ka. Kohalikele kiputakse ajama silma mingit mõttetut puru, justkui teeks EL kellegi eest halvad otsused ära.
J-K.R: Selle eest on idiootsed soovituslikud direktiivid, mida munevad välja kurat teab mis igavlevad ja kasutud tegelased nagu banaani kõverus või see, mitu kraanikaussi peab olema baaris. Vabandage väga, kõik need pehmelt öeldes kesise mõtlemisega innovaatorid saavad ju kuskilt palka. Meie käest. Ja see on absoluutne raha tuuldekallamine ning närvide tapmine.
U.P: Ma olen sellega küll nõus, et on liiga palju asju, mida on mingisuguse esimese imeliku hooga püütud üle reguleerida. Ja ma väga loodan, et lähitulevikus vaadatakse kogu EL seadusandlus või reeglistik inventuuri mõttes üle. Kõik need asjad, mida ei pea üheskoos Euroopas otsustama või reguleerima, need tuleks tühistada. Lisaks see, et direktiividele on kohalikud bürokraadid oma vungi peale keeranud.
J-K.R: Mis? Et samad tüübid, kes lolle regulatsioone kirjutasid, hakkavad neid nüüd tagasi kirjutama? Äkki mingi pettumuse alus võib olla ka selles? Meil on tekkinud nagu kaks planeeti. Paljude inimeste arvates ongi ju nii, et meid juhitakse justkui kusagilt Kuu pealt, aga me ise oleme vaesed väetikesed.
U.P: Kahjuks on väga palju müüte, mis elavad oma elu ja millel tegelikult pole tõelisusega midagi pistmist. Üks suuri müüte ongi see, et kuskil on mingi abstraktne Brüssel, kes keelab, käsib, poob ja laseb ning jagab mingeid tähtsaid korraldusi. Tegelikult töötab EL kõige olulisemates asjades ikka nii, et otsustajad on liikmesriigid, kes omavahel kokku saavad – näiteks peaministrid kõikidest riikidest – ja siis otsustavad. Ja kui kasvõi üks ei ole nõus, siis ei otsustata, see konsensuse printsiip on seal oluline.
J-K.R: Aga konsensuse printsiip ei puuduta ju neid lollusi, millest me just rääksime.
U.P: Seda küll, aga põhimõttelised otsused tehakse ikkagi ainult siis, kui kõik liikmesriigid on nõus.
J-K.R: Meile tuleb 7 miljonit neegrit!
U.P: (Naerab) Ja Soome tuleb 56 miljonit, ma lugesin samas paberist. See on üks ehe jamps. See ülesköetud põgenike ning immigratsiooniteema üldse. Immigratsioon ELis on liikmesriikide pädevuses ja kõik. Ei ole kuskil mingeid ametnikke, kes otsustavad, et me teeme nüüd immigratsiooniteemadel siin mingi toreda esimesena pähetuleva otsuse, et sähke, palun. See ei ole EL pädevuses.
J-K.R: EL on teatavasti täis kurje vabamüürlaste poolt kinni makstud inimesi, nagu kirjutavad Jüri Lina ning tema tuhanded kolleegid. Huvitav, et on täitsa jaburaid asju, mis silmagi pilgutamata ära ostetakse.
U.P: No vaata, infot on tohutult palju ja inimene on üldiselt mugav. Kusagil on mingisugune infokanal, näiteks „Targad Facebookis“, kust ta oma infot võtab, sest see sobib tema varasema arusaamaga. No ja siis hakkavadki müüdid järjest võimsamalt oma elu elama. Kõik need võrdlused, kus Nõukogude Liit võrdub EL-ga. Nagu inimesed oleks mälu kaotanud, nagu nad ei mäletaks, mis asi oli Nõukogude Liit.
J-K.R: Paljud ei mäletagi ju, keelduvad absoluutselt minevikuga tõtt vaatamast. Kas sa tead sellist kommuuni nagu „Nostalgiline ENSV“? Sellised on kõigis kunagistes idabloki riikides. Et ikka Lech Walesa eelne korralik mõnus kommunistlik Poola töötas ning elu oli kena nagu punane gladiool. Eesti NSV rubla maksis, kõigil oli tööd, surmanuhtlus kehtis… Eestis on sel grupil 39 000 liiget. Hämmastav!
U.P: (Mõtlikult) Ma muidugi tahaks loota, et paljud, kes selle grupiga on liitunud, ei ole ideelised, vaid peavad sellist õdusat positiivset nostalgiat. Ikkagi – kõik on ju olnud noored. Ma ka vaatan nostalgiliselt oma Lasnamäe-koolipilte; see kõik on väga inimlik, kui tekib ajaline distants. Siis tundubki rohi rohelisem.
J-K.R: Ja-jah! Piim oli päris, keemiat sisse ei topitud, kohupiim maitses nagu kohupiim ning ega sellist sealiha tänapäeval enam ei tehta!
U.P: (Hakkab naerma) Just! Mis sellest, et Läänemere suur reostus pärines ENSV tööstusest ning põllumajandusest, näiteks kõik need väetised, mis joonelt voolasid Läänemerre.
J-K.R: (Näitab Urmasele üht paberit) Arva ära, mis mul siin on.
U.P: (Muigab) Ma ei tea, mis pöördumise sa oled koostanud.
J-K.R: See on sinu intervjuu KesKus’ile ajast, mil sa olid kultuuriminister. Õigemini, mil said välisministriks, 14 aastat tagasi. Siin on üks küsimus sulle Kultuuriministeeriumi kohta, mida ministrina juhtisid. Loen ette. „Reeglina ei peeta kultuuriministri kohta sugugi nii tähtsaks ja sinna võib panna ka mõne tattnoka.“ Mis sa arvad, mis sa vastasid sellele?
U.P: (Oletab) Ilmselt lükkasin ümber selles küsimuses esitatud väite.
J-K.R: Sa ütlesid: „Eks alguses inimesed ministeeriumis mind ehmatasid ka.“ Nojah, sa olid 29-aastane. Kui roheline ja nostalgiline on nüüd Kultuuriministeerium?
U.P: (Rõõmsalt) On ikka muidugi nostalgiline; eks seal oli tollal sellist siirast naiivsust oluliselt rohkem. Heas mõttes. Ma olin ju päris noor ja eks osa varjatumalt, osa avalikumalt õiendasid, et mida see ka teab, ise pole olnud kuulus näitleja, lavastaja või kirjanik.
J-K.R: Seal oli veel üks asi, me toona arutasime: kui palju üks valitud inimene saab ministeeriumis otsustada. Ja paratamatult tekib see küsimus alati EL puhul, mis on nüüd veel palju suurem, sest sa kandideerid uuesti. Kui palju seal siis üks inimene ära teha saab?
U.P: No töö on ju pooleli. On üks koht, mille järgi ka kõrvaltvaataja saab anda hinnangu, mida üks inimene Euroopa Parlamendis teeb või ei tee. Soovitan uurida, milliste parlamendiraportite raportöör ta on olnud. Raport on EP otsus, aga selline, mille see konkreetne raportööriks nimetatud saadik valmistab ette algtekstist lõpphääletuseni välja. Lisaks muudatusettepanekutega tegelemine, mida võib olla sadu. Kõigi teiste poliitiliste gruppidega läbirääkimine. Kogu see teekond, see võib võtta näiteks aasta. Mina olen saanud päris mitu raportit teha, millest kolme pean kõige olulisemaks – EL kaitsekoostöö raport, kuidas seda Euroopa kaitsekoostööd üles ehitada. Teine, mida nimetaks, oli EL küberkaitse raport. Ka uus ja väga kiiresti arenev riskioht, millega tänapäeval võib paraku ka inimesi tappa, räägin küberrünnakust. Kolmandaks EL Arktika-poliitika. Kõik sellega seotud aspektid, alates kliima soojenemisest, uued ligipääsud maavaradele, mida seal on kõvasti jne.
J-K.R: Selle ümber käib kõva kaklemine, sest kõik tahavad seda kontrollida.
U.P: (Noogutab) Mõnel on siin eelised. Nagu näiteks Venemaa, kes on 15 aastat investeerinud tohutult oma Arktika sõjavälisesse võimekusse. Küsimus on, miks ta teeb seda. Eks ikka ka nafta ja gaasi leiukohtade pärast, mis jää alt välja sulavad. Need on valdkonnad, mille ma tooksin välja ja millega ma tegeleksin seal edasi. Kõik see kujundab kogu Euroopa suhtumist ja poliitikat nendes teemades.
J-K.R: Seal on veel üks asi, nagu me teame, see mehaanika on üsna ülerahvastatud. See otsustamismehaanika. Mistõttu on ta äärmiselt aeglane ja äärmiselt inertne. Mis tähendab omakorda seda, et reeglina, kui mingi asi jõuab otsustamise staadiumisse, võib olla tegelik elu nii palju muutunud, et te tegelete üleeilse päevaga.
U.P: (Mõtleb pikalt ja siiski vaidleb) Võib-olla kunagi tõesti nii oli, aga enam kindlasti mitte.
J-K.R: Kas sa tahad öelda, et ametnike arv EL institutsioonides ei kasva? Nende arv kasvab pidevalt.
U.P: Ega see päris lõputult ka ei kasva. Kui mõelda otsuste tegemisele, siis koht, mida ma kõige paremini tunnen, on seesama europarlament. 751 liiget. Tundub, et suur ja kohmakas, aga – üllatus! –, kui EP tahab ja vajab, suudab ta väga kiiresti reageerida. Näiteks on üks täiesti eraldi vorm, inimõiguste akuutsed rikkumised. Selle menetlusprotseduur on üks nädal. Suuremate protsesside puhul samamoodi, see on näha, kui midagi olemuslikult kuskil muutub.
J-K.R: Samas me teame väga hästi EL võimetust Venemaaga midagi ette võtta.
U.P: (Kergitab kulmu) Kuidas, sanktsioonid ju kehtivad juba viis aastat. Ja kui sa arvad, et on lihtne 28 liikmesriigi hulgas hoida seda koostööd, siis väga lihtne see pehmelt öeldes ei ole.
J-K.R: Ei arvagi ja seepärast ütlengi, et toimub kohutav tati venitamine. Resoluutselt väga midagi ei toimetata ning lõpuks leidub alati ka keegi, kes kukub seletama, et lõpetame ära. Kuna nad tahavad ehk Venemaale midagi müüa. Ning siis tuleb jutt, et tühja sellest sõjast ja okupatsioonist, aga sanktsioon pole üldse kasulik ja tulge parem mõistusele ning alustame vilgast äritegemist.
U.P: See sinu näide ongi hea vastus kõigile neile, kes kinnitavad, kuidas on toimunud mingi tohutu Euroopa fõderaliseerumine. Või kuidas Euroopa muutub üheks riigiks. EL ei ole riik. EL on rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulub 28 riiki, kes mingites valdkondades on otsustanud, et tehakse koostööd. Sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitikas. Aga otsusemehhanism on ikkagi see, et otsustada on võimalik siis, kui kõik riigid on nõus. Kõik 28, võib-olla varsti 27. Et ükski riik ei tunneks ennast kõrvalejäetuna. Ja muidugi ei viitsi Venemaast kaugemal asujad Ukraina peale mõelda sellise intensiivsusega nagu meie. Ning kui Eestis muretsetakse, et EL sõidab üle Eesti asjadest, siis – ei sõida! Ilma Eesti nõusolekuta ei ole võimalik midagi otsustada.
J-K.R: Lõppkokkuvõttes on see üks lõputu jahumine ja võtab aega. Ja närvi.
U.P: Lõppkokkuvõte on muu. Lõpuks midagi otsustatakse ja see ka püsib. Isegi seesama sanktsioonide teema Venemaaga otsustati suhteliselt kiiresti, kui Ukraina sündmused algasid 2014. Ja vaatamata sellele, et igal aastal hüppab kuskilt kivi alt mõni välja ja kahtleb ning seletab, et lõpetaks ära, on sanktsioonid siiski viis aastat püsinud. Tõsi, väga keeruline on sealt astuda sammu edasi, sest see kõik nõuab konsensust.
J-K.R: Eestil on oma osa sellises asjas nagu Idapartnerlus. Ukraina, Moldova, Gruusia. Me oleme justkui mingi kaunis mentorriik neile. Kuivõrd oleme hakkama saadud?
U.P: Idapartnerluse sihtriikidele on antud võimalus, mida neil vastasel juhul üldse ei oleks. Kui EL oleks suhtunud kogu nende arengusse külmalt, et vaadake ise, kuidas saate, siis ei oleks meil täna üldse põhjust arutada, et Ukrainal on lootus ja isegi Moldoval on lootust.
J-K.R: Ukraina teeb ülehelikiirusel mingit kummalist vähikäiku ja presidendivalimised näevad ka välja nagu jabur slaavi muinasjutt, kus toimetavad mingid iseäralikud tolvanid: Šokolaadiprints, Gaasiprintsess ja Kloun… Ei teagi enam, kumb vaesem on, Moldova või Ukraina, Ukraina proovib jõudsalt viimast kohta saavutada…
U.P: Ikka Moldova. Need riigid on kahjuks ka hea näide Eestile. Ka meil on 26–27% inimesi, kes arvavad, et on vale, et Eesti kuulub ELi. Palun väga. Ukraina ning Moldova on parim näide, kus oleks Eesti siis, kui me ei oleks teinud valikut astuda ELi või NATOsse.
(Irooniliselt) Oleksime sellises turvalises vaesuses, eks ole, kindlasti oleks meil mingi konflikt ka veel territooriumil. Venemaa on ju kõigile midagi korraldanud.
Idapartnerluse juurde tagasi tulles, jah paljud asjad lähevad liiga aeglaselt, aga võimalust tuleb hoida. Neil on kõva sisemist madinat seal kõigil vaja teha – korruptsioonivastases võitluses ja õigusriigi kindlustamises ja milles iganes. Aga arvan, et ilma Euroopa toeta oleks see seis seal palju nutusem.
J-K.R: Idapartnerlus on vaieldamatult Eesti jaoks turvaprojekt.
U.P: Ikka jah! Ja Ukrainale on väga lihtne teha natuke nagu liiga, sest seal on sada häda: probleemid õigusriigi, korruptsiooni ja investeerimiskindlusega. Tihti öeldakse, et vaadake Venemaad võrdluses Ukrainaga, seal on ju kõik korras. Aga üks väga olemuslik vahe, mis on sellesama Ukraina ja Venemaa vahe, on see, et neil on siiski olemas vaba ajakirjandus ja poliitiline opositsioon. Vaba sõna ja mõtte võimalus, mida Venemaal ei ole. Aga vabadus võib anda võimaluse paremale tulevikule. Tõsi, eks seda tuleb osata kasutada.
Kõrval on veel Valgevene ja see on täitsa omaette ooper. Mäletad, ei ole väga kauged need ajad, mil Lukašenka arvas, et saab teha Venemaaga liitriiki. Ja et siis ta kordamööda Venemaa presidendiga valitseb seda kogu kuuendikku planeedist. Mingil hetkel sai ta aru, et isegi kui see liitriik tekib, siis tema kindlasti ei valitse seal midagi. Siis ta tõmbas tagasi ja hakkas Valgevenet kaitsma.
J-K.R: Kunagi õppisid sa politoloogiat, aga veel varem läksid noorte reporterite klubisse, kust omakorda sattusid 1991 Eesti Raadiosse välistoimetusse. Ja ükskord rääkisid, et sinu esimene reportaaž oli tõstmisvõistlustest.
U.P: (Hakkab naerma) See ei unune kunagi, sest ma ei teadnud tõstmisest mitte midagi. Õnneks oli olemas Eesti Entsüklopeedia, kust sai uurida, et millised kaalukategooriad jne on. Siis ma läksin sinna ja lisaks teadmiste puudujäägile jooksis tolle aja suurelt lintmakilt lint maha. Mul oli seal pundar linti intervjuudega. Lõpuks sain siiski kuidagi tehtud ja eetris see jama oli.
J-K.R: Kui ma kord küsisin, kas sa õppisid ka midagi tõstmisest seda reportaaži tehes, siis sa vastasid huvitava lause, et ei, sa õppisid hoopis kiiresti ära sellise asja nagu ajakirjanduslik pealiskaudsus. Kui hästi sa oled ära õppinud poliitilise pealiskaudsuse?
U.P: (Muiates) Ma arvan, et olen selle praeguseks päris hästi ära õppinud. Mis ei tähenda, et ma seda praktiseeriksin. Ma siiski üritan vältida tõsiseid sõnavõtte teemadel, kus ma ei tunne, et olen pädev. Kuigi see oleks võimalik, nagu me enne rääkisime, sest pealiskaudsus on kasvanud kõiges. (Kahtlustavalt) Palju neid inimesi üldse on, kes loevad peale pealkirja midagi?
J-K.R: Kui me nüüd meenutame, et sa oled eurosaadik ja sind tuntakse kusagil poetuuril ära, siis mis sinult kassas küsitakse?
U.P: Väga erinevaid asju! Näiteks mureliku näoga, et mis siis selle Brexitiga saab nüüd?
J-K.R: Nagu sina seda täpselt teaksid.
U.P: No siis ma vastan, et absoluutset selgust ei ole, aga kipub sinnapoole, et lähevad minema. Ja tõenäosus, et lähevad ilma kokkuleppeta ja järgneb mõningane segadus, on ka väga suur.
J-K.R: Seda anekdooti tead, mida britid ise selle Brexiti kohta räägivad? Et britt on külaline, kes sööb ja joob sinu juures ja siis ütleb, et ta hakkab kohe minema. Selle asemel aga tõstab uuesti ette, sööb ja joob jälle ning teatab, et ärge muretsege, kohe hakkab astuma. Muudkui sööb ja joob ja seletab kogu aeg, et sekundi pärast on kadunud…
U.P: Kuna ma olin väga pikalt Eesti välisminister, 9,5 aastat, siis ikka nägin, kuidas teiste riikide välisministrid tulid ja läksid. Tšehhi ministritega oli alati selline lugu, et iga kord jätsid nad pidulikult hüvasti. Väga põhjalikult ja südamlikult, sest ütlesid, et enam nad siia ei satu. Ja järgmine kord olid – plõksti! – uuesti kohal. Aga briti omad olid need, et ei jätnud kunagi hüvasti, vaid lihtsalt kadusid. Ja järgmine kord oli uus. Praegu aga jah, nad jätavad kogu aeg hüvasti ning kunagi ei lahku. Kolm aastat varsti.
J-K.R: Kui sa tuled europarlamendist Eestisse, vist üldjuhul neljapäeviti. Mis sa siis teed, kui juba siin oled?
U.P: Töö mõttes käin päris palju Eestis ringi ja kohtumas. Näiteks koolides õpilastega rääkimas, neist samadest Euroopa arengutest, et noored mõistaksid, kuidas kõik see, mis Euroopas tervikuna toimub, meid mõjutab.
J-K.R: Sa ei tööta ju 24/7, nagu ajab inimestele kärbseid pähe osa riigikogu liikmeid?
U.P: Magan ja söön ju ka. Loen lennukis. Kuna seda lennuaega on nädalas päris palju. Rõõmsalt tegelen lapsega. Kõige väiksemaga kõige rohkem. Kinos käin lapsukesega palju. Kõik need lastemultikad on ära vaadatud. Harku metsas kõndimas käin, mööda seda ringi. Prügiämbri viin välja. Rimis käin, parematel päevadel isegi Järve Selveris. Nagu me kõik. Aeg-ajalt keegi kutsub külla.
J-K.R: Kas sa „Tõe ja õiguse“ vaatasid ära?
U.P: Jah.
J-K.R: Kas tõel võib olla õigus?
U.P: Enamikul juhtudel ongi, iseasi, mis sellega pihta hakata.
J-K.R: Mida peaks sulle soovima, et sul valimistel hästi läheks?
U.P: Tore oleks, kui võimalikult paljud annaks endale aru, mis valikud on täna Euroopa ees ja sellega seoses ka Eesti ees. Mina esindan mõtet, et Euroopa arengulugu saaks jätkuda. Et meie ühiskond oleks avatud, Euroopa oleks avatud. Julgeolek on tagatud koos sõpradega, kes mõtlevad samamoodi kui meie. Seda võiksid võimalikult paljud Eesti inimesed teadvustada.
J-K.R: Lõpetuseks. EL-le on ennustatud pidevalt lõppu, ei ole kõik sugugi paranoiateoreetikud, vaid ka korralikud majandusteadlased ei nimeta seda jätkusuutlikuks. Iga asi lõppeb kunagi. Arvad, et ELi peaks jõuga koos hoidma, kui ta tahab minna saarekesteks?
U.P: Jõuga koos teda ikka ei hoia. Püsib koos, kui enamik riikidest seda tahab, vastasel korral pole sellel tulevikku. Võib-olla on see idealistlik, kuid järjest rohkem küsitakse ka seda küsimust, mis on alternatiiv, mis on plaan B. Ja eriti vastust ei leita.