EKRAAN ON LAVA: Marek Reinaas käis kinos teatrit vaatamas ja kohtus Bernard Shawga. Coca-Cola Plazas on sihukene asi nüüd täiesti võimalik.
Sõna „kinoteater“ jõudis nõukaajal eesti keelde kaarega Venemaalt ning tähistas eelkõige maja, kus kino näidati. Minu jaoks sai see sõna uue tähenduse, kui läksin kinno teatrit nautima. Nimelt on Coca-Cola Plazas võimalik mõned korrad kuus vaadata otseülekandeid ägedatest teatritükkidest, mis toimuvad reaalajas seitsme maa ja mere taga. Teatritükk filmitakse üles ja näidatakse huvilistele laivis kinolinal. Üsna kummaline formaat, mis ühest küljest pole teater, sest näitlejaid päris käega katsuda pole võimalik, aga pole ka film, sest tegevus toimub siiski teatrilaval.
Vanamehe preemia
Mina läksin vaatama brittide rahvusteatri etendust „Inimene ja üliinimene“, mille autor on Bernard Shaw. Austusest teatrikunsti vastu panin kinoteatrisse minnes selga ülikonna, kuigi saali astudes sai huviline kaasa krabada nii limonaadi kui ka popkorni. Mina valisin valge veini – ikka kuidagi väärikam jook teatris mulistamiseks. Ja seda võib igatahes öelda, et toolid on kinos mugavamad kui enamikus teatritest. Seda oli hea teada, arvestades asjaolu, et tegemist on etendusega, mis originaalis kestis neli ja pool tundi.
Iiri naljahammas Bernard Shaw
Bernard Shaw on kuulsust kogunud eelkõige oma teatrietendustega, mida kogunes tal lõpuks üle kuuekümne. Raamatuid ta kirjutada ei osanud ja need kolm, mis tal lõpuks õnnestus ilmutada, kukkusid kolinal läbi. Seevastu teatriteksti kirjutas see Iirimaalt pärit teravkeel nagu kulda. Inimestele meeldis tema huumor ja ühiskonnakriitilisus. Bernard Shaw oli oma vaadetelt padusotsialist, mida ta ka häbenematult demonstreeris oma teatritükkides. Enne Bernard Shawd oli Briti teater sügavas stagnatsioonis ning lavadel etendati enamjaolt üsna maotuid salongikomöödiaid, millel polnud saba ega sarvi. Bernard Shaw tõi aga teatrisaalidesse tagasi vaheda ja lustliku huumori, mis lõpuks tõi vanamehele endale Nobeli kirjanduspreemia. Ja seda igati teenitult.
Inimene ja üliinimene
Eestis ei ole Bernard Shawd viimasel ajal eriti palju lavastatud, mistõttu tuli kindlasti kasutada võimalust näha tema ühte kõige ägedamaks peetavat etendust („Pygmalioni“ kõrval). Vana head klassikat selle originaalis kuigi tihti koju kätte ei tooda, mistõttu saigi lips ette seotud ja Coca-Cola Plazasse marsitud. Bernard Shaw oli aktuaalne sajand tagasi ja on seda ka praegu. Inimesed, nendevahelised suhted, elu mõte ja muu säärane ei lähe kunagi moest.
Inglise keeles kannab teatritükk nime „Man and Superman“, mis on ju igati kohane nimi ühele etendusele, mida kinno vaatama minna. Kuid need, kes loodavad laval näha liibuvas kostüümis ja keebiga superkangelast, peavad paraku pettuma. Keegi selles etenduses rusikas ees lennata ei oska, kuigi muinasjutulisi sündmusi juhtub ka selles tükis: peategelane satub põrgusse ja peab seal saatanaga maha sisulise vestluse elu mõtte teemadel.
Neli mõnusat tundi
Kokkuvõtlikult on lugu järgmine: pärast oma isa surma avastab sulnis neiu Ann, et vanamees on oma testamendis kuulutanud tema hooldajaks korraga kaks meest – Roebuck Ramsdeni ja Jack Tanneri. Esimene neist on selline tubli vana kooli džentelmen, aga Jack Tanner omakorda pisut vastaline ja rebell anarhist, kes oma vaadete poolest liiga hästi noore neiu hooldajaks ei sobiks. Lisaks neile ilmub lavale kiilupoisiks luuletaja Octavius Robinson, kes preilile silma viskab ja soovib teda naiseks võtta. Nii see seltskond siis targutab ja arutab, mis preili Anni tulevikust saada võiks ja kas Jack Tanneri vaated elule on sobivad või mitte. Kõigi imestuseks otsustab muidu nii tagasihoidlik Ann käpa peale panna hoopis elukunstnik Jack Tannerile, kes aga oma vabadust niivõrd kõrgelt hindab, et tüütu naise eest Hispaaniasse pageb. Seal jääb Jack magama ja näeb unes, kuidas ta sedapuhku Don Juanina satub põrgusse, kus ta peab maha pika ja argumenteeritud vestluse saatanaga. Üles ärgates on aga tüütu Ann jälle platsis. Edasi läheb nii, nagu nõrkade meeste puhul tavaliselt ikka läinud on.
See neljavaatuselise etenduse lugu on üsna banaalne, aga heas komöödia vaimus. Nagu eelpool sai mainitud, kestis etendus originaalis neli ja pool tundi, mistõttu just liiga tihti seda tükki ei lavastatud. Lahendusena avastati, et kolmanda vaatuse võib vaatajate kannatuse nimel üldse ära jätta ja pikaleveninud vestlusest Don Juani ja saatana vahel loobuti ning esitati see eraldi teatritükina. Kõnealuses etenduses oli aga korrektsuse huvides ka kolmas vaatus olemas, kuigi pisut lühendatud kujul, nii et etendus kestis lõpuks alla nelja tunni.
Nunnu Ralph Fiennes
Etenduse peaosas saab nautida Ralph Fiennes’i, kes Jack Tannerina tegi hiilgava rolli. Peab tõdema, et kaks Oscarit ei ole talle antud ilmaasjata – me ju kõik mäletame tema pingestatud rolle filmides „Schindleri nimekiri“ ja „Inglise patsient“. Kui keegi peab mängima inimest, kes on vedru alla neelanud, aga säilitab samas igati külma ja karge oleku, siis on Fiennes omal kohal. Ta on kuidagi väga eestlaslik tegelane ja tema poolt mängitud Jack Tanner oli selle ilmseks tõestuseks.
Mul pole aimugi, kuidas seda tehakse, aga kui Ralph Fiennes lavale astus, siis ülejäänud tegelased kahvatusid ja kõigi pilgud pöördusid temale. No mõni lihtsalt on loomulikust intelligentsist äge ja nunnu.
Teistmoodi teater
Olles harjunud Eesti teatris lavastatud tükkidega, tundus brittide oma esialgu pisut võõrastav. Meie lavadel seisab näitleja pahatihti paar minutit vaikides, vaatab kaugusesse ja kannab pausi. Brittide tükis oli tegevus palju intensiivsem – ei hetkegi vaikides, teksti tuli lavalt kosena ja pahatihti rääkis mitu inimest korraga. Kehvema inglise keelega inimestele võis mõndagi arusaamatuks jääda, aga abivahendiks olid kinolinale sätitud subtiitrid. Kuigi ka nende lugemine oli paras jõukatsumus. Samas, lõpptulemusena oli seda laadi teater kepsakam ja põnevam.
Eesti inimene on harjunud nähtusega nimega teleteater. Omal ajal sai reede õhtuti ikka teleka ees istutud ja need väikelinnade teatritükid ära vaadatud, kuhu laivis vaatama ei jõudnud.
Maailm on vahepeal sedavõrd tillukeseks muutunud, et nüüd tundub täiesti loomulik reede õhtul kinno Londonist otseülekandes teatrit vaatama suunduda. Üllu seljas, lips ees ja valge veini topsik käes.
Maailm on vahepeal sedavõrd tillukeseks muutunud, et nüüd tundub täiesti loomulik reede õhtul kinno Londonist otseülekandes teatrit vaatama suunduda.
Peategelane satub ikkagi põrgusse ja peab seal saatanaga maha sisulise vestluse elu mõtte teemadel.
