OO, KOLLEKTIIVI ILU! Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel on nähtus omaette. Eha Komissarov riputas Kumu paljukannatanud seintele üles asjakohase näituse ning annab nüüd aru, kuidas toonastel kunstnikel traktori poetiseerimine sujus.
„Näitus tutvustab nõukogude ajajärgu keskse kunstimõiste, temaatilise maali arenguid Baltimaades ja otsib vastust selle kunstiliigi populaarsusele.“
Selle lausega juhatab näituse sisse tekst seinal. Järgnev tekstiosa on erialaselt keerukas, sest püüab defineerida Jossif Stalini ja talle järgnenud ajajärgu pehmemaid kunstitrende, mis otseselt võimu ülistamisega ei tegelenud, pakkudes juhtidest, revolutsioonist ja sõjakangelastegudest hõivatud kõrgstiili kõrvale nõukogude elust jutustavaid rahvapärasemaid teemasid.
Kiindumus jutustusse
Ajalooline kultuurimälu on õigupoolest lühike ja inimesi, keda kõnetab väljend „temaatiline maal“, on vähe alles jäänud. Võimalust temaatilise maali müsteeriumisse siseneda näitus kindlasti pakub ja tema vahendusel võidi 1940/50 tähistada uusi olulisi märgistajaid, mille seast tooksin esile antimodernistlikku autoripositsiooni (kunst kuulub rahvale!), parimate minevikutraditsioonide (eelistatavalt 19. sajandile omaste) säilitamist peale sajandipikkust vaheaega, positiivsust ja elutervet maailmapilti.
Temaatiline maal tekib siis, kui kunstnikke õhutatakse maale looma etteantud teemadel. Modernistlik individualistliku kunstniku mudel vahetati välja sotsiaalset tellimust täitva kunstnikuga, kelle tunneb kohe ära kiindumuse järgi narratiivi, jutustusse.
Partei mütoloogiad
Jutustaval kunstnikul tekib kummaline ühisosa filmiga, sest asudes täitma riiklikku tellimust kajastada nõukogude elu igakülgselt ja põnevalt, satub kunstnik filmi valmistajatele tuttavasse olukorda. Ka tema tunneb, et kõik, mis jõuab kaadrisse, täitub tähendusega.
Kunstnik muidugi teadis, millised tegevused peavad kaadrisse jõudma ja vaataja kogeb temaatilist maali sageli tüütuks mineva motiivide kordumisena. Samas kutsusid mitmed kunstikauged, ent uue elu hoobadega lahutamatult seotud esemed ja objektid tihtipeale esile koomilisi olukordi. Üheks probleemseks tegelaseks oli traktor, mida ühelgi nõukogude kunstnikul ei õnnestunud mitte kunagi ülendada esteetiliseks või subliimseks objektiks. Ka Kumus näeb jälgi võitlusest, mida peetakse kohmaka traktoriga, liites talle brigadiri heroilisi žeste.
Sotsialistliku realismi koolkonnast pärit temaatilise maali puhul peaksime rääkima autori rolli radikaalsest muutumisest. Seda iseloomustatakse sageli metafüüsika võiduna, sest kunstnik sai olla üksnes realist, kes samal ajal pidi suutma käsitleda mütoloogiaid, mida talle lähetas tuhandete kilomeetrite kaugusel istungit pidav partei. Kunstnikust sai elulähedane ja ühtlasi usutavalt elukauge, ülev unistaja.
Iroonilised maalikommentaarid
Näitus on Kumus üles ehitatud võrdlusele, kuidas ühte või teist motiivi käsitlesid Eesti, Leedu ja Läti kunstnikud ning vaataja saab aimu, kuidas Moskvast imporditud teemad „Pribaltikas“ kohaneda võisid.
Kuivõrd näitus leiab aset muuseumi nõudlikus keskkonnas, esitasid korraldajad teostusele kõrgendatud nõudmisi. Ekspositsioon on koostatud perfektset teostust silmas pidades, mõneti avardades ajajärgu esteetilist perspektiivi. Vaataja võib meenutada Elmar Kitse kuulsat väidet, mille järgi pole olemas nii viletsat teemat, mida ei saaks tasemel ellu viia. Kits, kes erinevalt Sagritsast hoidus kokkupuuteist traktoriga, osutubki üheks näituse esileküündivamaks kangelaseks, kes intellektuaalselt on sedavõrd üle talle ettesöödetud teemadest, et muudab oma tõlgendused tihtipeale kassi-hiire mänguks. Tema iroonilisi maalikommentaare vaadates jääb ajastust positiivsem mulje, kui see tõenäoliselt väärib.
Sentimentaalne kallak
1950. aastate temaatiline maal paneb vaataja üsna kummalisesse olukorda. Vaatajat peibutatakse usaldusväärselt kajastatud stseenidega, imposantsete formaatide ja jõuliste pintslitõmmetega, mis pakuvad huvi kasvõi seetõttu, et kaasajal enam nii ei maalita. Pildi sisu tasandil on meil tegemist lihtsate väärtuste ja rõõmudega, mis kollektiivse ühisolemise mulliks muudetult täituvad utoopiliste meelepiltidega. Tegemist on silmakirjalikkuse ja siiruse piiril žongleerima sunnitud kunstnikuga, kelle looming mõjub kohati üsnagi kummastavalt.
Millistest eesti kunstnike silmatorkavatest saavutustest võiksime nähtu põhjal rääkida? Koos pandi alus nõukogude-tüüpi meremaalile ja romantilisele maastikumaali koolile, mida värviilu kõrval iseloomustas tuntav kallak sentimentaalsusse. Sentimendid jäid ka siis, kui traktorid olid sunnitud taanduma.
1950-ndate kunst oli rahvuslike teemade õitsengu aeg, mis otsis rahvuslikkust regionaalsusest, milles nägi folkloristlikku külge ja rahvariideid kandvaid saarlasi.
Koolid ja rahvamajad
- –1950. aastate temaatilise kunstitraditsiooni aeg sai täis 1960. aastatel, kui uued kunstinähtused püüdsid vabaneda motiividest, mida sotsialistlik realism oli kompromiteerinud. Tekkis mitu paralleelset kunstiväljendust ja sotsialistliku realismi riismetel võttis koha sisse romantilis-realistlike teemadega tegelev konservatiivne maalikunsti suund.
Selleks, et stimuleerida eraisikute kunstitarbimist, avati kogu Nõukogude Liidus kunstisalonge ja -poode. Metsa- ja merevaateid, samuti kauneid lillemaale kingiti üksteisele tähtpäevadeks ning kuivõrd reakodanikul puudusid sageli ressursid portreesid või natüürmorte tellida, tarbis suur osa eestlasi sedalaadi kunsti koolides, rahvamajades ja ühiskondlikes hoonetes, kus teosed võisid aastakümnete vältel oma kohal paikneda, sulandudes hoopis uuel moel kohalikku kultuuri.
Sellist saatust tasub isegi kadestada.
Jutustaval kunstnikul tekib kummaline ühisosa filmiga, sest tuleb täita riiklikku tellimust kajastada nõukogude elu igakülgselt ja põnevalt.
