102 AASTAT TAGASI KUSTUTATI EESTI ESIKOMMUNIST NAGU KONI: Viktor Kingissepp hukati 1922. aasta ööl vastu 4. maid. Täpselt 102 aastat tagasi. Eestil vedas, et Kingissepp kätte saadi, kirjutab Juku-Kalle Raid. Kingissepp tegutses nimelt Moskva juhtnööride kohaselt, eesmärgiks kukutada “kodanlik wabariik”.
Riigi ja oma rahva reetureid on ajaloos alati leidunud. Ja nende lugude teadmine on oluline, sest ehk aitab ajaloo analüüsimine vähendada riske sama reha otsa koperdada.
Kuulas ka Leninit üle
Viktor Kingissepp sündis 1888. aastal ning tekkis poliitilisele kinolinale 1907 – olles üliõpilane Peterburis, ilmus ta sel aastal Tallinnasse, kus hakkas mööda vabrikuid töölismasse üles ässitama, lendlehti levitama ning kommunismi jutlustama.
Politsei ajas Viktorit taga, aga täiesti asjatult. Kui kommarid 1917. aastal riigi ära pöörasid, oli Kingissepp üks terroriorganisatsiooni tšekaa põhilistest asutajatest ja ka juhtidest. Koos seltsimees Dzeržinskiga, seltsimees Lenini mahitustel ja õnnistusel.
ENSV aegses “Mnemoturniiris” jooksis läbi küsimus: kes on ainuke inimene maailmas, kes kutsus Lenini välja ülekuulamisele? Vastus: Kingissepp. Ta uuris asja atentaadist Leninile ja kutsus ta välja tunnistaja-kannatanuna.
Hans Pöögelmanni mälestustes on Kingissepa ülioluliseks omaduseks tšekaas omandatud kogemused võitluseks põrandaaluse kontrrevolutsiooniga.
Erutunud naiskommunistid
Mulle sattus hiljuti pihku tiba räbaldunud teos – “Elukutse – riigikukutaja”, välja antud Eesti (NSV) Riikliku Kirjastuse poolt aastal 1963. Koos tsensori templiga, nagu ette nähtud. See teos elab mul lolli kirjanduse riiulis koos Stalini, Mao Zedongi, Gaddafi, Turkmenbashi jt ajuvabade kirjutistega. See raamat räägibki Kingissepast, teos pajatab ametliku versiooni “töörahva kangelasest”, kes olla alati oma elukutseks öelnud: “Mina olen kodanliku Eesti Vabariigi kukutaja.”
Kingissepal oli andunud järgijaid, mis muutis ta erakordselt ohtlikuks riigivaenlaseks – teda varjati nii hästi, et kapo otsis alatasa ringiluusivat ja end erinevais konspiratiivkortereis varjavat Viktorit tervelt neli aastat, enne kui suutsid tüübi tabada.
Naiskommunistid märgusid Viktorit nähes silmapilkselt, mäletan, kuidas ühes Vikerraadio saates pajatas naispunane Alma Vaarman, et arvas Kingissepas ära tundvat Mefistot. Alma Vaarman oli oma vägeva libiido ja seksihimuruse poolest kommarite seas kuulus ning propageeris sarnaselt Aleksandra Kollontaiga hoogsalt vabaarmastust. Ka Kingissepa enda kohta ringlesid lood kui seksuaalselt üliaktiivsest tegelasest – nii olla ta järjepanu põrutanud kõiki oma konspiratiivkorterite perenaisi. Kontrollida on seda muidugi nüüd juba raske.
Sajandi esimese paari kümnendi kommunistlikke revolutsionääre iseloomustab üldse toonase aja kohta silmapaistev seksuaalne vabameelsus. Abielu ja truudus pidid kuuluma minevikku, seksida pidid saama nii mehed kui ka naised – kellega aga tahtsid ja kes nõus oli. Pärast revolutsiooni möllas Moskvas lühiajaliselt isegi liikumine, mille aktivistid patseerisid mööda linna, sõitsid trammiga jne puhta alasti. Ikka selleks, et anda märku: väikekodanliku salatsemise aeg on läbi.
Ametliku versiooni järgi oli Kingissepal Tallinnas 48 (!) konspiratiivkorterit, Tallinna ümbruses veel kümmekond lisaks. Üle paari-kolme öö Moskva käsilased ühes korteris ei viibinud, see tegi püüdmise muidugi keeruliseks.
Ja kõige lollimaks looks võib pidada tõsiasja, et vasakvaated olid toona Eestis väga populaarsed, nii näiteks aitas Kingisseppa varjata toonane siseminister (1919) Aleksander Oinas, tõeline oinas, kes siseministrina pidi tegelikult Viktorit taga ajama, mitte ära peitma. Hiljem oli Oinas riigikontrolör ning Kingissepa sõpsid NKVD-st arreteerisid ta Nõukogude okupatsiooni tulekul ja mõistsid surma. Oinas suri Nõukogude vangilaagris 3. märtsil 1942 juba enne surmaotsuse täideviimist.
Terroriluure operatiivagent
Nagu öeldud, Kingissepp oli ju ei vähem ega enam kui Vene terroriluure operatiivagent, kusjuures – väga kõrge staatusega.
Eestil oli mõtet tema pahatahtliku võimekusega tõepoolest tõsiselt arvestada. Hulljulge tüübina elas ta näiteks koos kapo töötajatega Kalamajas koguni ühe hoovi peal kõrvalmajades nagu “vanajumala selja taga”. Konspiratiivkorteri perenaine Juuli Maasikas on meenutanud, et Kingissepp – saades teada, et tema naabrid on kapokad – põrutas: “Kurat! Väga hea! Ega nüüd on meil edaspidi julge olla, nad ei usu ilma peal, et ma nendega ühes hoovis elada julgen ja otsivad mujalt.”
Kingissepa hukutas – ilmselt kogu riigi õnneks – tema liialt uudishimulik kolleeg Johannes Linkhorst, hüüdnimega Malm. Sihukene tüüpiline kommarite “kangelaslik” hüüdnimi. Tähendab ka Stalin ju terast jne. Malm oli samuti veendunud punane. 11. juunil 1920 osales ta kaitsepolitsei kaastöölise Richard Tammeriku tapmises. Malm oli 1. mail 1922 maidemonstratsiooni organiseerija, kuid tabati samal päeval. Tagaajamisel haavas ta politseinik Johannes Tuchermi, kes suri 6. mail.
Malm tegi vea sellega, et otsustas 1922. aasta 1. mail minna kaema omaenda organiseeritud tööliste rongkäiku, mis siirdus linnast Kadriorgu. Kingissepp oma urust välja ei roninud, aga Malm koos ühe teise kommariga läks tänava äärde passima, kus kapo agendid ta ära tundsid. Malmi sõbral õnnestus hüpata kitsarööpmelise rongi vagunisse (see rong tuli Tallinna sadamast ja ületas Narva maantee praeguse metodistide kiriku kohal) ning teiselt poolt välja ja ta pääses. Malm aga põgenes mingisse hoovi, kust väljapääsu polnud ja jäi lõksu.
Malm pidas kaitsepolitsei ülekuulamisel vastu 24 tundi, sest kommaritel oli reegel: ööpäeva jooksul mitte kedagi välja anda ei tohi, selle aja peale jõuavad põrandaalused oma kondid juba mujale koristada. Malm oligi 24 tundi vait. Aga miks Kingissepp, kes teadis Malmi kinnikukkumisest teiste kommunistide käest juba poole tunni jooksul, konspiratiivkorterist uttu ei tõmmanud, jääb suureks mõistatuseks. Ühe teooria kohaselt soovinud ta hakata koguni kapoga koostööd tegema, aga sellistesse kõlakatesse tuleks alati suhtuda väga ettevaatlikult.
Muuseas – Malm pandi küll kinni ja mõisteti politseiniku tapmise eest surma, aga 28. jaanuaril 1925 muutis Vabariigi Valitsus tema karistuse 10-aastaseks sunnitööks, järgmisel aastal vabastati Linkhorst ennetähtaegselt Johannes Nõmmiku nime all.
Temagi lõpp oli kommunistile kohane: ta arreteeriti Nõukogude võimu poolt 4. septembril 1940 ja hukati.
Kingissepa lõpp
Kapo tuli 24 tunni pärast konspiratiivkorterisse ning õngitses Kingissepa peidikust välja. Kingissepp lasti maha 4. mai varahommikul Ülemiste järve ääres, kusagil tänase Ülemiste Keskuse lähistel ja maeti sinnasamasse.
Paraku aga sai kapo juba kolme päeva jooksul teate, et kommunistid üritavad välja peilida Kingissepa matmispaika. Nii kaevati Viktor üles, viidi Piritale, sealt mootorpaadiga kuhugi Viimsi poolsaare otsa ning uputati merre. Täiesti arusaadav, sest ilmselgelt oleks Kingissepa hauakohast kujunenud kommunistide palverännaku paik.
Muuseas, Kingissepa laipa nõudis endale ka Venemaa, aga Eesti võimud vastasid, et kuna Kingissepp oli Eesti kodanik, pole Venemaal tema laibaga asja. Moskva oli muidugi kavatsenud Kingissepa suurte austusavaldustega maha matta ning hauast pühapaiga kujundada.
Nii lõppes Eesti Vabariigi ühe kõige kurjema ning põhimõttekindlama vaenlase elutee. Kohe nimetati Venemaal Jamburgi linn ümber Kingissepaks, teatud moel kestab Viktori kultus Venemaal tänaseni.
Kingissepa katkised püksid
Juku-Kalle Raid Viktori pükste ja revolutsiooni suhetest
Eestis oli enne 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset punaseid paraku jalaga segada, nii elasid ka Kingissepp ja tema kaaskommarid mööda Tallinna konspiratiivkortereid laiali, olles pidevas liikumises. Ühes korteris võis reeglite järgi viibida kuni 24 tundi, et vähendada vahelejäämise võimalusi.
Tegelikult läks Eesti Vabariigil väga napilt: 1. detsember ei olnud mingi morsipidu – kui Tallinnas oleks võim saadud, palutuks “vennalikku abi” Nõukogude Venemaalt, sealsed väed olid valmis Eestisse marssima.
Pikne lööb pükstesse
Nüüd aga Kingissepa pükstest, sest selle morni aja raames tuleb meenutada ka lõbusamaid lugusid, mida alljärgnev kahtlemata esindab.
Üks kommunistide konspiratiivkorteri pidajaid ja perenaisi oli toona üsna noor neiu Juuli Maasikas, kes varjas koos oma emaga Kingisseppa ja tema seltsimehi. Maasika mälestused lindistati 1963. aastal ning need asuvad tänaseni ERR-i arhiivis.
Maasikas rõhutab, et Kingissepp olnud “väga tagasihoidlik mees”, kes “ennast teistest ülemaks ei pidanud” – üsna tavaline kommunistide korratav mantra. Meenutagem kasvõi rohelise lambi valgel nälgivat Leninit, kes punaste legendide kohaselt oma suhkruratsiooni ja kala lastele saatis, aga ise mõru teed rüüpas ning kuivikut peale järas. Aga Kingissepp olla olnud ka “väga terava keelega”, nii et noored revolutsionäärihakatistest tüdrukud olla Maasika meenutuste kohaselt teinekord koguni ehmunud, et kas “nii koledasti ikka maksab öelda”.
Juuli Maasikas kirjeldab Kingissepa hõredaid ja kärisema kippuvaid pükse ning pajatab, et kui kaaskommarid otsustasid Viktorile uued püksid osta, olla Kingissepp keeldunud ja öelnud, et “need käivad veel küll” ja “uued püksid ostab ta siis, kui Toompeal taas punalipp lehvib”.
Ja Juuli Maasikas jätkab: “Kord tuli Viktor külla ja küsis, kas ema on kodus. Ja ütles, et talle lõi pikne püksi – nii et püksid läksid puruks. Ja veel sellise koha pealt, et ta ei saa enam mantlit seljast ära võtta.”
Nooruke Juuli Maasikas pannud Kingissepa tuppa istuma, võtnud ta püksid, jooksnud linna peale ning lasknud kellelgi rätsepal, “kes oli meie oma ehk kommunist”, püksid ära parandada. Lõpuks, meenutab Maasikas, ostsid kommunistid Jaan Anvelti eestvedamisel siiski Kingissepale uued püksid. Ja uute pükstega ta lõpuks 1922. aastal kinni võetigi ning maha lasti. Nii ei saanudki Kingissepp oma uusi pükse kandes näha, kuidas Toompeal taas punapalakas lehvib.
Mammu silmade vahele ja kohe!
Igor Gräzin mõtiskleb, miks Kingissepp ilma kohtuotsuseta maha lasti. Mis võib olla selle kiirustamise taga?
Võtame terve mõistusega. Eesti Vabariigi käes on inimene, kes on vaenuliku riigi salaorganisatsiooni agent. Tema Eestisse tulemise taga võib olla riiki kukutavate terroriaktide vms sooritamine. Tema näol on tegemist isikuga, kellel on ligipääs maailmarevolutsioonist unistava Soveti-Venemaa suurimatele saladustele ja selle asemel, et tema käest kas või mingeid andmeid küsida, tapetakse ta asja ees teist taga kohe lihtsalt maha.
Kingissepast saanuks alguse Eesti strateegiline luule
Pöögelmanni väljend, et Kingissepp lasti maha pärast “demokraatlikku(!) sõjaväljakohtumängu (sic!) ja toorest piinamist”, viitab mitte Eesti Vabariigi võimude tegevusele, vaid paranoilise kommunisti psüühilisele seisundile. (Faktimärkuse korras: Pöögelmanni iseloomu kaldumist eksalteeritud lüürilisusele ja idealismile on viidanud Bernard Kangro oma Tartu-romaanis).
Rahvuskangelasele kindral Jaan Sootsile*, kes kinnitab olematu juurdluse otsuse, pole Kingissepp üldse mingi teema. Olgu. Soots ju võis olla tuhmi taibuga soldat, aga isegi siis lihtsalt pidid olema kusagil ka targad inimesed – kas või sõjaväeluures. Pidi ju kusagil keegi taipama: töölepandud Kingissepast saaks alguse Eesti Vabariigi strateegiline luure! Kingissepp on Eesti Vabariigi julgeoleku ja sõltumatuse algus, kui temaga veidi rääkida.
Metsikuks minev oletus
Kingissepa juurde pidid jooksma niidid mitte ainult 1924. aasta koomilise mässukatseni tulevikus, vaid minevikuasjadeni kaugemal ja kõrgemal. Ja teatud tingimustel võis Kingissepaga rääkida härrasmeestena: fanaatikuks ei pidanud teda kaasvõitlejatest keegi.
Jaan Tõnisson ütles Konstantin Pätsile otse: “Nii suuri vastaseid kui Kingissepp ei tapeta.” Kingissepa valmisolek õigete Eesti juhtidega juttu ajada võis olla seda suurem, et tema lahkumisel Venemaalt ja tšekaast on teatavad põgenemisele omased jooned. Ainus, mis need otsad omavahel kokku seob, on juba metsikuks minev oletus: Kingissepp lasti Eestis Eesti ülemuste poolt Moskva korralduse “ära koristada” alusel. Ju oli põhjust sealt tulevat käsku täita. Sest muud seletust nii suurele lollusele on raske leida.
Käpardid käpardite vastu
Mul pole endal mingit teooriat. Aga on alust arvata, et Eesti Vabariigi mahasahkerdamine algas kohe peale tema sündi. 1939. aasta oli vaid selle loogiline jätk, mis oli alanud paarkümmend aastat varem. Ei tasu unustada, et olime esimesed tunnustama bandiitlikku valitsust Venemaal (Tartu rahu) ja sedagi, et meie kapitalide algus on olnud Venemaa rikkuste sahkerdamises läände ajal, mil röövlivalitsusel puudusid mis tahes muud sidemed välisilmaga. William Tomingas* on esimesi, kes selle nii selgelt välja ütles, et kordamist pole vajagi.
Eesti loovutamine ühegi lasuta polnud vajadus, vaid lihtsalt mingi rahalise ja poliitilise äri tagumine ots, mis läks kusagil viltu. Ning Kingissepa variant – kuul kuklasse ja otsad vette – enam ei käibinud.
Ja kuna ajalugu on eeskätt ikkagi muinasjutuvesteline ja moraliseeriv itk, siis – miks arvata, et kingisseppade ja nende tapjate moraalsed tasemed ja motiivid olnuks erinevad. Mäletate Woody Alleni valemit: mis on komöödia? See on: tragöödia pluss aeg.
Kingissepa loos tuleb näha eeskätt ikkagi ajalooliselt koomilist elementi (käpardid käpardite vastu), mille üle naermast keelab vaid üks asi: 1939. aastast alates pöördus see jant rahvuslikuks tragöödiaks. Sest pole midagi õudsemat end tõsiselt võtvast pajatsist (vt Pär Lagerkvist).
Mõned Kingissepa looga seonduvad tegelased
Viktor Kingissepp (1888–1922). Bolševistliku lehe Kiir kaastööline. Juunis 1917 tuli Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja Eesti Punakaardi. 8. novembril 1917 valiti Kingissepp Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks. Sakslaste Eestisse saabumise järel 24. veebruaril 1918 läks Venemaale, kus osales 4. Ülevenemaalisel Erakorralisel Nõukogude Kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks. Ta oli Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonnas ja Ülevenemaalises Erakorralises Komisjonis, kus ta oli tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline. Viis läbi Vladimir Leninile sooritatud atentaadi uurimist, kuulas üle atentaadi sooritajat Fanny Kaplanit. 1918 saadeti ta Eestisse illegaalsele parteitööle kuni oma vahistamise ja hukkamiseni 1922.
Alma Vaarman (1902–1992). Eesti bolševik, revolutsioonitegelane, Nõukogude kompartei liige 1922. aastast. Oli 1922–1923 Töölisühisuste Kesknõukogu ja EKP Tallinna komitee liige. Vangistati Eestis 1923 ja mõisteti riigivastase tegevuse eest viieks aastaks vangi. 1929 siirdus N. Liitu, ENSV-sse tuli tagasi 1946. Personaalpensionäriks sai 1957.
Jaan Kreuks (1891–1923). Kommunistliku Partei Eestimaa organisatsiooni Tallinna parteiorganisatsiooni vastutava organisaatorina võttis osa EKP asutamisest. Ta oli EKP Keskkomitee liige, EKP I, II ja III kongressi delegaat. Mõrvati “kodanliku kaitsepolitsei” poolt lasuga selja tagant.
Johannes Linkhorst (1895–1941). Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus kaitsepolitseil kinni võtta mees, kes teadis, kus varjab end Eesti tagaotsituim kommunist Viktor Kingissepp. Kuid sidemees Linkhorst ei andnud kapole kedagi üles. Kapo andis asja üle sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunni pärast surma. Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul kommunisti veel viimast korda üle. Algul Linkhorst puikles vastu (tema hüüdnimi oli Malm). Kuid siis käis komandant välja trumbi, lubades: kui Linkhorst annab välja Kingissepa varjupaiga, tühistatakse tema surmaotsus. “Kas annate ausõna?” nõudis Linkhorst. Selle saanud, teatas mees ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänaval kommunistidele Salomonia ja Juliana Tellmannile kuuluvas korteris.
Feliks Dzeržinski (1871–1926). 1917 asutati Vene repressiivorgan tšekaa, mida Dzeržinski kuni oma surmani juhtis (asutuse nimi muutus mitu korda). See tegeles kontrrevolutsionääride ja teiste valitsuse suhtes vaenulikult meelestatud inimeste jälitamisega, pärastpoole ka parteisisese opositsiooni mahasurumisega. Tema nime kannab Nõukogude Liidus toodetud fotoaparaat FED (Feliks Edmundovitš Dzeržinski) ja arvutusmasin Feliks.
Tema nime järgi oli nimetatud kaks linna: Dzeržinski Moskva oblastis ja Dzeržinsk Nižni Novgorodi oblastis.
Fanny Kaplan (1890–1918). Vene revolutsionäär, kes 30. augustil 1918 tulistas Leninit. Ta oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liige. Augustis 1918 pidas Lenin kõnet Moskva Michelsoni tehases. Pärast seda, kui Lenin väljus tehasest, et minna oma autosse, hüüdis teda Kaplan ning lasi kolm lasku. Vaatamata tõsistele vigastustele jäi Lenin elama. Lenin ei paranenud vigastustest täielikult kunagi – arvatakse, et hilisemad rabandused ja osaline halvatus olid otseselt põhjustatud just atentaadist saadud tüsistustest. Kaplan vahistati ja kuulati Kingissepa poolt üle, misjärel ta tšekaa poolt ilma kohtuotsuseta maha lasti.
Jüri Vilms (1889–1918). Eesti riigimees, Eesti esimene kohtuminister. Vilms oli üks Eesti olulisemaid sotsiaaldemokraatliku liikumise tegelasi, tema asutatud oli ka Eesti Tööerakond. Vilms kuulus Eestimaa Päästekomiteesse, mis valmistas ette Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsiooni alguses lahkus Vilms Soome, lootes asuda korraldama Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tööd, ent jäi segastel asjaoludel kadunuks. Kõige tuntuma versiooni järgi langes ta Suursaarel sakslaste kätte vangi ja hukati Helsingis.
Hans Pöögelmann (1875–1938). Üks Kominterni rajajatest Eestimaa Kommunistliku Partei esindajana Kominterni I Kongressil Moskvas 2.–6. märtsil 1919. 1918–1919 Nõukogude Venemaal Rahvusvähemuste Rahvakomissariaadis Eesti osakonna juhataja; ÜK(b)P Keskkomitee okupeeritud oblastite Keskbüroo liige; EKP Keskkomitee liige 1920. aastast; tegutses aastatel 1923–1938 NSV Liidus ning osales Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimises. Avaldanud rohkesti poliitika- ja majandusalast publitsistikat ning H. Rooskaja varjunime all luuletusi. Kommunistliku Internatsionaali Kesktäitevkomitee liige ja Komniterni 1.–6. Kongressi saadik. Hukati NSV Liidu võimude poolt aastal 1938.
Jaan Soots (1880–1942). Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik. Aastail 1921–1923 ja 1924–1927 Eesti sõjaminister. Temale 1940. aastal venelaste poolt esitatud süüdistuses on kirjas: “Jaan Soots on küllaldaselt paljastatud selles, et olles staabiülemaks, viis ta rida aastaid läbi vaenulikku tegevust Nõukogude Liidu vastu. 1924. aastal suruti J. Sootsi käsul julmalt maha ja lasti maha revolutsioonilised töölised ja kommunistid.” Talle mõisteti mahalaskmine, kuid ta suri 1942. aastal enne surmaotsuse täideviimist.
Helmut Veem (1896–1941). Eesti Kaitsepolitsei peavalitsuse ülem 1920–25, Nõukogude agent numbriga AA 122 Eesti kaitsepolitseis.
Johannes Käspert (1886–1937). Eesti Töörahva Kommuuni sekretär ja siseasjade juht. Kommunistliku partei liige 1912. aastast, bolševistliku Narva ajalehe Kiir asutaja ning toimetaja (1912–1914). 1918. aasta märtsist töötas Nõukogude Venemaal ajalehe Pravda toimetuses; Vene NFSV Rahvuste Rahvakomissariaadis. 1919. aastast töötas Punaarmee staabis, tšekaas ja OGPU-s. 1924. aasta veebruaris töötas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Vastuluureosakonna 2. jaoskonna ülemana Moskvas; jaoskond tegeles vastuluuretegevusega Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra ja Taani poolt NSV Liidu vastu suunatud luuretegevusele. Käsperti tappis Stalin nagu teisigi vanu kommareid.
