KÜLALISEL ON MEELED ALATI VALLA: Neljal Tallinna tühermaal, mis paiknevad Vineeris, Maarjamäel, Ülemistes ja Paljassaarel, algavad samaaegselt rännakud – näitleja viib huvilised avastama pisut teistsugust linna. Mihkel Seeder tassib lugeja koos Helena Väinmaa ja Sander Põldsaarega haihtuvasse Tallinnasse.
Ahaa, jajah, saan skeemist aru küll. Alles aasta eest tuli VAT Teater välja “Vivaariumiga”, eksperimentaalse osalusteatrilavastusega, kus tehnoloogia ja kerge manipulatsiooni abil sai kapslitesse suletuna kogeda radikaliseerumist või lausa sekti sündi. “Vivaarium” püüdis üksjagu tähelepanu, sai kogunisti teatriauhindadel mõned nominatsioonid ja kohe otsustas VAT tulla välja selle mõttelise edasiarenduse, “Haihtuva Tallinnaga”. Oli ju nii?
Ei. Üldse mitte. “Haihtuva Tallinna” kontsept oli valmis tükk aega enne “Vivaariumi” esietendust. Kaht lavastust ühendab kõige selgemalt tuumiktiim: arendaja Helena Väinmaa, multitalent Sander Põldsaar ja dramaturg Mihkel Seeder. Viimased kaks pidasid omavahel maha ka põgusa vestluse.
Haihtuva Tallinna mõte
Enne intervjuud aga: mida ikkagi kujutab endast lavastus “Haihtuv Tallinn”?
Neljal Tallinna tühermaal, mis paiknevad Vineeris, Maarjamäel, Ülemistes ja Paljassaarel, algavad samaaegselt rännakud – näitleja viib huvilised avastama pisut teistsugust linna. Teekonnal teevad osalejad telefonidega lihtsaid jäädvustusülesandeid. Rännak lõppeb, näitleja jätab seltskonnaga hüvasti ja publik hakkab neljast lokatsioonist rändama Sakala 3 Teatrimajja, kus üheskoos oma jäädvustustöö kollektiivset tulemust uudistada.
Jah, igast “Haihtuva Tallinna” osalejast saab ilma erilise vaevata urbanist, publik, rändlind ja filmitegija. Pole ju üldse paha diil! Ja kõike seda tänu Sander Põldsaare julgusele selline kummastav väljakutse ette võtta.
Mihkel Seeder: Oled sa urbanist? Kes üldse on urbanist? Kuidas erinevad Tallinna urbanistid teistest urbanistidest?
Sander Põldsaar: Ma ei ole hariduselt urbanist, küll aga tegutsen igapäevaselt selle nimel, et oma pere tegemised linnaruumis talutavaks muuta. Putitan ratast, otsin võimalusi oma töökoha ja lapse haridusasutuste vahel liiklemist sujuvamaks muuta ja proovin leida uusi põnevaid kohti, kus lapsega õhtupoolikutel ringi konnata.
Ühtlasi pean ma ka väga lugu oma kaaslinlastest, kes valglinnadesse ja suburbiasse kolimise asemel samuti meie problemaatilises linnaruumis kanda kinnitavad. Nii et äkki mina olen urbanist ja sina oled urbanist ja me kõik oleme urbanistid? Ja kui ma juba olen Tallinna urbanist, siis võtame ehk oma kohuseks ka Tallinna haihtuva võlu uurimise ja mõtestamise?
Mihkel: Teeme pealkirja küsimuse must-valgelt selgeks – milline Tallinn (või mis osa Tallinnast) on ikkagi lähiajal haihtumas?
Sander: Kõik on pidevas muutumises. Linnaruumi osad hüljatakse, taasleitakse, muundatakse. Aga ilmselgelt jääb aina vähemaks Tallinnas omapära ja metsikust, võsastunud peidetud pärleid uusarenduste vahel, veidi ohtlikuna näivaid peidetuid rohealasid – kõike seda, mida mina pean Tallinna juures võluvaks. Viin nendesse kohtadesse oma sõpru, elukaaslast, last.
Vahel on nii, et üleöö kaovad paigad, kus olen harjunud käima, selgub, et järele on jäänud ainult hägused mälestused ning kahetsus, et ma enamate inimestega seda elamust jagada ei saanud.
Mihkel: Oled kirglik rattamees. Kas ka kirglik autovastane? Milline konkreetne muutus aitaks linlaste elu märgatavalt parandada? Autod kesklinnast välja?
Sander: Ma pole kirglik rattamees. Lihtsalt transpordin oma pere, liigutan kola ja lahutan meelt rattaga. Otsene vajadus auto järele puudub. Ei näe probleemi ka oma lapsega ühistranspordi kasutamises, et rongi või liinibussiga kaugemale sõita.
Otseselt autoviha mul pole, häirib aga see, et autod on muutunud hiiglaslikeks, mistõttu mul liikluses jalakäijana ja ratturina on raske nende vahelt liiklust jälgida. Autosid kesklinnast välja ei pea ajama, küll aga võiks läbilaskevõimet tunduvalt vähendada, et läbi linna kimamine veidi ebamugavam oleks ning kodune linnaruum peredele ohutumaks muutuks.
Mihkel: On lavastuse neli lokatsiooni kuidagi märgilised? Või valisid sa nad juhuslikult?
Sander: Valitud paigad on kindlasti märgilised oma pajatamata lugude ja vastuolulise saatuse tõttu. Aga enamasti on igal vahealal, transiit- või tootmismaal, millesse juhuslikult sattuda võime, mingi erakordne lugu rääkida. Tallinn on suur ja lai ning tulevikus võib ju ka mõelda päevapikkustele retkedele eriti eksootilistele hüljatud aladele, kuid selle konkreetse projekti juures pidime kinni pidama tava-lavastuse kestusest ning valik langes just nendele neljale lokatsioonile, mis selleks sobivaimad tundusid.
Mihkel: Sina oled põline tallinlane. Mängupaikade skautimistiimi kuulus aga ka itaallane Francesco Rosso. Millist rolli on ta “Haihtuva Tallinna” protsessis kandnud? Ja mida oskab Francesco Tallinnas märgata, mida sina ei näe?
Sander: Kas nüüd põline tallinlane, ent pealinnas olen kolinud üle tosina korra Pelgulinna, Kalamaja, Kesklinna piirides küll.
Francesco Rosso, kes on nüüdseks pigem soome-ugrilane kui põhja-itaallane, on dokumenteerinud siinse linnaruumi muutumisi juba kümmekond aastat. Ta on pärit ühiskonnast, mida vaevasid valglinnastumise ja linnaruumiprobleemid 1970-ndatel ja 80-ndatel ning näeb oma kodukandi läbitu ja siinsete kaasaegsete linnaruumi protsesside vahel suurt sarnasust.
Francesco on välkarina võimeline märkama võpsikute ja ehitustandrite vahel uusi seikluslikke trajektoore ja idüllilisi tühermaasid, millest mina kohalikuna mööda olen harjunud vaatama.
Mihkel: Tegemist ei ole just väga tavalise lavastusprotsessiga. Mis moel pead sina oma tööd teisiti tegema? Muide, kuidas käib üldse koostöö arendaja Helena Väinmaaga? On see tema jaoks järjekordne progemispilet või peab arendajagi teatriprojekti tarbeks kuidagi teisiti mõtlema? Kas arendaja pigem laiendab või piirab võimalusi sellises kunstiprotsessis?
Sander: Mulle tundub, et lavastuste puhul, mis tegeleb publiku kaasamisega, muutub tarkvara kasutamine ja tarkvara arendaja värbamine aina enam möödapääsmatuks. Helena jaoks on see juba teine projekt teatris ning ta on suutnud mulle väga selgelt sedastada oma tähelepaneku: kui mängus on tarkvara, mis vajab testimist ja tehnilisi proove, siis peab ka lavastamisprotsessi pikendama või vähemalt tükeldama ja laotama lahti pikemale perioodile, et proovide käigus ilmnenud tarkvaraprobleeme lahendada jõuaks.
Mõnes mõttes võidavad sellest kõik osapooled, sest tekstid, dekoratsioonid ja muud lavastustehnilised elemendid ei saa enam valmida viimasel hetkel.
Mihkel: “Haihtuvat Tallinna” võiks promoda väga erinevatel viisidel: rännaklavastus, tehnoloogiaeksperiment, linnaruumisümpoosion, filmitalgud jne. Milline aspekt “Haihtuvast Tallinnast” on sinu jaoks kõige olulisem?
Sander: Kuna tehnoloogia peaks olema toetav ja nähtamatu, mitte defineeriv aspekt, ja filmitalgud jällegi teatud meetod eksperimendi läbiviimiseks, siis olulisim märksõna võiks olla “rännak läbi linnaruumi”. See ei pruugi olla nii lööva kõlaga kui mõni teine slogan, kuid vahel on täiesti uskumatu, kuidas hästi kureeritud rännak läbi jube ägeda paiga inimest inspireerida võib.
Mihkel: Sa oled hariduselt stsenograaf, teatris töötad peaasjalikult visuaalkunstnikuna (vahel ka heliloojana), lavastad aga umbes iga kümne aastat tagant. See lavastus on sinu beebi kõigis neis aspektides. Miks ikkagi just sellise teemaga enda pea pakule panna? Mis sind selleks motiveeris?
Sander: Kaaslavastasin trupiga “Ihade osakond” viimati kaks lavastust ning olgugi et sellest on möödas nüüdseks 12 aastat ja osalt tundub “Haihtuv Tallinn” selle mõtteline jätk, pean praegust projekti oma lavastajadebüüdiks.
Mul on juba ammu Francesco Rossoga Tallinna sürreaalmaastikel ratastega ringi seigeldes olnud mõttes luua nendest eikellegimaadest mingisugune taies. Ma polnud kindel, kas sellest peaks tulema luuletus, helialbum, multikas või midagi muud. Kui VAT Teatri juht Tiina Rebane rahvusvahelise teatriprojekti PLAYON-i koosolekul minult küsis, ega mul midagi maailmale öelda ole, siis nägin võimalust ja otsustasin selle teema lavastuse vormi valada.
Mihkel: Oled proovides korduvalt rääkinud oma ideest, et ka oma kodulinnas peab vahel käituma nagu turist. Mida sa selle all silmas pead? Anna soovitus, kuidas oma kodukanti uue nurga alt avastada!
Sander: Vahel on päris värskendav Redditist kellegi Tallinna-reisimuljeid lugeda ja mõtiskleda, miks ta just sellised detailid otsustas välja tuua. Turistil on kõrgendatud tähelepanu end ümbritseva suhtes.
Püsielaniku meeled muutuvad tömbiks, trajektoorid kivistuvad ja kõikidel vahealadel toimuv jääb kogemata. Hetked, mil satun pea koduukse kõrvalt senitundmata paika, on harvad, ent väga virgestavad. Need hoiavad kodulinnaga suhte värske. Vahel pole vaja muud kui vaadata kaarti, leida paik, mis näeb ortofotolt müstiline välja ja teha väike jalutuskäik tundmatusse.
VAT Teatri tehnoloogiline rännaklavastus linnaruumis
HAIHTUV TALLINN
Idee autor ja lavastaja: Sander Põldsaar
Lokatsioonikütt ja näituse autor: Francesco Rosso
Dramaturg: Mihkel Seeder
Näitejuht: Aare Toikka
Kostüümikunstnik: Johanna Tamm
Arendaja: Helena Väinmaa
Osades: Elina Reinold, Loviise Kapper, Margo Teder ja Meelis Põdersoo
Esietendus: 30. mail 2024 üle kogu Tallinna
Etendused: mais, juunis ja septembris
Lavastus sünnib rahvusvahelise teatriprojekti PLAYON toel.