ÜHISKOND KUI UUS AUDITOORIUM: Minevikus oli ühiskonna ühe osa (näiteks eliidi) arvamus üle võimendatud. Spektri teise otsa esindajad ei pääsenud üldse arvamuste ruumi. Nüüd loeb igaühe arvamus, arvab Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.
Selline teadus, mida tehakse rutiinselt hommikul kella üheksast pealelõunal kella viieni puhtalt teaduse perspektiividest lähtudes, ei ärata tavaliselt suurt tähelepanu ei teadusmaastiku sees ega ühiskonnas. Läbimurded sünnivad siis, kui õnnestub edukalt raamidest välja murda ja leida lahendusi neile sõlmedele, mis segavad ühiskonna arengut. Enamasti sünnib see alles siis, kui koosolekud, nõudlikud kõned ja kiiret reaktsiooni eeldavad e-kirjad on koos tööpäeva lõpukellaga mööda saanud ja miski ei sega mõttetööle kontsentreerumast. Siis ei pane tähelegi tundide möödumist ja öö saabumist. Sügisel ja talvel tuleb öö ju päris kiiresti.
Ei mingit teadmiste monopoli
Teadus on osa ühiskonnast ja selle loogiline koht on ühiskonna melu keskel. Mitte tingimata keskpunktis. Kuigi ju tahaks olla tähelepanu fookuses. Aga kindlasti mitte eraldatuna ja mitte mingil juhul varjununa arrogantsuse müüri taha. Tarkusel, kui sellest mõistetaval moel ei saa osa teised, on väga vähe mõtet. See on nagu prohvet, kes teab, aga ei räägi.
Möödas on ajad, kui teadlasel või professoril oli teadmiste monopol. Ajad, kui ühiskond oli kui auditoorium, kellele sai öelda, et olge vait ja kuulake. Ehk on lõplikult ajaloo prügikastis ka ajad, mil väga hea hinde saamiseks tuli eksamil vastata täpselt nii, nagu õppejõud rääkis.
Kuulajaskond ei ole enam ei amorfne ega passiivne. Kuulajaid ei saa sundida kuulama. Kellele ei meeldi, läheb lihtsalt ära. Need, kellele teadussaavutustest räägime, on mingis mõttes väga targad. Pole enam nõnda, et nad kuulavad me jutu ära ja lähevad koju. Vastupidi, nad reageerivad me jutu peale, aga teevad seda lähtuvalt oma arusaamadest.
Auditoorium kui lainejuht
Selle kõrval, mida räägime, on üha suurem roll sellel, kuidas seda interpreteeritakse.
Kuulajaskonnal on omad arusaamad, huvid, eelistused, väärtused ja ka emotsioonid. Nende reaktsioon ei ole lihtsalt arusaamine või omandamine. Auditoorium on nüüd aktiivne, energiat täis keskkond. Sageli vallandame oma informatsiooni või interpretatsiooniga mingi reaktsiooni, mis hakkab oma elu elama. Pole enam tegemist passiivse pinnase või käsnaga, mis absorbeerib ja selle kaudu summutab teadlaste antud informatsiooni.
Pigem on auditoorium kui lainejuht, justkui veepind, kus iga patsutus paneb liikuma laine. See võib mõnes kohas võimenduda nagu tsunami ja patsutajale mitu korda vastu silmi tagasi peegelduda.
Kust puhub tuul
Kui kuulajaks on ühiskond, on see ju keskkond, kus on olemas suur energiatagavara, mille taga on sageli päris lühike süütenöör. Sellistes on signaali või (löök)laine heaks näiteks kulutuli. See võib heinamaal korduda ehk paar korda aastas, minnes eri suundades sõltuvalt sellest, kuhu visati sütitav mõte ja kust puhub tuul. Sellest võib suuremas mastaabis saada kõikehävitav võsatulekahju. Väiksemas mastaabis sünnib sageli siil, mis torkab vastu selle asemel, et head nõu anda või seda kuulata.
Oskamatus selliseid asju ette näha ja nendega toime tulla peegeldab osalt tõsiasja, et aktiivsete keskkondade ja dünaamiliste materjalide teooria ja praktika on alles kiire arenemise järgus (et mitte öelda lapsekingades). Aga ka paljude kõnelejate kõva kuulmist kõige selle osas, mis nende mõtteid ei toeta.
Nüüd loeb igaühe arvamus
Selle taga, et auditooriumi reaktsiooni on raske ette näha ja veel keerukam seda kõigi kasuks pöörata, on paar lihtsat asjaolu. Nimelt: inimeste arvamuste ja arusaamiste spekter on väga lai ja kaasajal igaüks loeb. Minevikus oli ühiskonna ühe osa (näiteks eliidi) arvamus üle võimendatud. Spektri teise otsa esindajad ei pääsenud üldse arvamuste ruumi. Filtreid oli palju, alates hariduse kättesaadavusest kuni meediaruumi kättesaamatuse või kallutatuseni.
Nüüd loeb igaühe arvamus. Näeme seda probleemi ehk kõige teravamalt agressiivse vähemuse näol. Väikesed inimrühmad suudavad kallutada suure osa ülejäänud ühiskonna arvamuste summat niipea, kui käivitub rahvatarkus, et targem annab järele.
Siin on tarkadel ja teadusel tõeline väljakutse. Üldiselt ei saa võidelda rumaluse või meemidega. Targem ei tohi aga enam järele anda. Küll saab aga võidelda ruumi eest, milles tarkus saaks levida, ja siis see ruum adekvaatse infoga täita. Hästi väljendatud mõte kõlab targalt kõigis keeltes, nagu leidis John Dryden. Kõlab nii (teadlaste) ööl kui ka päeval, loob enda ümber mõistlikkuse ruumi ja annab tuge meie kõigi elu paremaks muutmisel.
