INIMENE LÄHEB TARTUSSE: Tartus laiutab Euroopa Kultuuripealinn 2024, mille raames tähistatakse rea näitustega ka sürrealismi manifesti 100 aasta juubelit. Indrek Grigor kutsub sedapuhku Kris Lemsalu maailma, mis omakorda laiutab Tartus.
Tartu Kunstimuuseumis on 21. juulini näha Eesti kunsti ühe säravaima rahvusvahelise tähe Kris Lemsalu isikunäitus “DONATELLA. Elukeeris”, kus lisaks Lemsalu tõlgendusele Tartus igavesse suudlusse jäätunud purskkaevust, on esmaesitlusel koostöös Johanna Ulfsakiga valminud eksperimentaalne eluloofilm “Vana klaver”.
Ennäe!
Usutavasti on maskid üks neid märksõnu, mis turgatab pähe igaühele, kes Lemsalu loomingust midagigi näinud on. Klassikasse kuuluvad ilast tilkuvate keeltega suured keraamilised koeramaskid, aga ka teised loomad ja linnud, ridamisi tõtt vahtivaid vagiinasid ning lõpetuseks kunstnik ise, kes oma elu ja loomingut ühtse tervikuna mõtestades ei esine ilma silmatorkava näomaalinguta, mille kõige ikoonilisemaks vormiks on mustad kulmud. Need on saanud kunstniku imago nii orgaaniliseks osaks, et üksi nende joonistamisest piisab autoportreeks.
Mõnevõrra üllatav võib aga olla tõdemus, et maski eesmärk ei ole mitte nägu varjata, mis vähemalt läänepoolkeral on ootuspärane maski kasutamise eesmärk, vaid nägu anda. Kunstniku alter ego Donatella Privada filmis “Vana klaver” ei varja oma silmi päikeseprillide taha, vaid kannab oma silmi prillidena. Tõsi, Lemsalu loomingus on ka hulk figuure, mis on rõhutatult näotud või peatud. See puudus on aga nii silmapaistev, et muudab nähtamatu näo nähtavaks. Omamoodi obskuurne näide sellest on Viini püstitatud hiiglaslik lõualuude paar, mis moodustab sümboolse vagiina pealkirjaga “Chará / Värav”. Vaieldamatult vihje vagina dentata’le, kuid kitsalt Lemsalu loomingu kontekstis vaadates ei ole hambad siin mitte kastratsiooniähvardus, vaid kinnitus, et tegemist on suuga ehk näoga.
Suu ja vagiina kui neelaja ja sünnitaja, alguse ja lõpu dihhotoomia lõputuks ahelaks sidumine on Lemsalut köitva tsüklilise spiraalse rütmi kehastus ja seda mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses. Esinedes Eesti paviljoni kunstnikuna 58. Veneetsia biennaalil kaunistas Lemsalu näitusesaalina kasutatud suursuguse paadikuuri keskel seisnud samba vagiinadega, kellel olid käed jalad ning tiivad. Ent tegemist ei olnud mitte vagiinaks taandatud kehadega, vaid tiivuliste nägudega, putodega, kellega kaunistatud sambaga vastastikku sattumine Veneetsia ajaloolises arhitektuuripildis kellelegi üllatusena ei peaks tulema.
Savi
Veneetsias eksponeeritud sammas oli Lemsalu loomingule iseloomulik nii selles, et tegemist oli tootemipuuga, kui ka selles, et kokku kuhjatud figuurid olid peajalgsed. Jäsemed kasvasid välja peast, mitte kehast, mida ta skulptuuridel sageli lihtsalt ei olegi.
See asjaolu üksi ütleb, et lisaks näole on teosel selleks, et ta ellu saaks ärgata, vaja ka käsi ja jalgu, ent viimaste olulisusest kõneleb ka asjaolu, et nii näod kui ka jäsemed on keraamilised, samas kui olendi keha, kui seda üldse on, tähistab kaltsukubusse mähitud raam.
Öelduga ei taha ma kuidagi vähendada tekstiili rolli Lemsalu skulptuurides! Küll aga viidata struktuursele erinevusele. Keraamika, savi omab Lemsalu kosmoloogias võimet kanda hinge, tekstiil on aga mateeria, millest moodustub tootemi keha, pelk liha. Kunstnik ise on aga demiurgi rollis, looja, kellel ei ole mitte niiväga võim, kuivõrd roll kutsuda ellu.
Šamanistlikke rituaale meenutavad performance’id, milles ta oma teostele elu annab, ei leia aset mitte looja jumaliku ande demonstreerimiseks, vaid möödapääsmatust vajadusest. Eluandmine ei ole mitte jumalik privileeg, vaid eluline funktsioon, nagu näiteks seedimine.
Vana klaver
Lemsalu on kosmopoliitne kunstnik. Sündinud Eestis, on ta sama kodus Austria kunstiväljal, elab praegu New Yorgis ning on oma pilgu pööranud Mehhikole. Ei ole selge, mispidi ja kas üldse põhjus-tagajärg ahel siin töötab, kas tingib nomaadsus maailmapildi või maailmapilt nomaadsuse, aga viimase mõjust Lemsalu loomingule on ilmselt põhjust rääkida, sest ta teoste tegelaskujud on ajatud; ei ole võimalik kindlalt öelda, kas nad pärinevad kaugest mütoloogilisest minevikust või ulmelisest tulevikust: nad on igavikulised ja sellistena väljaspool aega ja ruumi. Võib-olla ripuvad Lemsalu teosed just sellepärast nii sageli maa ja taeva vahel? Gravitatsioon neile ei kehti. Nad sünnivad kunstniku tahtel juhuslikult kuhjunud kaltsudest ja pudenevad taas toapõrandale laiali.
Sama juhtub kunstniku enesega koos Johanna Ulfsakiga ülesvõetud eluloofilmis “Vana klaver”, kus Lemsalu annab elu iseendale. Selleks peab filmi peategelane Donatella Privada läbima muinasjutukangelase katsumuste raja, kus ta kohtub rea maagiliste olenditega, omandades selle retke käigus ka ise superjõud. Kuid teekonnafilmi lõpuks ei ole oma ülesande täitnud kangelase lahkumine igavikulisse päikeseloojangusse (“kui nad surnud ei ole, elavad nad veel praegugi”), vaid sugugi mitte vähem nostalgiline hermafrodiitne taassünd vana klaveri taga, kui kunstniku uus reinkarnatsioon Gregor Kulla kirjutatud klaveripala mängides eelmise kehastuse kleidi alt välja ronib. Üks spiraalse tsükli ring on läbitud, mis paratamatult tähendab, et tuleb asuda uuele tiirule.
Ikoonid
Kõik see, mis iseloomustab Lemsalu loomingut, kandub märkamatult, paratamatult ehk isegi vastu tahtmist ka tema loomingu retseptsiooni.
Kõik kuraatorid, kriitikud ja muidu sulesepad, me kõik kordame nagu hüpnoosis ühest suust: šamanism, sünni ja surma müsteerium, autori elu ja loomingu eristamatus, kosmopoliitsus; nii mõnigi pajatab oma esmasest kohtumisest maskita kunstnikuga ning lõpeks tõdeme selge piiri puudumist kunstniku elu ja loomingu vahel, mida kinnitavad ja taastoodavad määrsõnade külluslikud jadad me artiklites.
Võiks arvata, et sellise truu korduse põhjuseks on sõnad, mis Lemsalu nõiana oma kriitikuile peale on lugenud. Tõde ei ole sellest kaugel. Kuigi Lemsalu näib oma loomingu põhjal intuitiivne ja spontaanne, on ta tegelikkuses kujundeist, mida oma loomingus kasutab, märksa teadlikum kui keskmine autor. Nagu klassikalises sürrealismis, nii seisab ka Lemsalu loomingu keskmes vastuolu alateadliku automatismi ja vägagi teadlike kultuurilooliste tsitaatide vahel.
FOTO: Johanna Ulfsak, Kris lemsalu, Gregor Kulla