KOHTUMINE DALAI-LAAMAGA DHARAMSALAS: Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmed väisasid aprilli lõpul Dharamsala linna Põhja-Indias, kus elab dalai-laama ning asub Tiibeti pagulasvalitsus. Juku-Kalle Raid (toetusrühma esimees) kohtus koos Eesti delegatsiooniga (Henn Põlluaas (EKRE), Tarmo Tamm (Eesti 200) ja Roy Strider, kes töötas visiidil teejuhina, Dharamsalas dalai-laamaga, kelle sõnum maailmale tundub olevat pidev ning ühtne: eelkõige oleks inimestel vaja mõelda. Mõelda, mõelda ja veel kord mõelda.
Juku-Kalle Raid (J-K) Tõeline au on siin Dharamsalas sinuga koos Eesti delegatsiooniga kohtuda. Rõõm on seda suurem, et oled ju kolm korda Eestis käinud.
Dalai-laama (D-L): Tiibeti küsimuse vastu on rahvusvaheliselt järjest rohkem huvi. Tiibeti küsimus ei ole mitte ainult poliitiline küsimus, vaid see puudutab rohkem tiibeti kultuuri, budistlikku kultuuri.
Tänan teid väga siia tulemast. Olen siin Tiibeti põgenik, kuid siin käib palju inimesi üle kogu maailma – idast, läänest, põhjast ja lõunast –, et mind Dharamsalas külastada. Ja ma olen alati rääkinud inimliku kaastunde väärtustest… Niipea, kui me sünnime, peegeldab ema meile, et me kõik vajame südamlikkust – just seda, mida ema meile annab. See on tegelikult ellujäämise küsimus. Seega püüan lihtsalt selgitada meie olemuse põhitõdesid, meie kaastunnet. See on midagi väga olulist, ükskõik kas järgite mõnd usku või mitte, see on väga oluline. Kaotasin oma kodumaa, kuid siin – ja kuhu iganes ma lähen – pean alati inimesi oma vendadeks ja õdedeks.
J-K: Eestil ja Tiibetil on olnud sarnane saatus, sest meil on üsna ebameeldivad naabrid, nii et saame üksteisest aru. Ja mitte ainult see. Tema Pühadus on Eestit külastanud kolm korda, sümboolselt iga kümne aasta järel. Esimene visiit tehti 1991. aastal, sel aastal saavutasime taas iseseisvuse ja oli väga oluline, et see visiit just sellel aastal toimus. Õnnistasid meie Lõuna-Eestis asuvat püha järve. Kunagi ei uskunud keegi, et Nõukogude Liit laguneb, aga siin me oleme. Ma arvan, et me ei kaota kunagi lootust ka Tiibeti suhtes. See on meie tugirühma jaoks oluline asi, mida teha ja meeles pidada – oluline iga Euroopa vaba inimese jaoks. Tiibet on elus ja midagi pole maha maetud.
D-L: Minu jaoks puudutab see kõik budistliku kultuuri tähtsust ja tähendust. Ja elama peab nii, et mõtlemisvõime suureneks, see on väga oluline, väga vajalik. Ükskõik, kas usute mõnd religiooni või mitte. Me ei aktsepteeri kunagi seda, mida inimesed lihtsalt ütlevad. Me mõtleme alati. See on äärmiselt oluline. Tiibeti budistliku traditsiooni kohaselt järgime me teadmisi ja traditsioone. Traditsioonidest arusaamine käib aga läbi analüüsi: kasutagem alati mõistust ja uurigem, mitte ainult uskugem. Nii paljud teadlased tulevad siia, pidevalt arutame asjade loomuse ja arengu teemadel – mitte ainult ei usu, vaid kasutame oma intelligentsust. Mõtlemine, mõtlemine.
J-K: Poliitikudki võiks sagedamini oma aju kasutada…
D-L: See on tõsi. Religioon on hoopis midagi muud, kuid üldiselt peamegi kasutama oma intelligentsust. Uurige. Mõtlemine, mõtlemine. Mitte lihtsalt pime usk.
Henn Põlluaas: Muidugi olen sinuga täiesti nõus, aga meie maailm ei muutu just kõige paremast küljest rahu ja harmoonia poole. Poliitikutena peame loomulikult mõtlema, kuid me peame ka uskuma, ma arvan. Ja mulle väga meeldib, et sa ütlesid Eestis, kuidas maailma valitsejad peavad mõistma, et harmoonia ja rahuga on võimalik saavutada palju rohkem kui vägivallaga. Ja selle märgi all tulime siia, et näidata oma sõprust ja solidaarsust Tiibetiga.
Tarmo Tamm: Meil on tegelikult natuke sama olukord, et me mõlemad kaotasime oma riigi, Eesti ja Tiibeti. Meil vedas, et saime selle tagasi. Aga mis on elu mõte siis, kui oleme nii keerulises olukorras – meil mõlemal on nii keerulised naabrid?
D-L: Nii et me kõik räägime demokraatiast, sest vabadus on kõigi inimeste jaoks siin maailmas väga oluline. Kui ma kunagi ammu Mao Zedongiga kohtusin, ütles ta mulle, et “religioon on mürk ja teaduslik mõtlemine käib sellest üle”, siis ma uskusin seda. Meie, budistid, kasutame alati mõtlemist. Põhjus, miks me ei aktsepteeri niisama lihtsalt asju, mida võimud ütlevad. Alati mõtleme.
J-K: Aga ülemõtlemine on samuti mürk, seda peame me ometi teadma.
D-L: Jah. Mõelgem, uurigem. See on väga oluline. Me ei ole loomad. Nii et mõtlemisjõud on väga tähtis. Uurige.
Andres Herkel: Küsimus, mille tahan tõstatada, on see, et üks meie kõrgetest diplomaatidest pidas avaliku kõne ja küsimus oli selles, kas sõdadeta maailm on tulevikus võimalik. Ja tema enda vastus oli “Jah, aga alles pärast seda, kui inimliiki enam ei eksisteeri.” Minu küsimus oleks: mis on teie arvamus ja kust see halb karma tuleb? Kuidas saaksime end arendada, et olla kõrgemal tasemel?
D-L: Ma pean sõda väga kitsameelseks mõtlemiseks. Ja vaata, võtame näiteks Esimese ja Teise maailmasõja: need toimusid, et endale kasu saada või teisitimõtlemise suhtes vägivalda kasutada. Tegelikult aga leidis aset vastastikune hävitamine. Tegelikult tuleks omavahel hoida väga lähedasi suhteid ja probleeme saab siis lahendada läbi lähema mõistmise.
Nii et – nüüd ja praegu – ei tohiks meie maailmas olla üldse konflikte ega sõda. Lahkarvamusi saab lahendada rääkides. Põhimõtteliselt oleme samad inimesed, elame kõik koos sellel väikesel planeedil. Rõhutan alati, et me kõik, umbes 8 miljardit inimest –, me oleme kõik vennad ja õed. Me peame koos elama. Konflikt ei tohiks tulla kõne allagi. See on minu usk. Probleeme saame arutelu kaudu lahendada. Nüüd on käes aeg, mil ma arvan, et me ei peaks relvi puudutama, vaid lihtsalt mõtlema. Ja rääkima.
J-K: Probleem jääb, kuna kõik inimesed ei suvatse samal ajal sugugi mõelda…
D-L: Ma tahaksin jagada lühikest palvet, mis annab mulle palju indu ja teotahet:
Kuni püsib ilmaruum
ja on elusolendeid,
jäägu seniks minagi
hajutama muresid.
- lugu
Kaastundega valu vastu
USALDAMATUS ON NÕRKUS: Andres Herkel kirjutab Tema Pühaduse dalai-laama peatsele sünnipäevale mõeldes. Dalai-laama saab 6. juulil 89 aastat vanaks. Keskenduda ja kaalutleda, mitte esmaemotsiooniga kaasa minna, ütleb laama.
Dalai-laama on ilmselt nüüdisaegse maailma kõige tuntum pagulane. Oma pea 89 eluaastast on ta veetnud paguluses suurema osa – 1959. aasta märtsist kuni tänaseni ehk ühtekokku üle 56 aasta. Ta oli kodumaalt lahkudes vaid 23-aastane. Seni ei ole tal olnud võimalust tagasi pöörduda ning Tiibetit uuesti näha.
Mitte paljundada viha
Ma ei taha selle sissejuhatusega tuua liiga kaugele ulatuvaid paralleele praegu Eestis ja Euroopas esile kerkinud pagulasteemaga. Selle üle, mis on siin sarnane ja mis on erinev, võiks mediteerida küll, aga ma ei keskendu siin sellele. Eeskätt tahan osutada hoopis viisile, kuidas Tema Pühadus on vastu astunud maailmas valitsevale ebaõiglusele, mis on nii otseselt puudutanud teda ennast ning tiibeti rahvast. Erinevalt neist moraaliküsimusi puudutavatest diskussioonidest, mis meie avalikus mõtteruumis on nii pahasti käest ära ja kurjaks läinud, puudub dalai-laamal viha.
Tema peamine vahend maailma mõjutada on ikka olnud kaastunne ja hea sõna. Seda kõike väljendas ta kunagi Californias, kus ta oli suure kaastundefoorumi peaesineja. See on tema viis sünnipäeva pidada. Mõelgem siis meiegi maailmale läbi kaastunde prisma. Kui me läheme hoogu sellega, et keegi võõras on süüdi meie kannatustes, siis on suur oht, et me mitte ei vaigista oma kannatust, vaid paljundame seda, jagame ta oma halbade emotsioonidega laiali ülejäänud maailmale.
Tugevad ja nõrgad
Praktiseeriva budistina läheb dalai-laama järjekindlalt seda teed, et maailma valu kaastunde abil leevendada. See väljendub ka tema suhtumises Hiina võimudesse. Kommenteerides Hiina RV mõjuvõimu kasvu, väljendus ta hiljaaegu taas eht dalailaamalikult: “Ma ei arva, et nad on tugevad. Jah, võib-olla relvastuse ja majanduse poolest, kuid oma moraalsetes põhimõtetes on nad väga nõrgad. Kogu nende ühiskond on täis usaldamatust ja kahtlustusi. Sellele tuleb kaasa tunda.”
Võib uskuda, et maailm armastab dalai-laamat just selle filosoofia pärast. Tiibeti vastupanu ei ole reeglina vägivaldne. Seda enam naeruvääristab dalai-laama nimetamine separatistiks, lõhestajaks või vaenuõhutajaks pigem nimetajaid endid.
Ohjeldada oma meelt
Lääne kaasaegset maailmapilti on vorminud näiteks Voltaire’i skepsis. Tema suhtumine maailmaparandamise töösse väljendub sententsis “Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia ilma tulles eest leidsime.” See on kindlasti tähelepanuväärne, teravmeelne ja irooniline arusaam, millele dalai-laama vastandub oma ülesehitava algega.
Tema sisendab usku, et maailma on võimalik paremaks muuta, sest midagi siin maailmas sõltub meist endist. Näiteks see, kui puhas on meie meel, sõltub meist lausa täiel määral.
Kõigil neil, kes ei suuda oma meelt ohjeldada ning kalduvad probleemide mõistliku lahendamise asemel kergesti vihakõnele, tasub dalai-laamalt õppida. Näiteks seda, kuidas keskenduda ja kaalutleda, mitte esimese emotsiooniga kaasa minna.
Vabadus paguluses
Kui pagulasteema juurde tagasi tulla, siis meenutan, et Tema Pühadus on kirjutanud autobiograafia, millel on väga tähenduslik pealkiri “Vabadus paguluses” (eesti keeles 1999). Mõelgem selle vastuolusid lepitava pealkirja üle. Tasakaalu leidmine sunnitud paguluse (ehk vabaduse puudumise) ja nii suure seesmise vabaduse vahel, mida me dalai-laama puhul näeme, on suur kunst.
Seda kunsti vallates ei lähe ta mööda ajaloolistest tõsiasjadest ja nende võimalikult täpsest esitamisest. Nii kirjeldab ta oma põgenemist kodumaalt, sõjalist tegevust 1959–1960, mille käigus hukkus ligi sada tuhat inimest ja sama palju, kes pagesid Indiasse, riskides ohtlikul teekonnal eluga.
Nii on dalai-laama elulooraamat täis pagulusega seotud muresid.
- lugu
Mis on Tiibeti pagulasvalitsus?
Dalai-laama loobus poliitilisest võimust 2011. aastal. Endine Tiibeti eksiilparlamendi esimees Penpa Tsering valiti 2021. aastal uueks pagulasvalitsuse juhiks.
Pagulasvalitsus asub Põhja-Indias Dharamsalas, kus on Tiibeti pagulaste peakeskus juba alates sellest ajast, mil usujuht dalai-laama 1959. aastal eksiili asus.
Ligi 64 000 tiibetlast, kes elavad paguluses Indias, Nepalis, Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja mujal, osalevad kahevoorulisel hääletusel iga viie aasta tagant. Esmakordselt tehti seda 2011. aastal, mil dalai-laama loobus kõigist poliitilistest ülesannetest. Tänaseks 56-aastane Penpa Tsering sai eksiilparlamendi liikmeks 1996. aastal ning alates 2008. aastast on ta olnud parlamendi esimees.
Tiibeti pagulasparlamendis on 45 liiget. Kõiki kolme Tiibeti provintsi – Ü-Tsangi, Khami ja Amdod – esindab kümme saadikut igast. Viite usuringkonda – nelja budistlikku koolkonda ja rahvausundit böni – esindab kõiki kaks saadikut. Veel viis parlamendiliiget valitakse Põhja-Ameerika, Euroopa ja Australaasia pagulaskogukondadest.
- aastal loodud Tiibeti pagulasvalitsusel, mida nimetatakse ka Tiibeti Keskadministratsiooniks, on nii täidesaatev, seadusandlik kui ka kohtuharu.
Hiina väidab, et Tiibet on olnud tema osa alates 13. sajandist ning Hiina kompartei on valitsenud piirkonda alates 1951. aastast.
Tiibetlased seevastu leiavad, et nad on olnud iseseisvad enamiku oma ajaloo jooksul ning Hiina valitsuse soov on kontroll ressursirikka piirkonna üle. Selle nimel käib ka tiibeti kultuuri hävitamine.
Hiina ei tunnista Tiibeti eksiilvalitsust ning on alates 2010. aastast keeldunud dialoogist dalai-laama esindajatega. India tunnustab Tiibetit Hiina osana, kuid annab sellest hoolimata varju Tiibeti pagulastele.
Hiina on süüdistanud dalai-laamat püüdluses Hiinast lahku lüüa, ehkki ta on kõnelenud viimastel aastakümnetel üksnes autonoomiast.
Aga mis õieti on pagulasparlament? Andres Herkel on arvanud, et see harukordne institutsioon paneb juurdlema. Näiteks Eesti, Läti ja Leedu pagulastel tegutsesid Nõukogude okupatsiooni ajal eksiilvalitsused, kuid mitte eksiilparlamendid.
Kui dalai-laama 1959. aastal Tiibetist Indiasse asus, võttis ta kohe käsile demokraatlikud reformid, veendes pagulaskonda demokraatlikult toimiva poliitilise süsteemi vajalikkuses. Sellepärast loodi Tiibeti Keskadministratsiooni juurde Dharamsalas juba 1960. aastal seadusandlik võimuharu ehk Tiibeti Rahvaesinduskomisjon. Algselt oli see vaid 13-liikmeline, tiibeti budismi koolkondade ja ajalooliste piirkondade esindajad said seal kohad ex officio, aga formaalselt nimetas nad ametisse dalai-laama. Rahvaesinduskomisjoni liikmed andsid 2. septembril 1960 ametivande ja seda tähistatakse siiani “Tiibeti demokraatiapäevana”.
- märtsil 2011 teatas dalai-laama, et loobub kõigist poliitilistest rollidest ja need lähevad täielikult üle Tiibeti keskadministratsiooni juhile. Aasta hiljem sai värskelt administratsioonijuhiks tõusnud Lobsang Sangay uue tiitli sikyong. Sikyong on “poliitiline juht” või isegi “president” ja see kõlab uhkemalt kui “peaminister” (kalön tripa).
Katseid nii sikyong’i kui ka eksiilparlamendi võimestamist pidada ettenägelikeks sammudeks, sest ilma selleta tähendaks praeguse dalai-laama lahkumine siit ilmast tiibeti pagulaskogukonna jaoks väga keerulist võimuvaakumit. Seda enam, et uue dalai-laama kehastuse määramisel võib ees oodata uus tüli Hiinaga, kes suure tõenäosusega asub otsima ja üles kasvatama endale sobivat dalai-laamat. Praegune dalai-laama seevastu on kinnitanud, et ta ei pruugigi enam ümber sündida, aga kui see ikkagi juhtub, siis ei toimu see Hiina kommunistide mõjupiirkonnas, vaid paguluses.
