SÕRAD JA KIRJANIK: Äsja potsatas raamatulettidele Onu Bella kaksikromaan „Tappa prostatavähk“. Vähist ja teosest vestles autoriga raamatu toimetaja Lauri Vanamölder.
Kindlasti tahavad nüüd kõik teada, kas sul on päriselt vähk. Siin on see koht, kus see välja öelda.
Jah, ma olen kantud Eesti vähiregistrisse ning minu teada pääseb sellest loendist välja siis, kui meditsiinilisest seisukohast on põhjust väita, toetudes mitmetele uuringutele ja analüüsidele, et niinimetatud vähiravi on täitnud kuratiivset eesmärki. Käesoleval ajal ei saa ma päris kindlasti väita, et olen täielikult vähist terveks ravitud, sest järelravi kui selline võib kesta aastaid ning mõnel juhul elu lõpuni. Kusjuures tuleb arvestada ka tõsiasjaga, et elu lõpp, täpsemini surm, ei pruugi olla otseses korrelatsioonis vähihaigusega, vaid võib olla seotud mingite teiste põhjustega.
Miks otsustasid sellest raamatu kirjutada? Kas see on äkki hoiatus- või käsiraamat, kirjutamisteraapia vili? Vahur Kersna ju kirjutas oma haigusest südantlõhestava bestselleri…
Nii kummaline, aga teatud mõttes oli selle raamatu kirjutamine justkui üks sõnulseletamatu teraapiline protsess. Ma ei seadnud endale eesmärgiks kirjutada nii-öelda tavaline elulooraamat. See oleks olnud pelgalt lati alt läbijooksmine. Minu eesmärk oli tuua sellesse loosse sisse mitu paralleelmaailma, viia kokku reaalsus ja fiktsioon ning seeläbi tekitada omamoodi sümbioos, täpsemini amalgaam. Olen teadlik Vahuri raamatutest ja ühte nendest isegi lugenud. Kui nüüd võrrelda Vahuri raamatute narratiivi minu kaheosalise teosega, siis need on teineteisest valgusaastate kaugusel.
Tundub, et oma loo kirjapanemisega on sul soov midagi hingelt ära rääkida, vahest isegi kellelegi virtuaalselt lajatada?
Ma olen viimase kahe aasta jooksul endast seoses haigusega nii palju ära andnud ja nii palju kannatanud, et teatud mõttes on nendesse kirjaridadesse vermitu tõepoolest virtuaalne lajatus, ent raamatus ei selgu, kes selle „litaka“ peaks saama ning õigupoolest polegi see oluline. Üks, eriti akuutselt avalduv liin selles raamatus on üheselt defineeritav: lihtsaid lahendusi selle raske haigusega võitlemisel pole ning meditsiiniteadus pole sajaprotsendiliselt ka seda, konkreetse paikme põhist haigust suutnud seljatada, isegi siis, kui arsti juurde jõutakse õigel ajal. See, et mõned meedikud võrdlevad õigel ajal alustatud eesnäärmevähiravi võitlust kroonilise haigusega, on ilmne liialdus. No, kamoon! Säärane väide ei ole minu arvates lausutud vastutustundeliselt. Vähitõrje, pikemas perspektiivis vähist terveks ravimine, annab küll positiivse ja lootustandva signaali, ent sageli võib jääda ravitavale mulje, et tema elukvaliteet jääb ravi ajal ja ka hiljem, kui ravi on edukalt lõppenud, enam-vähem samale elukvaliteedi tasandile… See on naiivne teadmine.
Raamatu valmimise aeg oli ligi kaks aastat. Kuidas kirjutamisprotsess välja nägi?
„Tappa prostatavähi“ valmimine on olnud, arvestades eelnevate teoste ilmumise intervalle, pikk protsess. Seda oleks väär üheselt õigustada teose ebatavaliselt suure mahuga. Tunnistan, et selle teose kirjutamine polnud mentaalses mõttes sugugi lihtne. Selle loo vormikäsitluse idee tekkis 2015. aasta sügisel, mil ma panin kirja esimesed kirjaread. Ühe süžeeliini kirjutamisel oli abiks päevik, mida ma oma haiguse kulgemisest pidasin. Teose fiktsiooniosa oli olulisel määral lihtsama ja spontaansema sünnilooga. Ühel hetkel, parajasti siis, kui teose mahust oli kirjutatud umbes kolmandik, katkes kirjutamisprotsess kolmeks-neljaks kuuks. Haigusega seotud eelnevate episoodide taasreprodutseerimine tekitas minus kirjutamistõrke. See oli psühholoogiliselt väga raske seisund, täielik breakdown. Süvenes depressioon, minnalaskmise mentaliteet ja iatrofoobia. Ma ei liialda, kui väidan, et sel perioodil sai minu lahutamatuks kaaslaseks suurtes kogustes kange alkohol (viski, brändi), mida ma siis konsumeerisin ilma igasuguste reservatsioonideta üksinda, seltskonnavabalt, kaaslaseks vaid hommikust õhtuni, aga ka öötundidel mürtsuv elektrooniline tantsumuusika. Enesevaatlemise aspektist pean tunnistama, et üüratu koguse alkoholi tarbimine ei tekitanud iseloomulikke väliseid joobe tunnuseid. Õnneks suutsin sellisele olukorrale leida lõpplahenduse, kasutades seejuures enda sisemisi varjatud ressursse ning adekvaatset asjakohast meditsiinilist sekkumist. Selle tulemusena kirjutamisprotsess taastus. Remargi korras olgu lisatud, et ma suudan oma vähiarsti visiidil viibida vaid siis, kui olen meeldivalt vindine.
Raamat on kaheosaline. Selgita, mille poolest need osad erinevad.
Juhul kui mingitel põhjustel oleks vaja teosele anda alapealkirjad, siis näeks see välja nii: esimene osa „Juhus“ ning teine osa „Reaalsus“. Esimene osa on kandvalt mittelineaarse narratiiviga, teise osa narratiiv on veidi enam lineaarne. Selles on fiktsiooni osatähtsus oluliselt tagasihoidlikum, samuti sisaldab see mõningaid käsiraamatule omaseid elemente. Esimese ja teise osa tempo on erinevad.
Kes on Erik Palling? Miks just tema?
Erik Pallingon fiktiivne tegelaskuju, kes ilmub lagedal peaasjalikult unenägudes ja rangelt väljamõeldud stseenides. Erik Pallingus on peidus vaid kübeke minategelast. Erik Palling on ka säärane tegelaskuju, kes püüab leida uut identiteeti, paraku puudub tal selge visioon, kuidas jõuda püstitatud eesmärgini. Palling on romaanis jõuetu kättemaksja sümbol.
Kuidas on lood teiste tegelastega – kui palju on elust enesest ja kui palju väljamõeldist?
Paljudel tegelaskujudel on olemas prototüübid, kuid osa tegelasi esineb ka oma pärisnime all. Üldiselt esineb teoses kirjutaja isikupärane tendents – mida kummalisem nimi, seda enam on põhjust arvata, et tegemist on varjunimega.
Taiplik lugeja märkab peagi teatud motiivide kordamist, näiteks maitsva astelpajumahla konsumeerimine. Mida sa sellega taotled?
Mainisin juba teose mittelineaarset narratiivi, kuid žanrimääratlus on jäänud siiani märkimata. Teadlik motiivide kordamine, varjamatu pastišš, pidev referents popkultuurile ja ebatavaline teose vormivõte on loonud vundamendi kategoriseerimaks minu romaani postmodernistlikku kirjandusžanrisse. Õigupoolest mulle ei sümpatiseeri kunsti- ja kirjandusteoste ühene lahterdamine, sest alati on võimalik leida ühe või teise žanri üksikuid tunnuseid erinevates teostes – muusikas, kirjanduses, kujutavas kunstis jne.
Kas sa ise ikka tead, mida kõike sa oled siia raamatutesse sisse kirjutanud? Proovi loetleda – filmid, kirjandus, muusika…
Romaan on kirjutatud väga kinematograafilises võtmes. Minu eelnevad teosed pole nii suurel määral säärast lähenemist kogenud. Endale aru andmata kirjutasin valmis raamatu, mis oleks tõenäoliselt viljakas materjal filmistsenaariumiks. Selles aset leidvad sündmused ja tegelaskujude võimalikud tegevused mängisin mõttes läbi, enne kui neist kirjaread vormisin, filmile omase käekirjaga. See pole sugugi juhus, et romaani eessõnad on kirjutanud Triin Ruumet ja Maria Ulfsak. Siinjuures minu sügav kummardus teie ees, kallid ja armsad filmidaamid!
Raamatu värvikaim kõrvaltegelane on kahtlemata abikaasa, kellele oled ka raamatu pühendanud. Milline oli tema roll selle sünni juures?
Minu abikaasa oli ilma igasuguste reservatsioonideta mulle toeks raamatu loomisel. Tema tegelaskuju teoses on esitatud kannatlikkuse, tasakaalukuse ja pragmaatilisuse sümbolina. Peaasjalikult on ta ikkagi minu armastav abikaasa.
Ilmselt valmistab kirjutamine sulle rõõmu. Mis sind selle juures eriti paelub?
Kirjutamine on minu jaoks protsess, mida võrdleksin kulgemisega. See on nagu reisimine punktist A punkti B, kusjuures nende kahe punkti vahel on kindlasti olulised vahejaamad. Mõnes tahaksin veeta aega pikemalt, mõnest tahaksin võimalikult kiiresti läbi sõita. Ma ei varja, et minu dream come true on saada kaasstsenaristiks mõnele Eesti mängufilmile. Ma arvan, et dialoogimeistrina ma jänni ei jää. Aga esialgu mõtlen juba uuele raamatule – kui jõudu ja jaksu jätkub, siis see tuleb ilmselt reisiraamat. Eks näis! Rohkem ei taha ega julge lubada. Ma ei tee sellest saladust, et raamatukirjutajana avaneb võimalus viibida teatud mõttes mugavus- ja turvatsoonis. Kirjutamine on protsess, mida saabki teha vaid üksi olles. Säärane olukord on minu kirjutamisprotsessis ainuvõimalik lahendus.
Selle raamatu puhul ei saa kuidagi mööda Tarantinost, kes vaatab vastu enam-vähem igast peatükist. Mis värk sul temaga on?
Quentin Tarantino filmilooming, aga ka tema filmides olevate dialoogide ülesehitus, samuti motiivid on väga tugevas ja varjamatus korrelatsioonis romaaniga „Tappa prostatavähk“. Minu raamatu pealkiri ja ka kaanekujundus on väga sõbralik viide filmile „Kill Bill“. Kindlasti on neid aspekte ja tahke mitmeid, mis mulle Tarantino sümpaatseks teeb, ent üks oluline olgu siin välja toodud: Tarantino unikaalne omadus kujutada filmis vägivallastseene ülima galantsusega. See annab filmivaatajale sootuks teise tähenduse vägivallast, nii et me interpreteerimine taolisi stseene räige musta huumori kaudu. Ka „Tappa prostatavähk“ sisaldab vägivallastseene, mis minu kontekstis on lahendatud groteski ja absurdi võtmes. Olgu remargi korras lisatud, et „Tappa…“ on teatud mõttes test, mis kompab minu vormikäsitluse oskuse piire. Mulle meeldivad keerulise faktuuriga linateosed, mulle meeldib kirjutada raamatut, millel on keeruline faktuur. Epiteet „lobe lugemine“ kirjandusteose kohta kahandab minu silmis selle väärtust.
Olemegi filmimaailma jõudnud. See tundub viimasel ajal sinu peamine hobi olevat. Miks nii? Pajata sellest!
Kinematograafia selle laiemas tähenduses on mind paelunud väga pikka aega – tõsi, selle hobi jätkusuutlikkus on käinud läbi tõusude ja mõõnade teekonna. Mis tähendab seda, et mingil perioodil on huvi olnud tagasihoidlikum, siis jälle on olnud periood, kus huvi on suurem. Kinnitan, et viimased paar-kolm aastat on juba mainit huvi paeluvuse näidik kõrgete tuuride alas. Viimasel ajal on minust saanud väga aktiivne kinokülastaja, samuti täieneb pidevalt minu filmoteek. Muu hulgas tahan rõhutada, et mõned juba ilmunud raamatud – ennekõike „Onu Bella dekameron“ ja „Mõned hallid varjundid“ – on kirjutatud vägagi kinematograafilises keeles. „Tappa…“ on taolise vormikäsitluse uus ja mahukas ilming.
Raamat lõpeb üsna süngelt: võitlus kestab. Kuidas sa oma võitlust pead? Puid ja kristalle ilmselt ei kallista?
Sellised populaarsed ja paljureklaamitud tegevused nagu puude kallistamine või kristallidega manipuleerimine ning muu sarnane posimine on minu senise kogemuse põhjal pigem ulme valdkonda kuuluv komejant kui tõsiseltvõetav ravimeetod.
PEALKIRI: „Tappa prostatavähk“
AUTOR: Onu Bella
TOIMETAJA: Lauri Vanamölder
KUJUNDAJA: Jan Garshnek
TRÜKK: Tallinna Raamatutrükikoda
VÄLJAANDJA: kirjastus Ema & Isa
ILMUMISAEG: juuni 2017
Onu Bella autobiograafiline kaksikromaan on halastamatult aus käsitlus sellest, mida hakkab läbi elama seni täiesti terve mees, kes vaatamata regulaarselt arsti juures käimisele saab eesnäärmevähi diagnoosi. Ilukirjanduse ja fantaasiaelementide kõrval jookseb romaanis armastatud meelelahutustegelase enda lugu, mis on pehmelt öeldes võigas. Arstide süvenematuse, hoolimatuse ja stampides kinni olemise tõttu muutub 50-aastase mehe elu seoses operatsiooniga täielikult. Lubatud ja loodetud kiiret paranemist ei tule ega hakkagi tulema. Ent elama peab: mähkmed püksis, antidepressandid igapäevaseks neelamiseks taskus, abielumehe rõõmude nautimine igaveseks lõpetatud.
See raamat räägib ausalt, mis ja kuidas hakkab mehe elus sellises olukorras juhtub. Oma keemikuharidusest lähtuvalt on autor süvitsi käsitlenud ka raviprotseduuride ja ravimite toimet ning spetsiifikat.
Katkend romaanist „Tappa prostatavähk“
Ooteruumis, mis asetses ühes kliiniku neljanda korruse nurgataguses, valitses inimtühjus. Nii õe ja arsti kui ka protseduuride toa uks olid suletud ning mul oli tunne, et mind on unustatud. Olin jõudnud tagasi lubatust pisut varem. Mängisin oma peas läbi järgnevate sündmuste oletatava käigu. Nihelesin, püksitagumik sõelus püüli. Ma tundsin end kui karistusalune, keda on ees ootamas nahatäis.
Mulle on varem korduvalt ureetrakaabet tehtud. Vene ajal, kui puudus tänapäevane medlaboritehnika, teostati seda protseduuri väga omapäraste kaapimist võimaldavate riistadega. Kõige selgemalt ja värvikamalt meenub mulle traadist valmistatud väikese aasaga kaabits. Sellega proovivõtmine on prooviandjale paras katsumus. Ma ei tea, kas sääraseid külviaasaga kaabitsaid valmistati toona medtarvikute tehases või tegid neid meditsiiniasutuse tehnikud. Igatahes on teada, et sellesinatse külviaasaga kaabitsaid kasutatakse meestel ureetramaterjali bakterioskoopiliseks uuringuks.
Olen tänapäevaste ureetrakaape võtmise tarvikutega põgusalt tutvunud. Need on steriilse tampooniga varustatud katsutid elik katseklaasid. Molekulaardiagnostikas kasutatakse tampooni ja lühema plastvarrega katsutit, mis suletakse punase korgiga. Mikrobioloogilisteks uuringuteks on kasutusel pikema alumiiniumvarrega katsuti, mis suletakse oranži korgiga. Ma ei saa olla päris kindel, et see on katsutite lõplik valik, millega kõnes olevast piirkonnast proove ehk külve võetakse.
Äkki ilmus kepsakal sammul inimtühja ooteruumi, kus ma oma järge ootasin, noor, sihvakas, pikkade, peaaegu et perseni ulatuvate blondide juustega medõde, loodetavasti mitte praktikant. Ma ei suutnud tuvastada tema nime ning ma ei olnud teda varem kohanud. Mulle tundus, et ta oli saanud täpsed juhised, kellelt tuleb analüüs võtta. Ta ei küsinud isegi minu nime – tavaliselt õed patsientide poole pöördumisel niimoodi teevad. Äkki oli minu raviarst või mõni aeg tagasi kindla jah-sõna andnud medtöötaja korraldanud noorukesele kolleegile meistriklassikatse läbi teadlikult korraldatud pisikese vimka. Ei tea. Ei oska kommenteerida.
„Lähme siia ruumi!“ kamandas blondiin arrogantsel toonil.
Tõusin aeglaselt toolilt, püüdsin viivitada. See ruum oli mulle tuttav. Seal oli seina ääres tool, ruumi keskel kušett, mille mõned osised meenutasid günekoloogilise tooli elemente, suur hulk mitmesugust laboritehnikat ning juba tuttav nurgake, kust avaneb uks peldikusse, kus määratakse kusevoolukiirust.
„Pange palun asjad sinna toolile!“
Tegin, nagu paluti.
Blondiin tõmbas kätte kummikindad.
