OMA ASI IKKAGI: Sakarias Leppik püüdis Setomaa urgastest kinni Ahto Raudoja, mehe, kes organiseerib Seto kirjavara raamatusarja. Sel aastal ilmub sarjas 12 raamatut. Juttu tuleb seto kirjasõna ajaloost ja homsest ka.
Setokeelset kirjavara on läbi aegade kirjastatud eri valdkondades ka varem. Mis andis motiivi ühe aasta jooksul – mis päälegi parajalt hulljulge ettevõtmine – kirjastada korraga 12 teost?
Kui vastata otse, siis tegelikult on see suhteliselt petlik mulje, et setokeelset kirjandust on palju ilmunud. Tegelikult on seda ilmunud üllatavalt vähe. Ja seegi enamuses väljastpoolt seto keeleruumi pärit inimestelt. Eeskätt tasub mainida kuulsat Räpina kandi kirja-, nalja- ja elumeest Herman Julius Schmalzi, kes on tuntuks saanud laulu „Sauna taga tiigi ääres…“ autorina. Tema andis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel aastatel välja mitmeidki raamatuid seto keeles, nagu ta ise ütles – setu keelemurrakus. Kuna ta polnud seto, siis polnud ka tema looming puhas seto, vaid Lõuna-Eesti keelte ja seto segakeel. Enamasti olid need tema enda kulu ja kirjadega trükitud raamatukesed setode kohta. Meelde tuleb näiteks „Töganitsa Höödo naise wõtmise ja tarõ palamise lugu: Üts wäega armas ja hallõ laul, miä Höödo esi umah suurõh süäme waluh ja kurbtusõh om wällä märknö“ / Kirjä panno ja trükke anno H. J. S[chmal]z Jurjev, 1899.
Kuid need polnud kaugeltki setodele mõeldud, sest paljukest need setod sel ajal lugedagi mõistsid. Järgmisena manitses setosid karskusele setokeelse kirjasõna teel karskustegelane Karl Ustav oma raamatukeses „Maanitsus: Petserimaa eestlastele kimmäse sõpru poolt kirotet“. Seejärel oli pisuke paus, seni kui Tartus tegutsev Akadeemiline Emakeele Selts andis välja kolm seni tuntumat setokeelset raamatut: Seto lugõmik. I osa (1922), Kodotulõ’: Seto lugõmiku II osa (1924, kaanel on eksitavalt küll 1925) ja Mii’ Issändä Jeesusõ Kristusõ pühä Evangeelium: Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt (1926). Needki raamatud olid pigem seto ja lõuna-eesti segakeelsed – puudusid seto keelele omased tagaeitused ja on teisigi puudusi, aga seda seetõttu, et väljaandjad polnud kohalikud.
Siis tuleb pikk-pikk paus, pea 70 aastat, kui ei ilmu setokeelseid raamatuid. Koos Eesti iseseisvumisega toimub ka seto ärkamisaeg. Mille üheks väljundiks peale poliitilise aktiivsuse on ka omakeelse kirjasõna ilmumine. Aga sedagi vaid väga üksikute raamatutena, mis on tihti kakskeelsed eesti ja seto keeles. Ilmus lastele mõeldud „Kelläga kahr“, siis Kalkuni Ago paar setokeelset naljandite raamatut, Ämariku Volli paar raamatukest, Sarve Õie ja Maarja välja antud „Imält tütrele – Nastalt Leidalõ“ ja ega rohkem korraga meelde tulegi. Seega varasemate aegade jooksul umbes tosinkond raamatut – seda pole kindlasti palju. Pigem ikka väga vähe. Ja ma teeksin väikese paranduse, sel aastal ei ilmu mitte 12, vaid lausa 13 raamatut – boonusena ilmub setokeelsena ka album „20-aastaganõ Seto Kunigriik“.
Kas aasta 2013 on millegi poolest märgiline, et setokeelsete ja -meelsete raamatute suur kontsentreeritud väljaandmine just sellele aastale langes?
Ei olnud. Lihtsalt aeg oli selleks küps ja ettevalmistustega jõudsime ka just selleks ajaks niikaugele. Kuna ettevalmistused kestsid juba pikemat aega, oli esialgne plaan esimesed raamatud välja anda 2012. aastal, aga teoks sai ikkagi 2013. aastaks. Tahtsime ühtset kujundust, selleks oli vaja teha konkurss, pidada autoritega läbirääkimised ja panna kava paika. Ja selgeks teha, milliseid raamatuid üldse suudame avaldada. Kõik see võtab aega.
Mis põhimõtetel valiti välja kirjastatavad teosed?
Kui valiku protsessist kõnelda, siis esmalt oli plaanis välja anda rohkem seto keelde tõlgitud maailma ja eesti ilukirjandusklassikat, samuti uudiskirjandust. Samas, see plaan on siiani päevakorras ning kui kellelgi on jaksu tõlkida ja kirjutada, siis väljaandmise taha see kindlasti ei jää. Pigem selle esialgse „seto kirävara“ valikuga ärgitamegi inimesi omakeelse kirjandusega tegelema. Kui valiku juurde tagasi tulla, siis lähtusime sellest, et oleks kõigile midagi – nii ilukirjandust, leelot ja ka populaarteaduslikku kirjandust. Näidetena võiks ära tuua proosavariandi Anne Vabarna „Pekost“, Merca setokeelse luulekogu, Jakob Hurda „Setu raamatu“, mis sisaldab rohkelt materjale tema ekspeditsioonidest Setomaale. Kahjuks vanameister ise oma eluajal ei jõudnudki seda raamatut avaldada. Ja nii edasi. Seega lai valik. Esimeseks jaanuaris ilmuvaks raamatuks on setokeelse evangeeliumi täiendatud-parandatud trükk.
Kuivõrd võib väita, et Seto Kirävara väljaandmine on seotud setode rahvusliku identiteedi selge tugevnemisega viimastel aastatel?
Kindlasti saab seda väita. Samas: kuidas tekib identiteedi tugevnemine? See on väga keerukas protsess, miks teatud hetkel on juurte otsimine ja kogukonda kuulumine oluline, teinekord jälle mitte. See oleneb tihti inimestest, kes teiste hoiakuid mõjutavad, poliitilisest situatsioonist ja veel paljudest aspektidest, kus üks tegevus viib teiseni ja kõik on omavahel seotud. Oma osa on kindlasti selles, et kuvand setodest on muutumas positiivsemaks – enam pole setod poolvenelastest ullikesed kuskilt kaugelt, vaid oma kultuuri au sees hoidev väike rahvakild, keda tihti oma kultuuri hoidmise ja edasiandmise tõttu teistele eeskujuks tuuakse. Kindlasti on siin oma osa üleilmastumise ja halli massi vastalisuse protsessis. Loodan, et setod ikka jõuavad ja tahavad olla need, kes nad on, ja ikka endaks jääda. Aga selleks ongi vaja hoida keelt, kultuuri ja esivanemate väljakujunenud maailmapilti. Kindlasti aitab ka omakeelne kirjasõna seda rohkem alles hoida. Öeldakse küll, et setod on kõneleja, mitte kirjutaja rahvas, aga siin ma leian, et maailm on niipalju muutumas, et ka omakeelne kirjasõna peab olemas olema. Muidu on raske rahvana alles jääda.
Kes on setokeelsete raamatute lugejad ja kui palju neid hinnanguliselt olla võiks?
Seda, palju neid võiks olla, on raske hinnata. Selline sari on ajatu, tal on koht olemas ka 10, 20 ja miks mitte ka 100 aasta pärast, seega raske vastata. Kui lähtuda viimase Eestis toimunud rahvaloenduse andmetest, siis seto keele mõistjatena pani ennast kirja pealt 12 000 inimese. Seega võiks ju lugajaskond olla päris suur. Lisaks sellele on veel meie sõbrad võrokesed, kes saavad samuti seto keelest aru ja miks ei võiks lõpuks ka tavaeestlased selle vastu huvi tunda. Kindlasti on teatud raamatud menukamad, teised vähem – elo om sääne, ütele miildüs tütär, tõsele imä.
Seto Kirävara kirjastajaks on Seto Instituut. Kuna selle tegemistest senini väga palju kuulda ei ole olnud, siis mis tegevustele Seto Instituut keskendub ja kes on instituudiga seotud inimesed?
Jah, Seto Instituut on suhteliselt uus organisatsioon, loodud 2010. aastal ja selle peamisteks eesmärkideks on seto-alase teadustöö koordineerimine ning teadustulemuste tutvustamine seto kogukonnas, edendamaks seto kultuuri ja paikkondlikku identiteeti. Sai selline pateetiline lause. Aga nii ta on, et kui varem koguti vanavara ja viidi niimoodi meie esemeid ja teadmisi välja, siis nüüd peab see siia tagasi jõudma. Kindlasti on abiks, kui Setomaalt pärit teadlased uuriksid rohkem Setomaad, samuti peab instituut oluliseks ülesandeks noorte uurijate-üliõpilaste suunamist Setomaaga seotud teemade juurde. Koondame materjali Setomaa ja setode kohta, kirjastame raamatuid, ei saa unustada ka omakultuuri õppe poolt, sinna see aur kulub. Aga kui rääkida inimestest, kes instituudis on, siis mina ja poole kohaga assistent, rohkem pole võimalust. Ja sellegi pisku inimhulga rahastusega on suured raskused. Eks ta enamjaolt selline missiooni-töö on. Kui asjast rõõmu tunda ja südamega teha, siis edenevad ka sellised asjad. Neid asju ei tehta raha pärast.
Millised kirjastusplaanid on Seto Instituudil lähitulevikuks? Usun, et Seto Kirävara ei jää praeguste aastate ainukeseks plahvatuseks.
Muidugi, ka mina tahan ja teen kõik selleks, et see ei jääks viimaseks, vaid ikka esimeseks suuremaks sellelaadseks ettevõtmiseks. Loodetavasti saab varsti seto keeles lugeda ka maailmaklassikaks kujunenud teoseid. Ja miks mitte ka omi suuri sõnameistreid, kes saavad tuntuks ja armastatuks oma rahva seas ja ka kaugemal.