KESET SUURI MUUTUSI: Ungari Teaduste Akadeemia doktor ja rahvusvaheline šamanismiuurija Mihály Hoppál kirjeldab oma uurimustele ja välitöödele tuginedes šamanismi uuestisündi Euraasia mõnede väikerahvaste juures. KesKus tänab vahendamise eest Ungari Instituuti.
Ungari etnograafia teadusloos on šamanismi uurimisel pikad traditsioonid. Ungarlastest Siberi uurijad tegelesid sellega juba 19. ja 20. sajandil. Neid huvitas kõige rohkem küsimus, mil määral võib neid Siberi traditsioone siduda ungari rahvauskumustega. Siinne lugu võtab asja pigem Ungari-väliselt.
Kohalikud traditsioonid
Minu enda välitööde eesmärgiks või pigem lõpptulemuseks osutus šamanismi uurimine keset suuri muudatusi, mis leidsid aset 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses nii Siberis kui ka Hiinas. Ma olen neid muudatusi jälginud alates 1975. aastast enam kui kolme aastakümne vältel, külastades regulaarselt arvukaid väikerahvaid. Neid, kelle juures lootsime leida šamanismi juuri.
Oma uuringute kokkuvõttena võin tõdeda, et praegusel postmodernsel ajastul on selgelt täheldatav mingi tagasipöördumine traditsioonide juurde. Kõige rohkem ehk postkommunistliku Venemaa Siberi või koguni Euraasia aladel elavate väikeste etniliste rühmade juures.
Allpool mõned näited selle kohta, kuidas šamanismi uuestisünd on hakanud täitma mõningate rahvaste kultuuris strateegilist rolli kohalike traditsioonide säilitamises.
Etno-öko-eetika burjaatide šamanismis
Burjaatide šamanismi uuestisünni põhjuseks võib pidada nende sügavaid perekonna- ning kogukonnatraditsioone. Selliseid põliseid traditsioone pole võimalik täiesti välja juurida. Pärast pikki aastaid kestnud rõhumise vaibumist tõusevad nad justkui tuhast. Sugulased, kes elavad üksteisest kaugel, tunnevad aeg-ajalt hingelist vajadust koguneda ning pühitseda koosviibimist lamba ohverdamisega. Šamaani juuresolek ning eestvedamine sellistel riitustel lisab tegevusele sakraalsust. Fakt on see, et kogukondlik ühtekuuluvustunne ongi üks kõige olulisemaid tegureid burjaatide šamanismi uuestisünnis. 1990-ndate esimesel poolel, suhteliselt varakult peale uuestisündi, tekkis ka burjaatide šamaaniühing (Buriat Shaman Association), mis hoogustas šamaanide tegevust ning julgustas noori šamaane.
Burjaatide šamanism, tänu oma ühiskonda organiseerivale jõule, täidab üha rohkem nüüd seda ideoloogilist vaakumit, mis tekkis pärast eelmise poliitilise süsteemi kokkuvarisemist.
Selle tulemusena on taastatud kultuslikud pühapaigad ja hiied, kus teostatakse kohalikke ohverdamisrituaale.
Kõik see on seotud šamanismi loodusfilosoofiaga, mis põhineb looduse, elukeskkonna ja ida kultuuridele omaselt esivanemate austusel.
Šamaanide „ravitegevus“ tähendab selles kultuuris sisuliselt füüsilise ja emotsionaalse heaolu taastamist ja tugevdamist. Seetõttu tuleb rääkides nende tööst, sõna „ravi“ asendada pigem sõnaga „ennetav“.
Uus areng burjaatide (ja üldiselt Siberi) šamanismis on ainulaadse etno-öko-eetika filosoofia sõnastamine, millega üks burjaadist teadlane parasjagu hõivatud on. Harmoonilise tasakaalu loomine loodusega on tõeliselt nüüdisaegne ja moodne mõte, mis on kooskõlas meie ajastu mentaliteediga.
Tunguusid ja šamanism
Amuuri jõe kõige kaugemas idapoolses Venemaa otsas elab tunguuside-nimeline väike hõim, kelle keelest pärineb sõna „šamaan“.
1993. aastal käisin nanai rahva juures ning neid jälgides veendusin, et tüpoloogiliselt võib šamanismi seal pidada läbi aegade järjepidevaks. Amuuri-äärse väikese küla elanikkond impeeriumi piirialadel oli alati toetunud šamaanide abile ning seetõttu ei antud neid kommunismi ajal võimudele välja, samuti ei kiusatud neid ülemäära ka ametiasutuste poolt.
Nanaide hulgas oli ohverdamisrituaal üheks šamaanide olulisemaks sotsiaalseks funktsiooniks. Huvitaval kombel traditsioonide taaselustamise teine iseloomulik valdkond on nanaide hästi värvikirev ja keeruline, arhailiste tikanditega dekoratiivne käsitöö, mis sageli kaunistab ka šamaanide esemeid (põlled).
Oma välitööde ajal tegime kindlaks, et kohalikes muuseumides säilitatud tüüpilised nanai mustriga ja värvikate tikanditega rõivad olid seotud nimelt šamanistliku rituaaliga. Tuleb mainida, et need esemed on seda piirkonda külastatavate turistide seas väga populaarsed.
Jukagiiride šamanism kui poliitküsimus
Jukagiiride seas on šamanism olnud poliitiline küsimus Nõukogude ajastu algusest kuni tänapäevani. Šamaanid olid vana usu ning suuliste eepiliste (mütoloogiliste) traditsioonide kaitsjad. Oma oskuste igapäevase rakendamisega kindlustasid nad rahvakultuuri jätkumise. Seega ei ole juhus, et alates 1930. aastast hakkasid repressiivorganid neid taga kiusama. Sajad šamaanid sattusid koondus- või sunnitöölaagritesse.
Sellele vaatamata ei suudetud neid lõplikult hävitada ning kui 1990-ndate alguses ideoloogiline surve leevendus, ilmusid nad kohe uuesti rahva sekka. Kõigepealt võis neid kohata vaid festivalidel, kuid hiljem lubati neil taas töötada ravitsejatena.
1992. aastal külastasin Sahha vabariiki ning leidsin, et šamaanid, keda oli varem taga kiusatud, olid taas avalikkuse ette ilmunud ning praktiseerisid oma tervenduskunsti. Minu Sahha kolleegid tundsid kohe ära šamanismi ideoloogilise tähtsuse.
Tuva šamanismi renessanss
Sarnast nähtust võis kogeda 1995. ja 1996. aastal ka Tuvas, kus pärast pikki aastaid, mille ajal šamaanid kannatasid tagakiusamise all, võis uuesti täheldada justkui šamanismi renessanssi.
Varasema ajastu kommunistidest poliitikud, praeguse aja peamised etno-natsionalismi eestkõnelejad, toetasid šamanismi sama palju kui šamanismi taaselustamist.
Tuva olukorra õnneks võib pidada seda, et šamanismi uuringud olid juba ammu ekspertidest teadlaste käes ning mahukad infokogud innustasid teadlaste kõrval ka uudishimulikke võhikuid uurimistegevust jätkama. Mongus Kenin-Lopsan on mänginud tähtsat rolli huvi elushoidmises šamanismi vastu.
Ta on tuntud mitte ainult etnograafiliste esemete kogujana, vaid tunnustatud ka kirjanikuna ning Düngüri organisatsiooni presidendina. Temal on ehk kõige põhjalikumad teadmised Tuva rahvapärimusest, olles ka emakeelse kultuuri ja luule elav klassik. Düngüriks nimetatakse Tuva šamaani trummi, millest ka organisatsioon oma nime sai. Selle liikmeteks on ravitsejatest šamaanid, kes töötavad iga päev mitte ainult maal, vaid ka pealinnas, Kizilis. Nad täidavad teatud „oraakli“ ülesannet, tuvastades kurja ning tervendades inimesi tänapäeva moodsas linnakeskkonnas.
Šamanism Tuvas on hea näide juba muutunud ja muutumas traditsioonide hoidmisest tüüpilises postkommunistlikus maailmas; sügavate traditsiooniliste juurtega, kuid siiski tänapäeva olustikku sobitatud.
Tuva uuringute tulemuste kokkuvõtteks võib öelda, et kui Burjaatia šamaanide tähtsaimaks tegevuseks on ohverdamisrituaalid, siis Tuvas on esiplaanil ravitsemine.
Šamanism, kogukonna ühendamine
Üks uuringute lõppjäreldusi, mida kultuurinähtuste uurimisest teha saame, on see, et ükskõik kui märgatavaid muudatusi ka ei ilmneks üle kogu Euraasia (Siberis ja Hiinas), võime tõdeda, et kultuuride sisemine dünaamika pole siiski nii kiire, kui me seda varem olime arvanud. Kohalikud uskumused, mis 20. sajandi lõpul ikka veel olid orientiiriks lihtsas külaühiskonnas ning etniliste gruppide seas, mõjutasid jõudsalt ka üksikisiku konkreetseid otsuseid igapäevaelus. Šamanismi institutsioon on inimese sisemiste uskumuste või maailmavaate sfääris „arvamuse kujundaja“ ning käitumismudelite kehtestamise allsüsteem (nagu Trubetskoi mainis). See on ka põhjus, miks selle institutsiooni funktsioon oli ja sisuliselt ikka on kohalike kogukondade tasandil tõhus.
Enamikule Siberi rahvustele on šamanismi institutsioon vahend, mis aitab tugevdada oma rahvuslikku identiteeti. Üheks rituaalide tänapäevaseks funktsiooniks on ühendada kohalikku kogukonda isegi siis, kui kohaliku keele kasutamine kogukonnas pidevalt väheneb.
Mihály Hoppáli raamatud eesti keeles:
* „Šamaanid Aasias ja Euroopas“ (Varrak 2003, ungari keelest Sander Liivak)
Teos heidab valgust Aasia ja Euroopa rahvaste šamanismile. Professor Mihaly Hoppal tutvustab põhjalikele teadmistele ja isiklikele välitöödele tuginedes šamanismi maailmapilti, sellega seonduvaid tavasid ja uskumusi. Rohke pildimaterjaliga varustatud raamat toob välja šamanismi juured Siberis ja polaarpiirkondades, selgitab šamaanide eesmärke, kirjeldab nende väljaõpet ja riietust. Nii nagu šamaan vahendab minevikku ja olevikku, siinpoolsust ja teispoolsust, vahendab käesolev teos eri kultuure ning viib lugeja endaga kaasa kütkestavale reisile šamanistlike rahvaste argi- ja vaimumaailma.
* „Etnosemiootika. Artikleid usundi- ja kombeloost“ (Eesti Kirjandusmuuseum 2008, ungari keelest Eda Pomozi)
Ungari usundi ja kombestiku erijooned semiootilisest vaatenurgast ning etnosemiootika kujunemislugu on käesoleva raamatu keskmes. Kuri silm, etnilise identiteedi seosed usundiga, pulmatavandi sümbolkeel, erilised hauamärgid – nende teemade kaudu on lugejal võimalik tajuda ungari kultuuri tekstuuri ja saada osa selle eripärast. Raamat annab ülevaate ka etnosemiootika arengusuundadest.
