Marilyn Monroe olevat kord president Kennedyle öelnud, et kõik, mis maailma vallutamiseks vaja, on üks õige paar kingi. Ehk teadis see kerglase ja mittetõsiseltvõetava imagoga blond kaunitar rohkem, kui välja näitas…

Et demonstreerida oma jõudu

Antiikajast peale on valitsejad rõhunud riietele ja aksessuaaridele, et demonstreerida oma võimu, rikkust ja ideaale. Alates (elus)kobrakroonist, mida kandsid Vana-Egiptuse vaaraod, punastest (kõrge) kontsaga kingadest, mida armastas Louis XIV, kuni Mao Zedongi lihttöölise vormirõiva stiilini.
Hiljuti tuli välja, et endine Egiptuse president Hosni Mubarak oli lasknud oma nime tikkida oma ülikondade kangatriipudele. Pisike nüanss, mis ei aidanud teda kuidagi revolutsioonilise rahvahulga vastu. Siiski – kui mõned riigijuhid, näiteks USA president Obama, on läinud turvalist teed pidi ja kannavad lihtsalt ainult väga hästi istuvaid ülikondi, ilma isikupära rõhutavate detailideta, siis on terve hulk poliitikuid, kes eksponeerivad oma võimuambitsioone rõivastuse ja aksessuaaride kaudu, mis paneb nii mõnelgi korral kulmu kergitama.
Näiteks on üldiselt vähe teada fakt, et praegune Rooma paavst Benedictus XVI eelistab oma paavstirüü all kanda punaseid Prada mokassiine. Ka Prantsuse president Nicolas Sarkozy armastab Prada kingi ning peaaegu eksklusiivselt Diori ülikondi ja Ray-Bani päikeseprille. Tema moeteadlikkus on poliitiliste rivaalide hulgas andud võimalusi ilkumiseks. Näiteks olevat tema konkurent presidendivalimistel, Dominique de Villepin, tervitanud Ray-Bani prillides kohtumisele tulnud Sarkozyd sõnadega: “Ah! Ja siit tulebki Tom Cruise!” Mille peale Sarkozy vastas: “No tähendab, te olete aru saanud, et minu käes on kõik tipprelvad!” (Top-guns, viitega sama pealkirjaga filmile.)
Ülalmainitud president John F. Kennedy tegi samuti ühe teise brändi päikeseprillidest (Wayfarer) koos heledate pükste ja tumesinise pintsaku/helesinise särgi kooslusest oma lahutamatu stiilitunnuse. Samuti loetakse tema teeneks, et (USA) poliitikud loobusid kaabu ja ülikonnavesti kohustuslikust kasutamisest. Ta lihtsalt ei kandnud neid võimule tulles kunagi ja teised tahtsid tema kõrval mitte vanamoodsad välja näha.
Veel ameeriklastest – näiteks president Jimmy Carter kandis meelega (tema valitsemise pehmema stiili rõhutamiseks) pintsaku asemel eest nööpidega kampsunit (kardigani). Ka hiljutisel vabariiklaste kandidaadivalimistel napilt mormoon Mitt Romneyle alla jäänud senaator Rick Santorum on valinud enda eristamiseks villased ja kootud vestid. “Kõik need senaatorid ja kandidaadid näevad välja nagu halva kooli vormirõivais kõurikud, kellest on kohe näha, et nende seisukohtadel mingit vahet pole. Nagu näete, olen mina hoopis teistsugune. Minu rõivaste valik peegeldab minu julgust erineda ja teha otsuseid, mida ameerika rahvas vajab.”

Mis on seljas ja mida pole

Venemaa peaminister Vladimir Putin seevastu defineerib oma stiili mitte sellega, mis tal üll, vaid pigem sellega, mida tal seljas ei ole. Hunnikule fotodele end palja ülakehaga jäädvustada laskmine tahab ilmselt rõhutada, et ta on tugev ja vitaalne. Paraku jätab see aga temast kui riigijuhist suhteliselt ebaväärika ja veidi tobeda mulje. Ka pole seal riigis ühtegi konkurenti, kes ütleks, endisele KGB-lasele, et “Ah, sealt tulebki Rambo-wannabe!”
Ukraina endise peaministri Julia Tõmo?enko stiil on eelkõige tuntud tema spetsiifilise soenguseade järgi. Kas eeskujuks siis vana-slaavi emand või Star Warsi printsess Leia (pärast seda, kui ta planeet hävitati). Küll aga on proua Julia kingavalik – enamjaolt ülikõrged, varbaid paljastavad stiletod – tekitanud tema parlamendis veedetud ajal kolleegide poolt nii palju nurinat, et väidetavalt just selle pärast kehtestati raadas pärast Tõmo?enko vangistamist suisa ametliku riietumise normid (ehk dress code).
Afganistani presidendi Hamid Karzai stiiliväljendus – eripärane mütsi ja keebi kombo on püsinud samalaadsena juba kümme aastat, alates tema presidendiks saamisest. Aga ega kipugi ju inimene stiili vahetama, kui moekunstnik Tom Ford nimetab teda maailma ?ikimaiks meheks. Isegi kui stiiliikooniks nimetatud peakate on tehtud loomakaitsjaid vihastavast embrüost, veel sündimata lambatallest.

Kampsikud ja dressid

Diktaatorite dress code erineb ja sarnaneb üksteisega. Osa kasutab rõivastumisstiili, et demonstreerida oma (võlts)lihtsust, vähenõudlikkust ja näidelda rahvaga samastumist. Seda harrastas näiteks chairman Mao, kelle eelistatud lihttöölise vorm Hiina kõrgete ametnike ja seltsimeeste seas suri koos temaga 1976. aastal, kui Hiina poliitikud ja ärimehed hakkasid kiiresti kopeerima filmidest nähtud ameerika businessman’i stiili. Põhja-Korea Kim Jong II kõndis ringi pid?aamalaadse, lihtsõduri vormi meenutava ja lukuga kaheosalises ürbis, mis oli praktiliselt ainus rõivastus, millega ta oma valitsemisajal avalikkusele end näitas.
Kuigi poliitilistelt vaadetelt ja valitsemistavalt kardinaalselt erinev, teeb – sarnaselt mõne Eesti poliitikuga – ka Boliiva president Evo Morales kampsunite kandmisest jõulise poliitilise avalduse. Tema kannab küll traditsioonilisi triibulisi chompa-kudumeid, rõhutades sellega oma poolehoidu Boliivia põlisasukatele. Triibuliste kampsikute järgi on teda kutsutud ka Bill Cosbyks. Bill Cosby oli Ameerika koomik, kes oma iganädalases telesõus (The Cosby Show) alati erinevas triibulises pulloveris esines. Kuuldavasti olevat Morales sellest teada saades väitnud, et oma sõud tal küll pole, aga nalja ta mõistab.
Kogu oma aktiivse võitluse-valitsemise aja kaitsevärvi sõjamehe ürpe, nokkmütsi ja suurt habemepuhmast oma imagona kandnud Kuuba eksjuht Fidel Castro rõhutab oma võimult tagasiastumist ja vend Raouli juhtpositsiooni samuti stiilimuutusega. Nüüd ilmub Fidel avalikkuse ette ainult nailonist spordidressides. Ja peaaegu alati on logol “Adidas”. Adidase kompanii olevat suisa teinud avalduse, et see ei ole nende reklaamitrikk.

Lõvikuninga muusikal

Diivatsevate diktaatorite horde juhib muidugi Muammar Gaddafi. Oma üliekstsentriliste vikerkaarevärvides kardinalaadsete hõlstidega, beduiinistiilis mantlitega ja loomanahkadega demonstreeris Liibüa eksvalitseja enda väitel oma Aafrika päritolu, kuid oleks nendes pigem sobinud tegelaseks “Lõvikuninga” muusikali.
Gaddafi ise nõutas oma rõivastumisorgiale ka pidevalt tähelepanu. Näiteks 2011|. aasta aprillis, keset sõda Liibüas, sai ajaleht New York Times Gaddafi valitsuselt pöördumise aidata neil korraldada Metropolitani muuseumis näitus nimega “Neli aastakümmet juhtivat riietusstiili”. Võib-olla oligi talle rõivastus sõjapidamisest tähtsam…