UNUSTATUD RAAMAT: Meelis Liivlaid Käsmust sirvib merekultuuriaasta 2016 raames Dagmar Normeti 1986. aastal ilmunud lastekat „Une-Mati rannakülas“. Paremat merekultuuriraamatut otsi või prožektoriga.
Hea küll, Meri kirjutas oma „Hõbevalge“ sügaval nõukogudeajal ja eks me jõudsime vaba mereni üpris hiljuti. Kirjutama peaks isiklikust kogemusest, lootuses, et ehk oli kellelgi veel nii või keegi vähemalt mõtleb samamoodi. Mida suurem samastujate hulk, seda parem.
Suved kaptenikülas
Käesoleva loo autor kuulub nende hulka, kellel oli võimalus oma lapsepõlvesuved rannakülas veeta ning juba üpris varakult arusaamisele jõuda, et meri on midagi enamat kui suur vann, kus vesi sees ja põhja ei paista. Päris üksi see suve veetmine ja mere ääres mängimine ei toimunud ning seega peaks kaasamõtlejate arv vähemalt Käsmu kaptenikülas suvitanute raames üpris lai olema. Jätaks omaaegse nõukogude piirivalve siinse filiaaliga seonduva seekord mõtisklusest välja. Mis neist hallidest kaatritest, rannas sõtkunud piirivalvetoimkondadest ja kogu sellest merele minekuga seondunud bürokraatia totrusest ikka enam kirjutada ja kurja meelde tuletada. Kui sellel tagantjärele kummalisel ajajärgul peatuda, siis vaid selleks, et kõik helge ja heledam veelgi rohkem välja paistaks.
Kultuur peab, ja pidi ka toona, riigivõimu rumalusele vastanduma, kuid käesolevas kirjutises ei hakkaks seda mereajaloo ja rannaelu külge vast pikalt lahkama. Kultuur ei sünni ainult vastandumise kaudu. Ei säili ka. Merekultuuri, kui see eraldi olemas on, ehk kindlalt piiritleda ja tervikuna haarata ei saa. Pigem keskenduks sellele, mille üle on avastamisrõõmul koht olnud teiste kirjutisi lugedes ning mille üle võiks merekultuuri aasta raames mõtiskleda. Parimat näidet kui Dagmar Normeti „Une-Mati rannakülas“ isikliku kogemuse põhjal vast välja tuua polegi. Millal see raamat minuni jõudis, seda täpselt ei mäletagi. Kunagi ammu. Piisavalt kaua aega tagasi, et raamat vahepeal isegi korraks ununes.
Rannaelu võhikutest
Raamat meenus, kui Käsmu meremuuseumi eksponaatide tutvustamine selle jälle meelde tõi. Kiiktool, pikksilm, santsukast jne. Vaadates mööda esoteerikasõbrale põnevust pakkuvast Une-Matist, on lugeja ees tore lugu rannakultuurist ja meresõidust ning ei puudu ka seiklus. Võib-olla ma väga ei liialdagi, kui ütlen, et see raamat on omaette merendusaabits. Lapsele mõistetav lugu merekultuurist. Tahtmata kalduda merekultuuri ja rannaelu eripärasse või raamatut ümber jutustama, võiks eelpool väidetu kinnitamiseks mõne asjakohase näite tuua. Alljärgnev on ehk kirjandustundliku lugeja jaoks veidi lihtne näide, aga arutlus on ju omamoodi randluse aabitsatõdedest.
Kõnealuse raamatu algusest leiab kohe toreda seletuse tegevusele, mida rannarahvasuu võrkude päästmiseks nimetab. Raamatu kirjutamise ajal polnud internetist veel suuremat kuulda, kuid autor on teatud mõttes ajast ees ja mängib sõnadega. Pean siin silmas lihtsat dialoogi, milles Normet laseb linnapoisil arvata, et võrgud vajavad mereröövlite käest päästmist. Väike või ka suur rannaeluvõhik saab kohe teada ka õige vastuse ning seda parimas kirjanduslikus vormis. Lihtne seletus ja selgus majas. Muuseas ning lühikeses, arusaadavas vormis ja naljaga pooleks. Kultuuripõhja ja kultuuripõhjalikkusega, kasutamata liigselt sõna „kultuur”.
Õhkav merelevahtimine
No ja kui paljud meist teavad, et santsukast merel lukus ei käinud? Või mis see santsukast üldse on? Normet kirjutab ja selgitab sedagi. Tuletame meelde, et nõukogude ajal polnud palju neid asju ja kohti, mis ei käinud lukus. Ei ole palju meenutada, et meretöö seaduse jõustumisega kadus alles üsna hiljuti sõnasõnaline keeld laevast toidukraami mahaparseldamiseks kaasa tuua. Seadus kohe eeldas, et tuled seakoot või raguu hõlma all laevalt tulema. Kuni 2014. aasta juulini oli see manitsus seaduses ju expressis verbis kirjas. Nii et muutus õiguskultuuris missugune! Vana nali käesoleva artikli autorilt, aga tõmbab tähelepanu, nagu pudelis laev tõmbas Une-Mati tähelepanu Normeti raamatus. Näiteid võiks sellest raamatust veel tuua, aga kõike ei saa siin artiklis ümber kirjutada. Lugejale jäägu avastamisrõõmu ka.
Kui kodune raamaturiiul üle vaadata, siis enam-vähem korralikust raamaturiiulist leiab midagi mereteemalist ikka. Ka sellest 50-aastasest perioodist, kus baltisakslastest ümbermaailmaseilajad kandsid mingisugusel, vaid slaavi mõistusele arusaadaval põhjusel venepärast ees- ja isanime. Tehes merenduse kontekstis juttu „vanast heast“ nõukogude ajast, leiab virisemiseruumi küll. Eralaevanduse allakäik, traditsioonilise rannaelu piirdumine vaid õhkava merevaatlemisega, piiritsoon ja muu säärane. Kõik see oli. Alguses suuremate, pärast siiski leebemate kitsendustega. Rumalust oli kapaga ka merega seotud teemades. Tagantjärele pole raske leida: paadisõiduoskus pole nii hästi säilinud, kui oleks ehk pidanud; kaubalaevastiku seisu osas ei saa aru, kas midagi on või on see valdkond uppunud, aga siiski – reisilaevanduses on asi korras. Saartega on ühendus olemas, praamidki saab suure surmaga ostetud.
Traditsioonid pole kadunud kuhugi
Vanade tavade järgi ehitatud laevukeste osas on asjalood väga hästi. Mis siin ikka väga muretseda. Ülalnimetatud vanad traditsioonid pole kuhugi kadunud. Ei kadunud sovetiajal ega kao ka edaspidi. Kõik meresõiduks ja rannakultuursuseks vajalik säilis rannakülades ja raamatutes. Ülalarutatud Une-Mati raamat pole ju ainuke. Sergo, Smuul ja Hint ka, veel palju teisi. Kirjutati ju ikka rohkem sellest tavapärasest rannaelust. Sageli just läbi lapsepõlveprisma nagu seesama Une-Mati raamatuke. Sädelevast merest vanaisa jutustustes ja esimesest paadisõidust. Mitte Kirovi kalurikolhoosist ega Balti laevastikust. Rahvuslik rannaelu oli siiski alles. Säilis kogu muu arutu kiuste. Need, kes suvel randa said, teavad ja ehk nõustuvad. Kes oli sel hämaral ajal lapseeas ehk ei pannudki kogu ajastu vaimu niivõrd tähele, vaid nägi pigem rannaelu, mis linnas elamisest erines. Oli omamoodi ja oma avastamisvõimalustega.
Juri Lotman on märkinud, et kultuur on mittegeneetiline informatsioon. Kui see mõte vett peab, hakkame merekultuuri omandama alles lapseas. Või on meremehe geen siiski olemas? Kes teab. Igal juhul on merele mindud optimismiga, et saab tagasi tulla. Rannaküla talupoeg on võrke merre viinud samuti lootusrikkas teadmises, et hommikul on midagi lauale panna. Miks peaksime meie nüüd merekultuuri pärast muretsema? Või igal sammul rõhutama sõna „kultuur”. Selle järele pole vajadust.
Tänase tatika jaoks on tee randa ja merele veelgi avatum, kui see oli tänasel keskealisel. Rannarahval tervikuna pole põhjust merekultuuri üle muretseda, merekultuuri aabits on olemas. Kirjanduses laiali, aga ega iga asi ühte raamatusse mahugi. Sovetid ei suutnud randlasele vett peale tõmmata.
