SUURED ARVUD: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel mõtiskleb, mis põhjustab Venemaal presidendi lausa absurdselt kõrge reitingu – kas see on hästi tehtud teletöö, hirm küsitlustes valesti vastata või usk kõikvõimsasse tsaari.
Kui aus olla, siis ma pole kunagi aru saanud fetišismist, mil Eestis, Suurbritannias, Saksamaal või mõnes muus Euroopa riigis jõutakse ühiskondlikult ning ajakirjanduses kohani, kus on vaja numbrites selgitada ning välja tuua vene rahva armastust oma riigijuhi vastu.
Number kui argument
Venemaad puudutavates kirjatükkides armastatakse läänes ikka mainida president Putini kõrget reitingut. Ning suure numbriga on teema justkui lõpetatud. Väga iseloomulik oli vestlus ühe vana vene kolleegiga. Nagu ikka, läks meie jutt ka poliitikale ning kolleeg teatas võidurõõmsalt: „Aga Putini reiting on juba üle 70%!“ Mina pidin tegema väikese korrektsiooni ja lisama, et see number on juba 85.
Põhimõtteliselt kasutab keskmine venemaalane oma presidendi reitingu kõrget numbrit argumendina, kui tahab rõhutada, et Venemaad pole suudetud põlvili suruda – ja välismaine press kasutab sama numbrit näitena ohtlikest arengutest Vene ühiskonnas. Sealjuures on üllatavalt vähe katseid reitingu olemust lahti seletada. Karmo Tüür kirjutas kunagi, et Putini reiting peegeldab Vene televisiooni töö efektiivsust, Jüri Vendik aga seletas nähtust hoopis sellega, et Venemaal on inimesed harjunud vastama „nii nagu peab“. Muidugi on olemas ka arvamus, et kõik need numbrid on lihtsalt presidendi kontrollitavas kontoris paberile joonistatud.
Ilus ja hea keskvalitsus
Iseenesest on Venemaa presidendi reitingu legend seotud sõltumatu Levada Keskuse regulaarsete küsitlustega. Igakuiselt mõõdetakse ka inimeste suhtumist oma riigi juhtidesse. Nagu statistikaga ikka, tuleb vaadata, kuidas andmeid kogutakse ja mida sellest järeldada saab. Küsimusele „Kas te üldiselt toetate või ei toeta Vladimir Putini tegevust presidendina?“ vastas aastake tagasi 89%, et „kiidavad heaks“ ja mõni kuu hiljem oli samal arvamusel 87%, hilissügisel aga rekordiliselt peaaegu 90%. Sealjuures küsimusega „Nimetage 5–6 poliitikut, keda te kõige rohkem usaldate?“ skooris president nii juunis kui ka juulis möödunul aastal 64%, saades muidugi esikoha.
Isiklikult arvan, et pole vahet, kas usk presidenti on saadud televiisorist või ajalehest, inimesed teevad oma otsused ikka oma peades. Ja erinevalt Vendikust ma ei kahtle, et suured massid vastavadki sellele küsimusele siiralt.
Teine asi on muidugi, kuidas neid arve interpreteerida. Putini reitingu kõrgust ei saa seletada ainult sellega, mida venemaalastele serveeritakse välispoliitilise edu sildi all. Venemaal on juba aastasadu olnud tava, et kohalikke võime usaldatakse vähem kui keskvõimu ja ennekõike kuulub rahva poolehoid presidendile. Kui kohalikke peetakse korrumpeerunuks, käparditeks ja vahel suisa kuritegelikeks, siis kauge keskvõimu suhtes (enamik Venemaa elanikkonda ei ela Moskvas!) on inimesed palju positiivsemalt meelestatud. Esiteks, ainus jõud, mis suudab kohalikke võimukandjaid kammitseda, ongi tavainimese jaoks keskvõim ja just president. Tihti kiputakse arvama, et kui president teaks, mida regioonides tehakse, siis ta kindlasti tuleks ja paneks asjad paika. Hea tsaari lugu.
Sestap ongi näiteks Krimmis viimasel ajal puhkenud kollektiivsete kirjade kirjutamise laine, milles kaevatakse Putinile kohalike võimude möödalaskmiste pärast.
Teiseks, alates Putini võimuletulekust on rahva elujärg ikkagi märgatavalt tõusnud – võrdleme näiteks 1990-ndatega, mis inimestel veel meeles – ja see kõik on tavainimese jaoks ennekõike presidendi teene. Praegune majanduskrahh pole samuti veel korralikult kohale jõudnud, ja kui jõuab, on süüdi muidugi imperialistid, mitte president. Pannes kokku kõik sise- ning välispoliitilised argumendid, peaks positiivsed vastused väga üldisele küsimusele „Kas te üldiselt toetate või ei toeta Vladimir Putini tegevust presidendina?” peagu 90% välja venitama küll. (Väike vahemärkus: isegi mina leian Putini poliitikas mõningaid positiivseid elemente. Nii näiteks külmutati 2015. aasta veebruaris Venemaal alkoholihinnad ning tegemist on praegu ainukese mittekallineva poekaubaga.)
Post factum kiidetakse kõik heaks
Samas, tagasivaatavalt on väga raske leida korrelatsiooni Venemaa presidendi reitingu ja tema tegevuse vahel. Ka siis, kui Putini reiting oli madalseisus, tegi ta ikka seda, mida heaks arvas. Praeguses Venemaal valitsevas otsuste vastuvõtmise süsteemis on rahval väga raske mõjutada suuri ja järjest enam ka väikeseid muudatusi nii sise- kui ka välispoliitikas. Põhimõtteliselt näitavad Levada küsitlused seda, et post factum kiidetakse presidendi tegevus heaks. Venemaal on referendumid keelatud ja arvamusküsitlustel ning petitsioonidel ei ole seaduslikku jõudu. Kohalikul tasandil rokib peagu kõigil valimistel Ühendatud Venemaa, Putini mitteametlik erakond, millega ühinemine on mitmes regioonis enam-vähem kohustuslik igaühele, kes soovib riigistruktuurides karjääri teha. Valimised just föderaalsel tasandil on omaette teema, mis on minimaalselt seotud poliitikute vaadete ja ka reitingutega.
Muidugi on igal presidendil meeldiv teada, et rahvas teda armastab. Samas, mittearmastus pole suutnud Putini kurssi eriti kõigutada. Näiteks 2011. aasta protestid ei teinud Venemaad ei paremaks ega halvemaks. Seega, väljaspool Venemaad jääb too reiting ennekõike numbriks, mida on kasulik teada, aga mille mõju meie elule on minimaalne.
Muidugi on igal presidendil meeldiv teada, et rahvas teda armastab. Samas, mittearmastus pole suutnud Putini kurssi eriti kõigutada.
