Kas keegi teab, mis asi on dioraam? Mina varem ei teadnud, olin kuulnud ainult panoraamidest ja ühte kuulsamat idapoolsemat “Borodino panoraami” ka külastanud. Aga dioraam?
ESIMENE DIORAAM EESTIS
Selgub, et dioraam on selline raam, millel ei ole taga taustaks peisaa?i või pilti, vaid mis kujutab väljavoolitud figuuride ja makettidega mingit kindlat stseeni. Suurim erinevus panoraamvaatega on see, et kui too on vaadeldav ainult ühest küljest – eest, siis dioraam on lamepinnal asetsev ja seega vaadeldav 360? ulatuses. Meile lähimad suuremad dioraamid asuvad Peterburis ja Stockholmis.
Eestis, mis on kuulus tema pinnal peetud lahingute poolest, valmis juuni alguseks esimene pääsukene selles vallas. Nimelt teostus Jüri Kot?inevi (sünd. 1960) aastane töö Viimsis asuvas Laidoneri muuseumis, kus avatakse Narva 1700. aasta lahingule pühendatud 1,10 x 1,0 meetrine dioraam.
NELI SUURT VAALA
Kot?inev: “Pean Eesti sõjaajaloo “kolmeks tähtsamaks vaalaks” Ümera, Paju ja Sinimägede lahingut. Neljandaks aga 1700. aasta Narva lahingut. Ent kui me võtame üleeuroopalises mõttes, siis ma asetaksin 1700. aasta Narva lahingu esimesele kohale.”
Ümera lahing oli sisuliselt Lõuna-Eesti malevate katse minna ordulinnust rüüstama. Tegevus toimus Lätis. Natuke piirasid, aga et välja ei tulnud, taanduti. Orduväed asusid eestlasi jälitama. Õnneks jätkus eestlastel oidu käituda väga targasti – nad teesklesid põgenemist ja hajutasid sellega ristirüütlite keskjõu laiali. Siis hüppasid küngaste ja puude tagant varitsusest välja täiendavad väed ja ristirüütlid koos oma kaaskonnaga löödi pihuks ja põrmuks. Eestlastel rõõmu kui palju – siiamaani võib rinna uhkusest kummi ajada -, kuid Euroopa tasandil oli see tähtsusetu sõjaajalooline seik. Sama on Paju lahinguga: me küll saavutasime iseseisvuse ja Euroopa kaardile tekkis uus riik, aga globaalkontekstis oli see ikkagi ebaoluline. Sinimägedel võitlesid Eesti sõdurid ja tänu nende vaprusele pääses üle lahe põgenema palju eestlasi ning sakslastele anti aega kohendada läänerinnet, kuid sellist tähendust nagu Narva 1700. aasta lahingul sel polnud.
MIKS JUST NARVA LAHING?
Narva lahingus maabus noor, 18-aastane Karl XII Pärnus ja jõudis kahe nädalaga Narva alla. Peetri väed jäid Narva kindluse ja Karli vägede vahele, kus nad löödi imekiiresti puruks. See võit innustas Karli koheselt tungima edasi Euroopasse ja võitlema teiste tolleaegsete vaenlaste vastu – eelkõige Poola ja Saksimaa kuninga August Vapra vastu. See oli lahing, mis eraldivõetuna oli kõigi osapoolte jaoks äärmiselt oluline, ja sõdisid kaks tolleaegset suurvõimu Euroopas. Selles lahingus alahindas Peeter Karli noorust – ja tõsi, neli aastat hiljem alahindas Karl Peetri taastumisvõimet.
Tagantjärele on ilmsiks tulnud palju huvitavaid seiku. Kui Peeter saatis vürst ?eremetjevi Karli lähenevatele vägedele vastu, selleks, et luurata ja loomulikult ka rüüstada (üldse tolleaegsed sõjad olid kohalikele elanikele äärmiselt rasked, sest mõlemad pooled rakendasid põletatud maa taktikat ning kohalikke elanikke hävitati massiliselt), siis isegi enne, kui ?eremetjev tagasi jõudis, oli Peeter I löönud niivõrd kartma, et põgenes koos oma lähikaaskonnaga päev enne, 19. novembril 1700 minema. Nii et Vene vägi jäi sisuliselt kahe jõu vahele – Narva kindlus ja Karli väed – ilma väejuhtide ja kõrgema ülemjuhatuseta. Kuid seda, et Peeter I oli suur väejuht ja riigimees, näitab seik, et kuigi selles lahingus löödi veel väljakujunemata ja reformimata Vene armee pihuks ja põrmuks, pidas Peeter antud lahingut tuleristsetena niivõrd oluliseks, et edaspidi hakati kõigi ohvitseride rinnal rippuvatele gor?ettidele ehk ohvitserimärkidele graveerima aastaarvu 1700 – selleks, et keegi kunagi ei unustaks seda lüüasaamist.
Kui vaadata asja Rootsi poolt, siis mõned aastad hiljem aset leidnud kaotus Narva all ei viinud ju mitte ainult Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ning Viiburi lääni otseselt Vene tsaaririigi koosseisu, vaid ka tolleaegse Euroopa ühe võimsama riigi Rootsi Venemaa mõjussääri.
Põhjasõja lõpust alates oli Rootsi parlamendis kaks peamist mõjuparteid – üks oli pro-inglaslik ja teine pro-venemeelne.
Kot?inev: “Seega võin öelda, et see Narva lahing oli üks olulisemaid ja murrangulisemaid lahinguid üleüldse, mis Eesti pinna peal on peetud ja mis põhjustas – küll väga väheseks ajaks, aga siiski – väga paljude rahvaste langemise ida mõjusfääri.”
LAGUNENUD TSIVILISATSIOONI TAHUD
Dioraam ei ole ainuke asi, millele Kot?inev juuni alguses joone alla tõmbas. Septembris ilmub ka raamat, mis võtab kokku rohkem kui eelneva kümnendi töö. Raamat käsitleb Venemaa ajalugu, kuid seda mitte ainult kronoloogilises või ajalugu analüüsivas võtmes. Pigem võiks seda nimetada filosoofilis-ajalooliseks ülevaateks. Kot?inev ei ole võtnud eesmärgiks kirjutada veel kord üle juba sadade autorite poolt sadu kordi avaldatud ajaloodaatumeid või analüüsida mingeid kindlaid ajaloolisi sündmusi. Tema plaan, ja võiks öelda ka südamevalu, on olnud märksa ambitsioonikam.
Kot?inev esitab raamatu alguses küsimuse, miks nii suur riik nagu Venemaa, selline tsivilisatsioon hävis? Kuidas saab viia ühe rahva nii kaugele, et leiab aset 70-aastane bol?evistlik ike? Kuidas saab maailma kõige kristlikum riik muutuda selliseks “rakenduslik-satanistlikuks” riigiks, nagu ta täna on?
Selliseid küsimusi esitades jõudis Jüri tõdemuseni, et kõike antud katastroofiga seonduvat peab uurima hoopis põhjalikumalt ning sobivaim vorm selleks on raamatu kirjutamine. Selleks, et küsimustele vastata, võttis ta vaatluse alla üsna suure ajaperioodi Venemaa kujunemisel: juba Rjurikute-eelsest Venemaast – varjaagidest ja Kiievi-Venemaa tekkimisest kuni selle kujunemiseni suurvürstiriigist tsaaririigiks; sealt edasi impeeriumi teke ja siis selle kollaps. Raamat käsiteb ligikaudu 260 leheküljel Venemaa kui tsivilisatsiooni erinevaid tahke. Raamatu pealkirjaks on “Kahepäise kotka all”.
KAS TÕDE SAAB HÄÄLETADA?
Jüri Kot?inev on sündinud Eestis 1960. aastal kolmanda põlve eestimaalase peres. Tema isaisa sattus Eesti pinnale koos perega Judenit?i väe koosseisus 1918. aastal. Erinevatel põhjustel otsustatigi siia jääda, kuigi paljud emigreerusid veel edasi. Jüri tunnetab siiski, et tema juured on veel praegugi tugevalt seotud endise Venemaa ehk tsaari-Venemaaga. Ta peab ennast olematu keisririigi alamaks ja vaadetelt on ta monarhist: absoluutse, mitte konstitutsioonilise monarhia pooldaja. “Tõde ju ei saa hääletada, näiteks parlamendis”, ütleb Kot?inev. Kuid ta täpsustab kohe, et ütleb seda kui inimene, kes loeb ennast vene kultuuriruumi kuuluvaks.
Kot?inev: “Ma arvan, et sellise Euroopa-Aasia konglomeraadi nagu Venemaa puhul on ainuvõimalik valitsemisvorm absoluutne monarhia. Teistes riikidele ma seda ei rakendaks.”
Lapsepõlves viibis Kot?inev tihti Moskvas. Nii et – tema vaateid ei tohi segamini ajada tema kodakondsusega. Nii ta rõhutab. Kõigest on aru saada, et Jüri on tegelikult loomult kosmopoliit, kelle jaoks 45 000 ruutkilomeetrises eestimaises geograafilises paradigmas mõtlemine jääb ilmselgelt liiga kitsaks.
VÄLISE JA SISEMISE VASTUOLUD
“Vene küsimus hakkas mind tõesti huvitama väga varakult. Tõenäoliselt tänu sellele, et suviti viibisin pidevalt vanaema juures Moskvas, kus temal kui endisel aristokraadil oli avar korter kesklinnas Patriarhi tiikide juures. Seal ringi lipates, muuseume külastades ja oma sugulaste seltskonnas viibides sain aru, et riigis on midagi mäda,” ütleb Jüri. “Vaatasin, kuidas nad läksid omavahelises vestluses mängleva kergusega üle vene keelelt prantsuse keelele või võtsid lihtsalt vahelduse mõttes riiulist suvalise noodivihiku ja hakkasid klaveri taga mängima imelisi palu? No siis hakkasin väga selgelt tunnetama erinevust oma sugulaste ennerevolutsiooniaegse koduse keskkonna ja selle vahel, mida ma tegelikkuses Moskva tänavatel nägin.”
Nii et Kot?inevi ajaloohuvi on välise ja sisemise vastuolu tulem.
Jüri õppis pärast Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpetamist Tallinnas Pedas vene keelt ja kirjandust, mitte ajalugu, sest leidis, et tänu lapsepõlves kogetule ja nähtule on ta niigi ajaloost täiesti läbi imbunud. Ta peab seda siiamaani ainuvõimalikuks ja igati õnnestunud valikuks.
MIKS VENELASED ON ILMA VENEMAATA
Kui Kot?inev külastas 1988. aastal Saksamaa Liitvabariigis oma baltisakslasest vanaonu Gleb von Malschi, kelle juures ta viibis üle poole aasta, süvenes ta huvi ajaloo vastu veelgi ning ta alustas juba süstemaatilisemat materjalikogumist tulevase ajaloouurimuse jaoks. Eriti eredalt mäletab Jüri kohtumisi Essenis asunud vene emigrantide kogukonnaga.
Kot?inev: “Need olid ikka ehedad inimesed, veel ennerevolutsiooniaegset kultuuri täis, sellised ratastoolides ringi liikuvad elavad Vene ajaloo entsüklopeediad. Ja tead, mis hämmastas – nende silmavaade, see oli ebatavaliselt puhas ja selge. See oli selliste inimeste silmavaade, kes ei karda surma.”
Nende inimestega kohtudes ja vesteldes tuli talle täie ehedusega meelde lapsepõlv Moskvas ja kõik seal kogetu. “Kui ma viimaks lõplikult otsustasin, et kirjutan raamatu, mõistsin ka seda, et mind ei huvita mitte üksikud saatused, vaid kogu rahva, tema emigrantliku kogukonna saatus – mis juhtus, miks juhtus ja miks on nii, et venelased on ilma Venemaata.”
Kas Jüri pole tahtnud tagasi Venemaale minna? “Ei,” ütleb ta. “Kui 1991. aastal toimus put? ja Kantemirovi ja Tamanovi tankidiviisid tulid trikoloori all Jeltsinit kaitsma, siis ma lootsin tõesti, et nüüd tehakse ära, tehakse selline Venemaa, millest mina olen unistanud. Aga seda ei juhtunud. Jeltsinit väga paljuks ei jagunud. Kuid see, mis bol?evistlik klikk on teinud venelase rahvusliku ajuga, on masendav – ei mingit arusaamist, ei mingit patukahetsust mineviku sündmuste osas.”
Kot?inev ütleb, et ehkki Eesti on residentriigina väike, on ta sõjaajaloolises mõttes täielik suurriik. Siin territooriumil ja siinse rahvaga on juhtunud niivõrd palju sündmusi, et kui näiteks ameeriklased lasid välja põlisrahvaste aegseid sõjakombeid ja relvi ning varustust käsitleva kataloogi, oli seal sees ka Lembituaegne Eesti sõdalane.
Kot?inev: “Minul kui sõjaajaloolasel ja ka paljudel teistel Eesti sõjaajaloolastel siin töö ja tegevus otsa ei lõpe. Seda kõike siin kohapeal uurida on meeletu võimalus. See ei ole väljamõeldud põhjus.”
OLEMATU KEISRIRIIGI ALAM
Peale dioraamide valmistamise ja raamatute kirjutamise on Jüri põhitegevuseks miniatuursete sõdalaste valmistamine, ta on teinud neid mitmele muuseumile maailmas, ka Moskvas asuvale Borodino panoraam-muuseumile. Tema peamine spetsialiteet on Napoleoni sõjad, mille erinevate polkude ja kaardivägede univorme tunneb ta alates niidi värvist kuni vormi juurde kuuluvani.
Seoses Narva lahingu dioraami avamise ja raamatu ilmumisega leiab Kot?inev, et võiks mingile eluetapile joone alla tõmmata.
“Alguses mõtlesin, et kirjutan järgmise raamatu vene emigrantidest, aga see on ikkagi veel suhteliselt valus teema, seepärast on tõenäolisem, et järgmise raamatu kirjutan ma iseendast. Pealkirigi on juba olemas – “Olematu keisririigi alam”,” räägib Jüri mõtlikult.
Nii et kõiki, keda huvitab meie suure idariigi rahva saatus, mis on ju läbi põimunud meie endi saatusega, ja tema kollektiivne psühholoogia, need mingu septembris raamatupoodi, aga juunis Laidoneri muuseumi vaatama, kuidas Peetri ja Karli aegsed sõdurid välja nägid ja milline oli üks konkreetne sõjastseen Narva 1700. aasta lahingus.