AHOI, LAPS TULI! Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi doktorant Triin Roosalu uurib, miks ei ole laste eest hoolitsemise töö ühiskonnas väärtustatud.
Kas võib olla, et osal inimestel on lihtsalt annet laste saamisel ja kasvatamisel ning neil on huvi nendega tegeleda, ja et just need inimesed peaksid lapsi saama ja kasvatama, sellal kui need, kel on muud huvid – näiteks kunsti, luule, panganduse või ehituse vastu –, peaksid tegelema nende aladega ja jätma lastekasvatamise teistele?
Laps, osa „paketist“?
Saksamaal on täna nii, et võrreldes (endist) Ida-Saksamaad (endise) Lääne-Saksamaaga, selgub, et Lääne-Saksamaal on palju rohkem lasteta naisi. Miks? Seepärast, et nende jaoks on lapse saamine osa „paketist”, mille aluseks on kogu eluks sobiva elukaaslase leidmine ning seejärel ühise kodu ja pere rajamine, lapse kasvatamist aga seostatakse vastutusega, vajadusega loobuda töisest karjäärist ja siduda end pikaks ajaks töiste tegevustega.
Seega on läänesakslannade jaoks lapse saamine väga teadlik, kalkuleeritud otsus, millel on kõrge hind, ja iga laps, kes sünnib, on naise jaoks kõrgelt väärtustatud. Ida-Saksamaal seevastu on laps naise jaoks elu normaalne osa – lapsi ei pea kuidagi eriliselt väärtustama, lapse saamine ei eelda erilist otsustamist, sest sellega ei kaasne loobumisi töises elus ega ka nõudmist kooseluks lapse isaga, „kuni surm meid lahutab”.
Nii sünnivad idasakslannadel lapsed nooremas eas, kuid naisel on vähe lapsi, lapsed kasvavad n-ö muuseas. Läänesakslanna seevastu teeb pereloomisotsuse juba küpsemana, ja ühelt poolt on selle tulemuseks rohkem vabatahtlikku lastetust, teisalt sünnitab perele pühenduv naine küll vanemas eas, kuid tal võib olla jälle rohkem lapsi.
Eesti tänane kogemus
Minu arvates kirjeldab Saksamaa näide väga selgelt postsotsialistlikku kogemust ja selle ulatust. Pange tähele, Saksamaa näite puhul me ei saa rääkida olemuslikest ajaloolistest-kultuurilisest erinevustest kahe ühiskonna vahel lapsele omistatud tähenduste osas, millega võiksime muidu seletada riikidevahelisi erinevusi.
Seega on põhjust küsida, mis täpselt on teisiti idasakslannade kogemuses. Väidan, et pikemaajalisem kogemus tööturul osalemisest, seejuures rõhutatult sooliselt võrdõiguslik, ning kogemus lastehoiu riikliku korraldusega, mis „vabastas naised töö jaoks” ehk siis võimaldas neil teostada oma igasuguseid andeid. Sellise kogemusega ühiskonnas ongi normaalne, et kõik inimesed, teiste seas kõik naised, saavad end teostada ükskõik mis valdkonnas, sealhulgas palgatööd tehes. Samas ei ole sel juhul oma laste kasvatamine mingi eriline privileeg või kohustus, mille juures just ema on asendamatu, vaid laste eest saavad hoolitseda ka teised ja ühiskond peab ka seda normaalseks ning on loonud selleks võimalused.
Ja Eesti on ka sedasorti ühiskond, oma nõukogude kogemusega, nii et meil kehtib seesama. Meil on naiste suhteline haridustase võrreldes meestega Euroopa kõrgeim; naised osalevad tööelus väga aktiivselt, jäädes töölt eemale ainult väga väikeste lastega kodus olemiseks; meil on hästi korraldatud vanemahüvitise süsteem, mis lubab olla mõnda aega töölt eemal; ja meil on hästikorraldatud lasteaedade võrgustik ning seaduses määratletud omavalitsuse kohustus tagada lapsele lasteaiakoht. Nii et naised tahavad töötada ja ennast teostada (haridus!), lapsed saavad sündida (lapsehoolduspuhkus ja vanemahüvitis!) ning hoolitsuses kasvada (lasteaiad!). Just neid samu asju peab sooliselt võrdväärsema ühiskonnakorralduse aluseks heaoluriigi teoreetik, taanlane Gøsta Esping-Andersen.
Probleemid ilusas pildis
Kas olete Esping-Anderseniga nõus, et lapse jaoks pole vahet, kas tema eest hoolitseb lapsevanem, mõni tema lähisugulane, naaber või lasteaiaõpetaja? Siis teadke, et Eestis kasvatab koolieelses eas lapsi lasteaed palju-palju suuremas ulatuses kui teistes Euroopa riikides, sealhulgas rohkem kui mis tahes teises postsotsialistlikus riigis.
Aga kui laps on saanud kolmeseks, siis on tema tööpäevad lasteaias pikemad kui tema vanemate tööpäevad tööl (lisandub ju see aeg, mis ema-isa lasteaiast tööle ja töölt lasteaeda liiguvad) ning pikemad kui eakaaslastel kõigis teistes Euroopa riikides. Numbrite osas pakub meie lastele konkurentsi Taani, aga kuna uuring küsib, kui paljud lapsed on lasteaias rohkem kui 35 tundi, võib oletada, et Taani lapse tööaeg on lähemal 35 tunni piirile ja Eesti lapse oma sellest jälle kaugemal. Niisiis oleme saavutanud selle, et ühiskond hoiab meie lapsi, sellal kui naised töötavad meestega võrdväärselt.
Aga miski on selles pildis probleemne. Kui meil on nii olnud juba kümneid aastaid, siis miks on meil Euroopa suurim palgalõhe ja sooline ebavõrdsus tööturul? Ja miks on nii, et kuigi juba 25 aastat on Eesti meestel õigus jääda lapsehoolduspuhkusele samaväärselt naistega, siis isad eriti ei kasuta seda võimalust? Miks siiski on meie ühiskonnas lapse saamise otsusel hind naise karjäärivõimaluste arvelt, kuid mehe puhul mitte?
Laste eest peaks hoolitsema „kogu küla“
Siit jõuame tähtsa küsimuseni. Meie ühiskonnas ei ole laste eest hoolitsemine väärtustatud ja kuni see on naiste töö, siis see on teisejärguline, mitte oluline.
Mina näen lahendust selles, et need, kes valivad eneseteostuseks oma või teiste laste kasvatamise, on ühiskonnas alati väärtustatud, saades selle eest palka, mis on konkurentsivõimeline selleks, et oma unistusi ja huve realiseeriv inimene tuleks väärikalt ühiskonnas toime.
Siin mõtlen ma nii lastega kodus olevaid vanemaid ja vanavanemaid kui ka lasteaiaõpetajaid ja kooliõpetajaid, treenereid ja huviringide juhendajaid. Samuti on lastele oma mina, enesekindluse ja tervikliku maailmapildi väljakujundamiseks vajalik, et neid väärtustavad nii nende emad kui ka isad – andes neile oma väärtuslikku, oh-kui-kallist aega – ning et nad näeksid rohkem mehi ka hoolitsevates ja lastekasvatamisega seonduvates ametites.
Laste eest peaks hoolitsema tõesti kogu küla, iga päev – nii et mõtle iga päev, kuidas sina täna mõne lapse elu muutsid.
