KABAREE MUST KASS: Eesti Rahva Muuseumis on avatud suurejooneline näitus “Kellele kuulub öö?”, mis uurib öist linna läbi pika ajaloo. Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Anu Kannike vaatleb kunagise skandaalse lokaali Must Kass kirevat tegevusaega.
Eesti Vabariigi sõjaeelsel perioodil muutus linlik ööelu kiiresti väga mitmekesiseks ja läänelikuks. Nii muusika-, tantsu- kui ka toidukultuuri tulid Lääne-Euroopa pealinnadest igal hooajal uued moed ja maitsed. Elatustaseme tõus tähendas seda, et õhtust ja öist meelelahutust – kino, teatrit, restorani, kabareed – sai endale lubada ka kosuv keskklass.
Puhas vene kraam
“Elurõõmsa seltskonna kogunemiskoht ja kõigi optantide rendez-vous!” Nii reklaamiti 1920. aasta sügisel kabaree-restorani Must Kass, mis avati Tallinnas Mere puiestee 10 asunud kinoteatri Grand Marina juures.
Menulauljate, tantsijate, õhuakrobaatide ja koomikute kõrval esines seal ka klassikalisi muusikuid, näiteks kuulus kontrabassimängija Ludvig Juht. Korraldati maskiballe, tähistati vastla-, jaani- ja mardipäeva. Soojal aastaajal nautisid külastajad suveaia võlusid. Sära lisasid elektrituledest kaunistused, elevust tõid serpentiinilahingud ja konfetisajud. Teisteks menukateks meelelahutuspaikadeks, kus toimusid regulaarsed kabaree-etendused, olid restoran Linden Narva maanteel, Kajak ja Akvarium Kadriorus jt.
Esialgu oli suur osa Eesti linnade lokaalide esinejatest vene taustaga ja seetõttu ka etteasted venekeelsed. Mustas Kassis esinesid endised Moskva ja Peterburi baleriinid Glebov, Kuznetsov, Lavretski, Nikitin, Volkonskaja, Vladimirova, Zamjatina jt. Üks vene artistide peamisi esinemispaiku oli restoran Park, hilisema nimega Mon Repos Kadriorus. Ka esimestel Vabadussõja-järgsetel aastatel Tartu restoranides Automaat ja Reform avatud kabareedes esinesid mitmed vene artistid nagu vendade Zaitsevite koor, lauljad Gerin ja Vertinski, endine Peterburi Maria teatri tantsija Novitski jt.
Protestihääled kuluaarides
Tollal teatri kõrval ka Musta Kassi kabarees esinenud näitleja Paul Pinna on 1939 meenutanud: Tol ajal valitses taltsutamatu kirg naudingute järele. Tsaariaegsed kõrgemast soost isikud olid rööbastest välja löödud ja püüdsid elu ülalpidamist leida ükskõik mis alal. Nii olid meil ka estraadil “artistid”, kes varemalt ise olid olnud hellitatud külalised sellistes lokaalides. …Endine mereväeleitnant laulis paljasjalgse kostüümis vanu vene kupleesid, kindralitütar laulis mustlaste romansse, ja nii mõnigi admirali- või polkovnikuproua mängis orkestris klaverit või heal juhul viiulit.
Kuigi tänulikku publikut leidus küllaga, kõlasid ka protestihääled ning slaavilikku meelelahutust nimetati koguni “Vene ikkeks”. Nii kirjutas Tallinna Teataja 4. augustil 1921 nördimusega: “…vene “keiserlikud” on siia sisse lastud, et nad eestlaste nõrkusi ära võiks kasutada.”
- aastal seadis Tallinna linnavalitsus tingimuseks, et vähemalt kolmveerand eeskavast peab olema eestikeelne. Tekkisid ka täiesti eestikeelsed kabaree-etendused, esmalt Estonia teatri valges saalis, suviti ka suveaias. Ka Pärnu rannasalongi kabareed nimetas ajakirjandus “rahvuslikuks”, sest seal oli enamik eeskavast eestikeelne, mida aga kõigi Tallinna öökohtade kohta öelda ei saanud.
Pahameelt tekitas ka kutseliste näitlejate kabareedes esinemine ja kui Draamateater selle 1922 keelas, siis nõuti lehtedes sama ka Estonialt. Lavajõud pidid rahapuudusel teenima sissetulekut mitmest töökohast, kuid kriitikud leidsid, et nende kunstilisele tasemele mõjub kabareestiil halvasti ning et teater koguni “peab ennast toitma raasukestest, mis kabareelaualt maha langevad”.
Musta Kassi sulgemine
Musta Kassi külastajate seas oli rohkesti uusrikkaid – spekulante ja salapiiritusevedajaid. Kuigi Eestis kehtisid 1926. aastani viinamüügi piirangud ja alkoholi võis osta tšekkide alusel, sai restoranides seda siiski müüa, kuigi tingimusel, et napsi pakuti koos söögiga. Samuti olid restoranipidajad kohustatud jälgima, et külalised end ülearu purju ei jooks. Tallinna restoranikultuuri uurinud Kalervo Hovi andmeil joodi Eestis viina näiteks 1923. ja 1924. aastal rohkem kui neli liitrit inimese kohta.
Peagi sai Must Kass kurikuulsaks korrarikkumistega. Omanikud jäid vahele liiga lahja viina ja salaalkoholi ning -sigarettide müügiga, samuti oli kabaree sageli avatud lubatust kauem ja etendusi anti ka linnavalitsuse loata.
- aastate keskpaigaks sai Mustast Kassist skandaalse kuulsusega kõrts, kus liikus palju lõbunaisi ja kuhu oli kombeks minna purjus peaga mürgeldama. Viis aastat hiljem suleti lokaal siseministri korraldusel – selleks ajaks iseloomustati seda ajakirjanduses juba kui mülgast või urgast.
Vabanevad naised
Tõsi, Grand Marina lokaali ei saa pidada erandlikuks patupesaks. Restoranide, kõrtside ja kabareede arvu kasvu ja menukust hakati peatselt seostama eriti linnades kasvava alkoholismi, kombelõtvuse ning suguhaiguste levikuga. Erilist muret tekitas kommete langus Tallinnas, kus ajalehes Postimees 1927 ilmunud moraliseeriva kirjatüki väitel olevat kurja juureks just kabareed ning restoranide “kabinetid”: …On arvamist avaldatud, et endistes avalikkudes majades elu palju peenem ja kombelisem oli kui praegustes kõrtside kabinettides … arstid toonitavad, et kabaree meelitusel kõrtsi tulijate hulk kasvab. Tagajärjeks ihuliselt ja hingeliselt degenereerunud inimeste arvu kasvamine.
Tuleb muidugi arvestada, et ajakirjandus kippus ööelu negatiivseid külgi üle võimendama ja enamik avalike söögikohtade külastajaid ning pidulisi jäi suhteliselt ontlikuks. Samuti võis juba ainuüksi naiste restoranis viibimine mõjuda vanameelsematele šokeerivalt, sest sõjaeelsetel aegadel oli see olnud pigem erandlik. Eesti naiste kiiret emantsipatsiooni on dokumenteerinud oma mälestustes näiteks Camilla von Stackelberg, kes kirjeldab 1921. aasta jõuluaega Tallinnas: Varem oleks olnud mõeldamatu, et härrad oleksid daamide seltskonnas ülearu joonud, nüüd oli see muutunud peaaegu reegliks. Ka õhtu- ja öölokaalide külastamine koos daamidega oli varem olnud tundmatu asi; ent selles osas olid naised ise need, kes õnnelikena võimaluse üle vanadest kammitsatest vabaneda nautisid rikkalikult oma uudset vabadust.
Kihutuskoosolekud lokaalis
Ööelu elavnemisele aitas kaasa ka asjaolu, et Esimese maailmasõja järel jõudis Eestisse Lääne-Euroopast ja Ameerikast moodsate seltskonnatantsude buum. 1920. aastate alguseks oli see levinud üle kogu maa ning tantsima hakati ka restoranides.
- aprillil 1920 andis ülemjuhataja Laidoner päevakäsu, mis lõpetas Vabadussõja ajal seal kehtinud tantsukeelu. Esialgu puudusid suuremad tantsupõrandad ja tantsiti laudade vahel. Soovides tantsule erilist rõhku panna, nimetas Must Kass end reklaamides sageli tantsupaleeks – palais des danses. Tollal tegid ilma šimmi, fokstrott, one-step ja tango. Tango oli menukas nii tantsupõrandal kui ka kontsertidel, kusjuures ka seda esitasid näiteks Estonia kontserdisaalis eeskätt vene artistid.
- aasta algul avati Must Kass Vigastatud Sõjameeste Ühingu Tallinna osakonna taotlusel uuesti öölokaalina. Eesmärgiks seati sõjainvaliidide abistamine, kuid õilis loosung oli pigem restoraniäri kattevari.
Publikule hakati pakkuma pärastlõunast kellaviieteed, õhtuti aga revüüd. Kava juhtis taas Paul Pinna, muusikaliseks tõmbenumbriks oli John Pori orkester. Võõrusetendusi andsid mustanahalised tantsupaarid, avati ka moodne Ameerika baar ehk kokteilibaar. Sageli korraldati tantsukursusi ja -turniire. Neil aastail kujunes Must Kass vabadussõjalaste koosviibimise paigaks, kus peeti ka kihutuskoosolekuid.
Vabariigi lõpp lõpetas lokaali
Pärast vabadussõjalaste liikumise keelustamist 1934. aasta märtsis pandi võlgadesse sattunud lokaal kinni, kuid aasta pärast jätkati tegevust uue omanikuga. Taas esines varahommikuni dzässorkester ja toimusid kabaree-etendused, reklaamiti erasissekäiguga kabinette, görlisid ehk n-ö kiisusid ja alati menüüs olevaid pliine.
- aastal hakati korraldama uudseid rahvustoitude õhtuid, kus roogi serveerisid rahvariides neiud. Musta Kassi menu kestis iseseisvusaja lõpuni.
**
Alates 17. veebruarist 2024 on Eesti Rahva Muuseumis avatud suurejooneline näitus “Kellele kuulub öö?”, mis vaatleb öist linna läbi pika ajaloo. Väljapanek koos spetsiaalsete installatsioonidega valgustab ja lahkab lubatu ja lubamatu piire ööelus ning näitab ajas toimunud muutusi.
