LOOMAKAITSJAD TÕMMAKU PIDURIT: Külmad ilmad ja diskussioon jahiseadustiku muutmise ümber panid Tiina Ilseni mõtisklema karusnahkade üle. Need vanimad inimkonnale teada olevad kehakatted on moetööstuses olnud viimased 30 aastat pidevaks eetilise väitluse keskpunktiks.
Loomanahkade kehakatteks kasutamise aeg algab Homo sapiensi ja neantertaallase ajastu algusega. Kiviajal kasutati muidugi kütitud metsloomade nahku, inimkonna arvu suurenedes ja põllumajanduse arenedes võeti kasutusele ka lamba-, sea-, kitse- ja jänesenahad.
Sellegipoolest on just metsloomade nahad (peamiselt naaritsad, rebased, koprad, sooblid, tšintšiljad) olnud alati enim hinnatud ja karusnahakaubandus üks olulisi majandusharusid.
Karusnahkne ajalugu
Enne Ameerika avastamist oli Venemaa suurimaks Euroopa ja Aasia karusnahkadega varustajaks. Venelased olid juba aastatel 500–1000 agarad karusnahku müüma ja tegid seda peamiselt läbi Balti riikide ja samuti üle Musta mere. Põhiline karusnahkade kaubandussadam oli tol ajal Leipzig ja alguses olid peamisteks kaupadeks kobraste, huntide, rebaste, oravate ja jäneste nahad.
Alates 16. sajandist hakkasid venelased ka Siberis rohkem toimetama ja sealt pärit polaarrebased, ilvesed, sooblid ja kärbid läksid eriti hinda. Venemaa oligi kõige suurem karusnaha eksportija kuni 19. sajandi keskpaigani, siis hakkasid seda arendama ka põhjaameeriklased. Just Ameerikas ja Kanadas hakati 1860. aastast pidama karusnahafarme (venelased olid siiani müünud loodusest kütitud loomade nahku), esimesed farmid tehti naaritsate ja rebaste kasvatamiseks.
Tänapäeval kasvatatakse farmides 80% karusnahkadest, ülejäänud tuleb loodusest saadud nahkadest, milles jahimeestel on tähtis roll. Enim kasvatatakse farmides naaritsat (aastas u 50 miljonit) ja rebast (4 miljonit aastas). 64% karusnahafarmidest asub tänapäeval Põhja-Euroopas, 11% Põhja-Ameerikas ning ülejäänud peamiselt Argentinas ja Venemaal.
Radikaalsed protestid
Alates renessansiajast on karusnahad olnud moetööstuse osaks ja seda mitte ainult külma kliimaga maades. Äri õitses eriti hästi, kuni loomakaitse organisatsioonid eesotsas PETA-ga (People for Ethical Treatment of Animals) 1970-ndate lõpus tulid välja suurte kampaaniatega loomade julma kohtlemise vastu karusnahafarmides. Vastuargumendiks karusnaha tootjate väidetele, et see on loomulik majandusharu (põllumajanduses kasvatatakse ju ka loomi söömiseks, ei kasutata ju ohustatud liike jne), tõid loomakaitsjad välja fakte ja näiteid loomade jubedatest tingimustest farmides, surnukspiinamisest ning kasside ja koerte nahkade kasutamisest karusnahatööstuses. See viimane fakt avastati Hiinas, kui selgus, et seal müüakse kasside ja koerte nahku tšintšiljade ja naaritsate pähe.
Protestimiseks radikaalseid meetodeid kasutaval PETA ja teiste tegevusel oli suur mõju ning karusnahkade kandjaid rünnati nii füüsiliselt (kuulsaim aktsioon oli ja on karusnahakandjate punase värviga üle valamine) kui ka verbaalselt ning PETA kogus suurt poliitilist toetust.
Aastatel 1980–2000 oligi märgata suurt karusnahkade kasutamise vähenemist ja nii mõnedki farmid suleti. Euroopa Liit keelas ametlikult kasside ja koerte nahkade müügi ja kasutamise aastal 2009.
Nülitud pesukaru
Sellegipoolest ei ole moemaailm näinud ilma karusnahkadeta vist ühtegi sügistalvist kollektsiooni. Ja moeringkonnad on nahku kui luksuskaupa – millele leidub alati nõudlust – ka kogu aeg propageerinud, avaldades fotoseeriaid, kus glamuuri ja hea elu juurde kuulub paari tuhande eurone käekott, tuhandeeurosed saapad ja karusnahast kasukas, mis maksab rohkem kui keskmine auto.
Eriti paistab sellega silma Ameerika Vogue, kuigi selle peatoimetajale Anna Wintourile (kes eelistab kanda naaritsakasukaid) serveeriti PETA mahitusel 1996. aastal ühes New Yorgi tipphotellis lõunaks nülitud pesukaru ja paljud moedisainerid ja modellid on innukalt osalenud karusnahkade kasutamise vastastes kampaaniates.
Sarnased kampaaniad kutsuvad üles kandma kunstkarusnahka. Samas – kunstkarusnaha kiud on tehtud akrüülist, mida saadakse nafta kõrvalproduktidest ja mis looduses ei hävi. Nii võibki küsida, kas hullem on osta (s.o toetada selle tööstust-tootmist) sünteetikat, mis reostab keskkonda ja jõuab paari aasta pärast prügimäele või osta karusnahka? Ja ega need odavad arengumaades toodetud sünteetilised joped paremad ei ole, seda nii lapstööjõu kui ka keskkonnareostuse seisukohast.
Dilemma tänaseni
Karusnahatööstus annab tööd tuhandetele inimestele, kes elavad ääremaades ja kellel suurt muud võimalust sissetulekut teenida ei olegi. Euroopa Liidus hinnatakse karusnahatoodete käivet 1,5 miljardile eurole, mis annab täiskohaga tööd u 60 000-le inimesele.
Mida siis teha selle eetilise ja keskkonda puudutava teemaga? Ehk võiks vastus olla teadlikus kasutamises, läbimõeldud tarbimises (nagu ka toidu puhul). Näiteks karusnahkade puhul taaskasutus ehk vintage-toodete soetamine. Või siis otsus kanda ainult kohalike jahimeeste poolt lastud loomade nahku. Või kanda ainult neid loomanahku, mis pärinevad söödavatelt loomadelt.
