ÕUDNE MITMESKI MÕTTES: Mikk Pärnits tutvustab üheksakümnendate eesti õõvakirjanduse paremaid ja halvemaid hetki: piinatud geeniused, arhailine vägivald ja filosoofiasse rüütatud ebamäärane moraaliloeng.
Põrguorhideed: tondijutt barokses kuues
Leo Sinilaiu „Põrguorhideed“ (1991) on üks suurepärane õudusjutukogumik, mis koosneb nii meeldivast kitšist, romantilisest minevikuigatsusest kui ka huvitavast keelekasutusest. Üheksakümnendate alguses tuli välja ikka igasugust kraami, mis ei läinud üheselt ulme ega fantaasiakirjanduse alla. Oli selline „õõvajutt“, mis kõõlus muinasjutu ja horror’i vahel. Leo Sinilaiul on sajanditetagune esteetikatunnetus, mis väljendub tema tegelaste õhkamises barokiajastu, keskaegse Euroopa kultuuri ja kunagise ilumeele järele. Samuti keerleb tegevus tihti (kui mitte enamasti) lugupeetud nimede ja eludega eurooplaste ümber, kes puutuvad kokku hirmu, õuduse ja igasugu jubedustega. Kogumikku on lausa lust lugeda, kusjuures autori siiras naiivne kirjaviis on nõnda stiilipuhas, et seda naljalt enam meie ulmes ei leia.
Hakkamata seda liigitama mis tahes ilukirjandusliku sildi alla, on „Põrguorhideed“ meelte vallajätmise puhul üllatavalt muhe lugemine. Iseenesest pole tegu matsliku kosmosemadinaga, kuigi viimane lugu kogumikus kannab ka selle vana ulmesara aadressi. Kõik lood on eraldiseisvad, kusjuures meenutavad nad vana kooli tondijutte: kättemaks, kummitused ja eelmiste elude fataalsed tulemused vohavad siin nagu vaglad laibal. Läbi kumab lovecraftilik igatsus kadunud ajastute järele, kus tundlikud tegelased avastavad oma õuduseks mingid väravad minevikku. Näiteks avastab piinatud pianist, et teda kummitav meloodia on loodud eelmises elus ja selle avastuse käigus kõngeb mees otse klaveri taga. Itaalia poeedi Dante hing leiab õpetlase abiga oma kallima Beatrice nimelt mingite külaküürakate seast. Musta maagiat harrastavad aadlisoost vanaemad ja hauaplatsil kondavad vaimud on standardiks, mida hetkel meie ulmes moekaks ei peeta. Seetõttu mõjub Sinilaiu teos värskendavalt, ta on tahtmatult klassikalise tondijutu viljeleja ajastul, kus ulme reputatsiooni püüti tõsiseltvõetavaks muuta ja igasugune romantilisus või naiivsus oli pigem taunitav.
Jättes mainimata mahlakaid koha- ja isikunimesid, leiab Sinilaiu raamatust mitmeid toredaid sõnu. Näiteks: põrgumaagia, keskeksperimentaallaboratoorium, hauameloodia, vaimuhaiguste haigla, hüperpompoosne, mingi astraalkeha jne.
Samuti kasutab kirjanik vabalt igasuguseid lauseid, mis kuuluksid vast taaskord lõkke ümber räägitud tondilugude ja sarja „Tales from the Crypt“ moodi pulp horror’i sekka: „Kalmistuvahi punetav nägu oli muutunud kõneledes päris kahvatuks ja Ludwigi vanaaegsest hauasambast eemale tõmmates sosistas ta: ‘Aga öösiti olen ma näinud siin surnuaial…! Oh jumal küll, missuguseid õudseid asju!’“ Või siis: „Järsku kuulsin kaugelt, kiriku poolt, ühe inimese õudset karjet, mis läks üle pikaldaseks surmakorinaks, ja samal hetkel nägin, et mu vanaema huuled ja hambad kattusid helepunase verega, värske arteriaalse verega. Tema nägu, millel oli põrguliku juubelduse ilme, ei olnud enam sarnane inimnäoga, see meenutas kuratliku deemoni lõusta.“ Lood lõpevad enamasti vanaema veriste kontide või põrgusulaste tervitustega.
Kõigest sellest saaks vahva filmi või seriaali, mis näeks välja kui Garth Marenghi „Darkplace’i“ skript pluss Dario Argento lavastajatoolis. Sinilaiu lõbusad lood teevad tulevikus oma populaarsuses kindlasti väikese comeback’i.
Existerion: radioaktiivse ulme mõõdupuu
Belials ja Simpson suutsid kirja panna ühe põlastusväärsema ulmehakatise vaba Eesti kirjandusajaloos: „Existerioni“ (1999). Kui langeb kokku narratiiv ja süžee, ilmub sealt välja Existerion. Rüütatud filosoofiasse ja kaetud umbmäärase moraaliloenguga, suudab teos edukalt häirida kõikide lugejate ilumeelt. Seda raamatut ei soosinud lugejad juba selle ilmumise aegu ja veel vähem nüüd. Võitnud küsitlust läbi viimatagi vast Eesti halvima ulmeka auhinna, pole sellel teosel ka tagantjärele mingit lunastavat väärtust. Kui Sinilaiu raamat koosneb üsna tüüpilistest kollilugudest, mis on ikkagi mingitmoodi armastusväärsed, muutub see teos aastatega mitte just jubedamaks… pigem saaks öelda, et see ei kaota oma kohutavat aurat. „Existerion“ on kui mahamaetud radioaktiivne sodi, mis pärast maapõue peitmist siiski lõpmata kaua aktiivsena seisab ja üleskaevatuna suurt keskkondlikku kahju võib põhjustada.
No tõesti, ma kaevasin selle üles ja lugesin selle kusagile poole peale. Kaht autorit tundsin „Marduse“ lehekülgedelt ning eks tookord polnud mul peale Eesti ulme midagi poest ja raamatukogust võtta. Mulle tookord isegi meeldis, aga see ehk ainult 15-aastastele ja alla selle meeldida saabki. Ühest küljest vaadatuna peavad ju alati igas žanris olema äärmused – väga head ja väga halvad raamatud. On aga kummastav, et üks teos suudab tervenisti selle kõige halvema enda alla haarata ning kõik muu puine üheksakümnendate eesti ulme tundub selle kõrval kirev ja fantaasiarikas. Kurioosne tekstikogum, mis on salapärane oma edwoodilikus halbuses.
Ülestõusjad: pime keskaeg mis tahes ajal
Veikko Vangoneni kogumik „Ülestõusjad“ (2002) on seevastu vägagi tore nähtus. Autor kasutab Sinilaiule sarnast värvikamat kirjastiili, kuigi palju edukamalt ja veenvamalt. Seal, kus Sinilaid on oma kirjutamises nii-öelda pompoosne, sobitab Vangonen jutustustesse ristirüütlitest ja kaabakatest hästi kõiksugu „vanad sõnad“ ja kadunud väljendid. Vahel on häiriv külluslik roppuste „pröökamine“, aga see käib tema vägivaldse jutuliini juurde.
Seda kunagi lugedes jäi just meelde olustik, kus õudsed juhtumised toimusid: varane orduaeg, Teine maailmasõda ja pime keskaeg üldisena (vahel on lood ka tänapäevast, kus niisamuti sarnaselt keskajaga ilmneb ikkagi inimkonna igikestev barbaarsus). Kahju, et ta seda asja edasi ei ajanud ja kirjutamise – vähemalt minu teada – lõpetanud on. Siin on autor, kes ei püüa tunduda popp ja ahvida ameerikalikke motiive, vaid ajab oma rida ning ammutab ainest eesti ajaloost ning mütoloogiast. Seda kõike tugevdab tema keelevaldamise oskus, mis vaid harva muutub liiga mahlakaks ja tüütuks.
Mitmed lood kogumikust pakuvad potentsiaalset ainest meie oma „Evil Deadi“ versiooniks. Muidugi on ka nõrku lugusid, mis aga „Existerioni“ loodud standardi alusel on siiski talutavad ja andestatavad on. Mõningane poeetilisus ja vahel liigne filosofeerimine jätavad lugemise kulgemisse omad takistused, kuid väikesed vead käivad asja juurde. Jääb üle vaid soovida, et autor oleks vastu pidanud ning kirjutades oma annet lihvinud, andes meie õuduskirjanduse varamusse oma kõheda panuse.

„Existerion“ on kui mahamaetud radioaktiivne sodi, mis pärast maapõue peitmist siiski lõpmata kaua aktiivsena seisab ja üleskaevatuna suurt keskkondlikku kahju võib põhjustada.