Rahvusvaheliste suhete ekspert Tiina Ilsen sirvis Kultuuripealinn 2011 programmi ja ei leidnud sealt ühtegi moekunsti ja rõivastumiskultuuri puudutavat üritust. Ometi – kas rõivastumiskultuuri mõju meile võib olla igapäevaselt suurem kui mis tahes muu kultuurivaldkonna oma?
Nüüd, kus oleme kõik aastaks Euroopa kultuuripealinlased, on kultuuriteema ehk sagedamini kõne all kui tavaliselt. Mida kultuur lisaks muusikale, kujutavale kunstile, teatrile ja filmile meile veel tähendab ja mis see meie jaoks on, kuidas me seda igapäevaelus tajume ja kasutame? Kuidas see meid mõjutab ja millise mulje meist loob?
“Kultuur on kõikjal” ütlemist veidi praktilisemalt lahti mõtestades tuleb ehk esimesena meelde arhitektuur. Ning toidukultuur. Näiteks on ilmselt enamik meist nõus, et see, millised on meie söögi-joogi traditsioonid ja tavad, on üsna tugevalt seotud meie arusaamaga, millised me oleme. Aga kuidas me end esitleme, milline on meie rõivastumiskultuur – see oleks justkui vaid olmeline teema, triviaalne ja tähtsusetu. Ja sellele tähelepanu pööramine ka vaid pinnapealsete, tühiste ja materiaalsete väärtustega seonduv.
Mille sees on asjad
Ometi on rõivastumiskunst, meie riietumisstiil igapäevane eneseväljendusvorm kõikide jaoks, teeme me seda teadlikult või mitte. Loomulikult ei saa inimese üle otsustada tema riietuse järgi nagu ka raamatu üle tema kaanekujunduse järgi ega kingituse üle pakendi järgi. Kuid esmamulje loovad nad siiski, olgu see õiglane või mitte. Riided võivad vahendada, millised on meie isikuomadused, anded, meie soovid ja püüdlused. See, mis meil seljas on, võib varjata meie tõelist olemust, anda seda edasi, kujundada teiste arvamust meist, avada, kuid ka hävitada meile võimalusi. Meie riietumisstiil võib meie kasuks rääkida, võib kinnitada, et oleme just sellised, nagu oleme, võib anda teistele märku, et meil on nendega samad huvid või siis jätta meist täiesti vale mulje.
Rõivastumiskunsti võib seega pidada üheks (sõna otseses mõttes) ihule kõige lähemaks kultuurivormiks. Ja selle kultuuri loojad, kunstnikud, kelle looming meid igal hommikul riidekapi ees ootab, mõjutavad meid rohkem, kui arvata oskame.
Stiilivalikud
Moemajades loodu ei jõua meieni mitte ainult ajakirjade, ainueksemplaride ja raske raha kaudu. Mis tahes masstoodangu riidetükk, mis on täna meie kapis, on alati algupäraselt olnud kellegi looming, mingi moemaja leiutis või õigemini selle koopiate koopia. See, mille järgi me oma valikuid teeme, võib olla hetke trendi järgimine, filmides nähtu matkimine (kas keegi on mõelnud, kust tuli vahepeal meestemoodi ruuduline flanellpluus?), kuid eelkõige on see meie enda arusaam, mis meile meeldib, on mugav ja mis meile sobib.
Ja meie arusaam põhineb stiilivalikutel, mille elemendid on meie jaoks otsustanud ja kujundanud moemajad – rida rõivaste kandmise kunsti uuendajaid, teisitimõtlejaid ja leiutajaid läbi ajaloo.
Esimene moemaja ja tänapäevase moekunsti algus
Kuni 19. sajandini valmistati Euroopas rõivaid valdavalt n.ö anonüümse käsitööna, kus õmblejad järgisid tellija nägemust ning ainsateks stiilikujundajateks olid kuningakodadest või mujalt matkitud elemendid.
Moekultuuri kujunemise revolutsionääriks ja moemajade ning moedisaini (haute couture) alustala panijaks peetakse inglasest riidekaupmeest Charles Frederick Worthi (1825–1895), kes õmbles oma naisele, kui too klientidele Londonis kangaid demonstreeris, mõned lihtsad kleidid ja sallid, et oleks paremini aru saada, kuidas kangas rõivaste kujul välja näeb, ning kangaostjad avaldasid soove osta ka nende kleitide analooge.
Sama jätkus ka Pariisis, kuhu Worthi palkasid kaks hästituntud kangakaupmeest ning huvi kleitide koopiaid osta muutus järk-järgult suuremaks. Kuna prantslastest kangamüüjad ei uskunud, et sellest võib saada äri oluline osa, lõi Worth aastal 1846 neist lahku, leidis rootslasest investori Otto Boberghi ja asutas oma äri, mis põhines ainult tema loodud kleitide müümisel.
Esimene firmamärk
Worth oli esimene, kes õmbles rõivastesse oma firmamärgi sildi (Worth and Bobergh) ning kelle loodud mudelid erinesid seni tavaks olnud ülepakutud toretsemisest (kuningakodade matkimine) ja rüüžide/satside/tikandite kokkukuhjamisest.
Worth lõi uue arusaama riiete siluetile – lihtne, kuid kandja figuuriga sobiv joon kvaliteetsest kangast. Selle asemel, et lasta klientidel dikteerida, milline peaks rõivas olema, nagu seni rätsepatel tavaks oli olnud, korraldas Worth esimese selle valdkonna esindajana neli korda aastas omatehtud näidiskleitide esitluse – valiti erineva välimusega modellid, kelle mõõtude järgi õmmeldi nende kehakujuga sobivad kleidimudelid ning demonstratsioonile tulnud kliendid esitasid näidiste põhjal oma tellimused.
Käsitöölistest kunstnikeks
Läbi “vali minu mudelite seast oma kehaga sobiv siluett” filosoofia tõi Charles Worth rõivaste valmistamise ärisse revolutsiooni, mõjutades oma loomingu kaudu juhinduma riiete valimisel oma kehaga sobivast, selle asemel, et pelgalt matkida kuningaid või naabrit. Oskus välja mõelda ja kujundada selliseid rõivamudeleid on kunst ning Worth oli esimene, kes muutis inimeste arusaama, tõstes rõivategijad käsitööliste staatusest kunstnike hulka.
Tõsiasi on – see, mis meil seljas, on meie võimsaim n.ö mitteverbaalne, sõnadeta kommunikatsioonivahend. Riiete abil esitleme end teistele. Ehk siis see, kuidas meid tervitatakse, sõltub sellest, mis meil seljas on, ja see, kuidas meid ära saadetakse, sõltub sellest, mida me räägime.
Kultuuripealinna aastal, kui meid tulevad külastama/tervitama paljud, kes meid enne ei tunne, kutsub KesKus mõtisklema riietumiskunsti – ihule lähima kultuurivormi – üle ja meenutab selle võimsamaid mõjutajaid ja leiutisi, mida tänapäeval endastmõistetavaks peame.
* * *
Nööbid
Esimese moemaja loomise ajaga ühildub ka nööpide masskasutuse algus.
Nimelt hakati 1860-ndatel nööpe valmistama tselluloidist, mis tegi need odavamaks ja kättesaadavamaks ning muutis kaunistuselementidest praktiliseks rõivatööstusvahendiks.
Enne seda olid nööbid suuresti kaunistusteks või ornamentideks, esimesed leiud nööbilaadsetest pärlikarpidest valmistatud asjadest ulatuvad 2000 aastat eKr aegadesse. Rõivakangasse tehtud väikeste aukude (paelade sõlmimiseks, puust pöörade kinnitamiseks) kasutamine pärineb aga 13. sajandi Saksamaalt, kui spetsiaalselt riietesse tehtud auke hakati vöödele lisaks kasutama riiete koos hoidmiseks kehal seni tavaks olnud nõelte asemel.
Nööbid ise, nagu öeldud, olid aga eelkõige kaunistuseks ja rikkuse sümboliks, valmistatud kullast ja vääriskividest. Näiteks kuningas Louis XIV kulutas väidetavalt oma elu ajal nööpidele summa, mis täna vastab viiele miljonile USA dollarile.
Samas – näiteks tänapäevalgi kasutusel olev tava meeste ülikonna käisele nööbid õmmelda ei olevat ajalooliselt lihtsalt kaunistuse otstarbeks – väidetavalt lasi Napoleon Bonaparte oma sõdurite käistele nööbid õmmelda, et nad varrukaga nina ei pühiks.
Samuti on nööpidel poliitiline roll – president George Washingtoni inauguratsiooniks tehti talle esimesed presidendi pitsatiga nööbikomplektid, millest omakorda arenes kampaania ajaks ette kinnitatavate presidendinööpide, hiljem märkide kandmise tava.
