ÜKS HUIABELLA ASI: „Ma absoluutselt naudin kaootiliste bändidega kaootiliste intervjuude tegemist,“ väidab Aimar Ventsel iga kuu. Ja otsib mõne sellise üles. Siin nad on – Tallinn–Helsingi vokaalinstrumentaalansambel Huiabella Fantastica.
Kaootiliste bändide kaootiline kuulamine on samuti lahe. Kaootiliste bändide kaootiliste intervjuude siledakssilumine on ka omaette nauditav tegevus. Loodetavasti on ka selliste intervjuude lugemine nauditav.
Aimar Ventsel (A.V): Niisiis, hei, inimesed, kes on bändis ja mida nad mängivad?
Pets: (Mõtlikult) Karu mängib trumme, siis on Mikko, kes mängib basskitarri ja mina mängin kitarri ja laulan.
Karu: (Õiendab) Ma mängin trumme ja vahel panen prooviaegu ka kinni.
A.V: Nii. Väga ammendav. Nüüd paluks edastada Huiabella Fantastica lühiajalugu ja peamised saavutused.
Pets: (Tõttarmastavalt) Mitte midagi pole me saavutanud. Ei olegi tahtnud! Pole plaaniski olnud. Võib-olla natuke oleme suutnud näidata noortele punkidele, et punki saab teha lahedalt ka, hahaa. Või noh, see on minu arvamus. Aga seda küll, et tegelikult on lihtne ja odav plaate toota jne. Lühiajalugu läheb päris pikaks. Aga põhimõtteliselt on nii, et oli mingi asi või idee juba sada aastat, vahetevahel saime Karuga kokku, mängisime proovikas (enne seda oli terve persetäis trummareid tegelikult läbi käinud, aga Karu jäi), mingil hetkel liitus meie kaootiliste kaosproovidega bassimängimiseks Alkar, mu kunagine bändikaaslane Operaatorist. Ühe laivi tegime Tartus Zavoodis 2013 ja siis oli vaikus. J.M.K.E. tribuutplaadi peale mõtlesime Karuga, et teeme Huiabellaga ka midagi. Ja siis tegime „Tere perestroika“ kaveri. Sel ajal oli Mikko juhuslikult Tallinnas ja tuli stuudiosse lisaks Hannaliisale ja Marko Mägile. Sellest hetkest oli ta bändis ning hakkasime edaspidi mingi eduga proove tegema. Vähem kui aasta pärast oli esimene laiv Valga rokiklubis „Punks from the sauna“ kontserdil. Kuu aega hiljem ilmus EP „Bufé lé madnessé“ ning pärast seda ongi üsna tormiliselt liikunud kogu see bändiasi.
Karu: (Pistab vahele) Hakkasime mingi aeg Petsiga jämmimas käima ja see kulmineerus „Superstar monkey“ lindistamisega minu korteris. Siis küll veel selle nime all otseselt ei tegutsenud, aga miskit nagu hakkas liikuma. See oli umbes kuus aastat tagasi.
A.V: Kust sihuke nimi üldse tuleb ja mida te sellega öelda tahate?
Pets: (Tüdimusega) Oooh, see nimi jälle. See nimi jäi õhku kunagi, kui oli bänd nimega Huiabella. Tolle trummariga mõtlesime, et kui peaks laiali minema, siis jätkusuutlikkuse mõttes ei kustuta seda nime ajalukku, vaid lisame Fantastica ja hakkame lahedat punki tegema hoopis. Ska’d ja muud sihukest. Nimi ei tähenda mitte midagi ja samas tähendab väga palju. Fantaasiat peab olema ja keeli tundma, hehehee.
A.V: Kuidas on teie meelest Eestis pungiga lood?
Karu: (Mõminal) Miskit ikka toimub, kuigi võiks olla palju paremini. Vahepeal jääb mulje, et inimesed ootavad, et nende eest kõik ära tehakse ja saaks ainult pidutseda. Aga see pole vist ainult pungis nii, vaid mingi üldisem trend. Võiks olla rohkem klubisid ja seltsielu. Hetkel tundub, et Tartus on selles suhtes päris hästi, võrreldes ülejäänud Eestiga.
Mikko: (Resoluutselt) Sitasti!
Pets: (Kukub lepitama) Võiks parem olla. Mentaalsus on täiesti nihkes, kui mitte öelda putsis. Need kahele poole ekstreemsustesse langevad iseenda ja teiste tembeldamised on peadpööritavaks muutunud ja jõle tüütud. See ei ole punk. Ma ei tea, mis on punk, aga see ei ole.
A.V: Kui palju te teate ja kas teid üldse huvitab Eesti pungi minevik ehk kui palju te teate nõukaaegset Eesti punki?
Mikko: (Õhkab) Nõuka-Eesti punk kasvatas mind üles… Nagu teised vanemad oleks olnud! Siis tundus head punki olevat palju rohkem kui nüüd Eestis.
Karu: (Poriseb) No ma olin siis alles mähkmetes, aga eks olen ikka üritanud end kurssi viia sellega, mis toimus. Osa musa on päris lahe, aga üldiselt ikka ei anna mujal maailmas tol ajal tehtuga võrrelda. Kohati muutub see 1980-ndate ülistamine ikka üsna jaburaks ka, umbes nagu mõni mees oleks vahepeal 30 aastat kuskil kivi all elanud ja seda, mis vahepeal on toimunud, pole üldse tähele pannud. Elame ikkagi aastas 2016 ja maailm on üsna palju muutunud. Kuigi mõnes mõttes oleme ringiga isegi sarnases olukorras, sest räägitakse ju jälle uuest külmast sõjast ja nii edasi.
Pets: Eks ta selline romantikavärk on praegu. Ja keskeakriisi jõudnud tüüpide rinnaletagumine, et meie ikka tegime õiget punki. Nahhui, igal ajal oma punk.
A.V: Kui palju siis on punk Eestis aastatega muutunud?
Mikko: Eesti punk on kokku kuivanud!
Karu: Eks ta on ikka päris palju muutunud, samamoodi nagu ka elu Eestis. Kuigi hetkel tundub sihuke talveune aeg ja pole just palju uusi bände.
Pets: (Nõusolevalt) Palju jah. Selliseid n-ö stiilipuhtaid punke on vähe juurde tulnud viimaste aastatega, vahepeal ei tulnud vist üldse või ma ei märganud neid, kuna kasvatasin lapsi. Meeletult palju ideoloogilisi tasandeid on tekkinud. Vanasti oli kõigil pohhui. „Võideldi“ valitsuse vastu ja vaieldi mentidega. Nüüdsed noored ja ka vanad pungid ikka reaalselt proovivad midagi maailma muutmiseks teha. Kõik see vegan jms liikumine. Mendiauto kividega loopimine ei aita kedagi, sellest on vist aru saadud.
A.V: Üks bändiliige elab minu teada Soomes, kuidas niimoodi saab bändi käigus hoida?
Pets: (Kukub vaidlema) Väga hästi saab. See on väga värskendav. Me ei saa mitmeid kuid vahepeal proove teha. Ja kui Mikko siis mingil reedel tuleb, siis on alati väga mõnus ja metsik nädalavahetus, heade uute mõtetega proovis, enne teisipäeva keegi tööle muidugi ei jõua. Aga jah, mina arvan küll, et see aitab rutiini tappa ja hoiab bändi kogu aeg värskena ning teeb kuidagi tugevamaks. Muidu oleksime vist juba laiali läinud.
Karu: Käime üksteisel külas ja saab ikka proovid tehtud, kõik on võimalik. Ootame pikisilmi, kunas see Eesti-Soome toru valmis saab.
Uuri asja luubiga lähemalt:
https://huiabellafantastica.bandcamp.com/album/huiabella-situation-ep
