KUI RAAMATUID EI LOETA, ON ÜHISKOND LOLL: Kivisildnik väidab, et ehkki Eesti kirjanduses valitseb kuldaeg, ei osata riigis kirjanduse ja ajuga mitte midagi peale hakata.
Taseme poolest on Eesti kirjandus enneolematul kõrgusel, aastaülevaated kiidavad proosat, aga ka luule, mis ülevaatajaid ei huvita, on seninägematult võimas – häid raamatuid, paljulubavaid debüüte ja tegevaid autoreid leidub rohkem kui kunagi varem. Mis on halvasti, on see, et meil puudub igasugune süsteem, igasugune mõistusepärasus kirjanduse edendamisel ja korraldamisel. Eesti autorite raamatute arv kukub igal aastal ja viimase tosina aastaga on see number kukkunud ligi kuus korda. Müük on ühelt poolt halb, aga teiselt poolt on eesti romaan edetabelitesse tõusnud ja nad ei taha toppidest kuidagi ära kaduda. Üldises müügitabelis näeb juba ka luuleraamatuid vilksatamas.
Mida meil pole
Mis puutub aga raamatukogudesse, siis need jätkavad väga sageli enesetapukursil: Eestis on ligi seitsesada rahvaraamatukogu, ent väärtkirjanduse trükiarvud on 200–300 (kõigel muul peale romaani); romaane trükitakse poole tuhande ümber, nii et ka kõige müüdavamate raamatute trükiarv on väiksem kui rahvaraamatukogude arv. Luule, esseistika ja muu äärmusliku kraami trükiarv on väiksem kui Kirjanike Liidus liikmeid.
See on ühelt poolt katastroof, aga teiselt poolt siiski eesti kirjanduse kuldaeg. Põhjused on ilmselged: kuna kirjanduses ei liigu raha, au ega kuulsust, siis sinna ei trügi karjeristid, skeemitajad, tuulenuusutajad ja muud hõlptulu otsijad. Aga kuna au, raha ja meediat kirjanduse juures ei ole, siis pole laiadel massidel kirjanduse ja tema kuldajaga asja.
Meie armsa ETV kultuuriosakond on pärast poole inimpõlve pikkust meediavaakumit tootnud juba viis kirjandussaadet, „OPi“ arvelt ja korra kuus, aga ikkagi. Midagi on juhtunud, lõpuks. Kirjandusteemalised raadiosaated on head, isegi väga head – „Loos on asju“, „Uus raamat“ ning „Kohustuslik kirjandus“ on profitööd. Paraku on ainult TV see, mis loomastunud masse suudab erutada.
Meil pole ühtegi riiklikku kirjastust ja trükivõimsust, pole kirjanike õpetamise, treenimise ja täiendkoolituse võimalusi, mingit infrastruktuuri ei ole ega tule. Mingit süsteemi, eesmärki ega mõtet ei näi riigi poolt kirjandusel olevat, midagi ei osata kirjandusega peale hakata.
Epideemiline kirjaoskamatus
Tüüpiline näide kirjanduspoliitika debiilsusest on olukord raamatukogudega. Rein Lang sai aru, et pole mõistlik, kui kultmin toetab ühe käega kulukat ja kulka toetab väärtkirjandust, teise käega toetab ministeerium raamatukogusid, aga raamatukogud lähevad hüsteeriasse, kui kirjandusest kuulevad, neile anna poolkõva pornot ja muud jälki sitta. Sümptomaatiline on see, et ükski minister enne Langi pole sellest hullusest aru saanud. Pädevus missugune.
Olukord raamatukogudes on väljunud kontrolli alt pärast seda, kui raamatukogude seadusesse kirjutati sisse meelelahutus muude vajalike asjade kõrvale, tulemuseks on see, et kõik vajalikud asjad peavad ennast tõestama ja ei tõesta ära mitte kuidagi, meelelahutus aga laamendab maksumaksja rahaga nii, et meelelahutajatel lõug rasvane. Meelelahutus tuleb kohe seadusest kõrvaldada või kehtestada selged kvoodid. Põllumajanduse eksperdid võivad kvoodiasjandust kultuuribürokraatidele õpetada, pole vaja kaugelt tarkust taga otsida.
Kirjandus ei ole meelelahutus ega peagi olema, kirjandus ei võistle kunagi televisiooni ja muusikaga, ehkki palju suurepäraseid filme on tehtud raamatute põhjal. Kirjanduse eesmärk on tänapäeval olulisem kui varem – kirjaoskamatus on epideemiline.
Järjest rohkem loeme me lugusid sellest, et üliõpilased ei oska lugeda ega kirjutada, et üliõpilased ei oska arutleda ega tea kõige lihtsamaid asju, et üliõpilased ei saa küsimusest aru, et lääne demokraatlikud noored, kes kuuekümnendatel lugesid 15-aastaselt Salingeri, loevad nüüd raamatut aplast röövikust, kus üle kahe lehekülje on rööviku pilt ja selle all kaks rida primitiivset teksti.
Mõtlemisvõime kui nõue
Ainult väärtkirjanduse lugemine tagab mõtlemisvõime, erinevalt teleka vaatamisest, õlle joomisest ja võrgus surfamisest. Kirjaoskamatutega teadusmahukat ja innovatiivset majandust üles ei ehita, aga meil just seda üritataksegi teha. Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks lugemine kõigile inimestele ja elualadele vajalik, seda kindlasti mitte. Aga need kümme protsenti, keda vanasti peeti haritlasteks – õpetajad, arstid, arhitektid, insenerid, ohvitserid ja kõrgemad riigiametnikud? Mõtlemisvõime käib nende tööülesande juurde, ilmatüdrukul ei käi ja ei peagi käima, aga õpetajal käib.
Paraku on meil kümneid tuhandeid õpetajaid, õppejõude, gümnasiste ja üliõpilasi, aga raamatute trükiarvud on sadades. Siit on üks samm lihtsa järelduseni: mõtlemisvõimetud ehk lihtsalt ja arusaadavalt väljendudes lollid vastutavatel kohtadel viivad ühiskonna kriisi. Mõtlemisvõime oleks lahendus, muidugi mõtlemisvõime koos moraaliga, sest nutikaid vargaid ja alatuid skeemitajaid oleme küllalt näinud.
Kirjandus annab meile maailmavaate koos väärtustega. Uurimused näitavad, et raamatulugejate ajuehitus on teistsugune kui võrgus surfajatel. Ühtedel aju töötab, teistel lihtsalt mitte. Sul on valida, kas tahad töötavat aju või ei taha – kui tahad, siis tee trenni, loe keerulist ja mõttega teksti. Kes oma aju ei treeni, selle aju ei tööta.
Süsteemivälised nõudmised
Ajutrenn on kindlasti kõige põhilisem kirjanduse efekt, mingil kõrgemal tasemel muidugi muutub lugemine naudinguks, aga seda alles siis, kui hakatakse läbi hammustama kujundit ja muid kõrgemaid kirjandustehnoloogilisi konstruktsioone. See ei juhtu niipea, see juhtub alles siis, kui oled teadlikult läbi töötanud tuhandeid olulisi teoseid. Lugenud vähemalt viis aastat oma elust ja mitte mingit poolkõva porri, vaid Dostojevskit, Tammsaaret ja Zbigniew Herbertit.
Kuidas tekitada ühiskonnas nõudmine arukate inimeste järele, see on omaette probleem, sest kui ühiskond on rajatud mõistusevastasele alusele, pole tervel mõistusel rakendust, tee kükke kui kästakse ja saad rasvasemat lobi.
Mida mõttetum on süsteem, seda suuremaks kasvab nõudmine süsteemivälise mõtlemise järele. Tänapäeval otsitakse tikutulega häid ideid, idufirmad ja muud sellised asjad on ülimalt nõutud kaup, enam ei hävitata väikeettevõtlust in corpore, vaid ostetakse see üles ja tehakse raha. Mõte müüb. Müüv mõte on ainus asi, mida Eesti paesel pinnal üldse on võimalik ja arukas edendada. Teatavad tendentsid globaalmajanduses siiski eeldavad mõtlemist ja maksavad selle eest hästi. Mõte aga eeldab toimivat mõtlemisaparaati ja siin jõuame me jälle lugemise kui ajutrenni juurde. Ja loetava kui treeningvahendite juurde.
Ma olen kindel, et mul ei õnnestu veenda kirjanduse kasulikkuses ühtegi kultuuriametnikku ega suurettevõtjat, veel vähem panka. Aga mõni lapsevanem, kes tahab oma lapsele helgemat tulevikku ja paremat inimkvaliteeti, võiks raamaturiiulite peale mõelda. Muide, Ameerikas minnakse eliitülikoolidesse ainult nendest kodudest, kus on raamaturiiulid seinas. See on fakt.
