RÄNDEMINUTID: Euroopa Liitu tuli 2015. aastal üle miljoni põgeniku ning sisseränne ei ole peatunud. Rändespetsialist Kert Valdaru, kes toimetab Kuku raadios igal neljapäeval kell 20.40 saadet „Ornitoloogiaminutid“, näitab ajalugu appi võttes, kuidas arenenud riikidelt rände abil uskumatuid summasid välja pressitakse.
Ajalugu näitab, et massisisserände alla kannatavate riikide kõrval on alati ka võitjaid. Need riigid on suutnud surve alla jäänud riigilt või riikide ühenduselt välja kaubelda immigrantide sisserände piiramise eest hüvesid. Hüvede pakett on väga kirju, selleks võib olla raha- või toiduabi, riigivõla kustutamine, poliitiline toetus, diplomaatiline tunnustamine, sõjaline abi, sanktsioonide lõpetamine vms.
Hiina ja USA
Euroopale pole massisisserände ja sellega kaasnevate nõudmistega tegelemine võõras. Enamik Euroopa liidreid saab väga hästi aru, et rändekriisi ei saa lahendada tarade ehitamisega Euroopa sisepiiridel, sest sellega ei vähendata massisisserännet Euroopasse. Tuleb minna otse lõvikoopasse ja sõlmida sobiv kokkulepe juhiga, kelle tahtest sõltub rändevoog ja siis lootma, et kokkulepe peab. Niisiis, kõik sõltub välispiirist.
Rändeuurija Kelly M. Greenhill toob oma raamatus „Weapons of Mass Migration“ välja, et massisisserännet saab kasutada tõhusalt teise riigi vastu oma tahte ja soovide pealesurumiseks. Ta vaatleb raamatus 64 sellist juhtumit ajavahemikus 1953–2006 ning toob välja, et poolel juhtudest saavutab väljapressiv riik vähemalt osaliselt seatud eesmärgi. Samal ajal, kui Ameerika jõu- ja ähvardamisdiplomaatia edukuse näit jääb 19–37,5% juurde.
Greenhill illustreerib massisisserände ja jõudiplomaatia põkkumist Ameerika presidendi Jimmy Carteri ja Hiina asepeaministri Deng Xiaopingi ajaloolise kohtumisega 1979. aastal. Carter kinnitas, et USA ei saa enne Hiinaga vabalt kaubelda, kui pareneb selle inimõiguste olukord ja hiinlastel lubatakse vaba väljaränne. Seepeale kostnud Xiaoping: „Olgu. Hästi, kui palju hiinlasi täpselt härra president soovib? Üks miljon? 10 miljonit? 30 miljonit?“ Kas Hiina asepeaminister soovis mõjutada USA käitumist, jäi ebaselgeks, kuid massisisserändele viitamine lõpetas kohe Ameerika presidendi soovi jätkata diskussiooni inimõiguste üle Hiinas.
Kui Xiaopingi ja Carteri vahel toimus sõnamäng massisisserände ümber, siis järgnevatel juhtumitel on kasutatud juba reaalseid inimesi riiklike või diktaatorlike eesmärkide saavutamiseks.
Liibüa ja Euroopa
Üks edukamaid ja osavamaid massisisserände kui relva kasutajaid oli Liibüa juht Muammar Gaddafi. Ta pressis korduvalt nii Euroopa Liidult kui ka Itaalialt välja nii rahalist abi, poliitilist tunnustust kui ka sanktsioonide tühistamist Liibüa piiride sulgemise eest. Liibüat läbib üks peamistest põgenike rändekanalitest Euroopasse, Kesk-Vahemere tee: Põhja-Aafrikast mööda Vahemerd Itaaliasse, kuid ka Maltale.
2004. aastal saabus Itaalia rannikule paatidega Liibüast ligi 9700 Põhja-Aafrikast, Sri Lankalt ja Bangladeshist pärit inimest. Itaalia oli meeleheitel ja nõudis Euroopa liidult Liibüale kehtestatud sanktsioonide kaotamist, mis olid rakendatud terroriaktide rahastamise eest Euroopas 1980-ndatel. Nähes Euroopa häda sisserännanutega, lisas kolonel Gaddafi bravuuri, teatades, et Liibüa ei saa enam käituda Euroopa piirivalvuritena, kui sanktsioone ei tühistata.
Oktoobris 2004 tühistas Euroopa Komisjon sanktsioonid ja lepiti kokku rahalise abi andmiseks Liibüale, võitlemaks ühiselt massisisserände vastu Euroopasse. 2005. aastal maksti Liibüale selle tarvis 2 miljardit eurot. Huvitava kokkusattumusena lepivad Türgi ja Euroopa Liit kümme aastat hiljem kokku 3 miljardi euro suuruse abi andmises Türgile massisisserände ohjamiseks Euroopasse.
Gaddafil läks hammas verele ja ta oli varsti jälle platsis. 2006. aasta Aafrika Liidu kohtumisel teatas ta: „Me küsime Euroopalt 10 miljardit eurot aastas, kui Euroopa soovib peatada sisserännet. Eurooplased, kes ei taha immigrante, peaksid välja rändama Ameerikasse või maksma Liibüale piiride sulgemise eest.“ 2008. aastal saabubki ligi 40 000 inimest Tuneesiast, Nigeeriast ja Somaaliast Lampedusa saarele ja Maltale. Massisisseränne Põhja-Aafrikast Euroopasse peatus aga kohe, kui Itaalia sõlmis Liibüaga 2009. aastal uue lepingu. Kui palju täpselt Gaddafi seekord rahaabi sai, ei tea, kuid üht-teist tema fondidesse laekus.
Saksa Demokraatlik Vabariik ja Saksa Liitvabariik – pluss Rootsi
Enne veel, kui kodanike massiline väljaränne sai Saksamaa Demokraatlikule Vabariigile (SDV) 1989. aastal saatuslikuks, suutis see riik ise massisisserännet kasutades mitmelt riigilt raha välja pressida.
1980. aastate alguses hakkas SDV president Erich Honecker pakkuma Ida- ja Lõuna-Aasia põgenikele turismiteenust Lääne-Saksamaale. Lennukiga toodi põgenikud Ida-Berliini. Neile anti transiitviisa ja sõidutati Lääne-Berliini. Seal said nad taotleda varjupaika. Varjupaiga taotlejate arv kasvas 2004.–2005. aastal 109 protsenti. Järgmisel aastal tuli iga nädal Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale 700 kuni 1000 põgenikku. Arvamusküsitlused näitasid rahva seas kasvavat rahulolematust ning varjupaiga andmist vastandavate inimeste hääled muutusid aina valjemaks. Tekkisid vastuolud ka Helmut Kohli juhitud koalitsioonis, ühtede arvates ei oleks tohtinud nii kergelt varjupaika anda, teiste arvates oli varjupaiga andmine Saksamaa kohustus.
Septembris 1968 toimus massilise sisserände peatamiseks mitmeid tippkohtumisi SDV juhtidega. Lõpuks lubas SDV peatada põgenike saatmise Lääne-Saksamaale sadade miljonite dollarite ja muude vastutulekute, eriti aga intressivaba krediidi eest, soodustamaks kauplemist Bonni ja Ida-Berliini vahel. Lääne-Saksamaa kirjutas alla ka kahele lepingule, mida SDV oli kaua oodanud: keskkonnalepingule, millega Bonn nõustus aitama likvideerida Ida-Saksamaa tööstuse põhjustatud reostust ja lepingule, mis nägi ette teadus- ja arendusalast koostööd tehnoloogia vallas.
Sarnast massisisserändega manipuleerimist kasutas SDV ka Rootsi peal. 1984.–1985. aastal soodustas SDV paketi „reisi läände“ raames Lõuna-Aasiast, peamiselt Sri Lankalt pärit tamilite reisimist Rootsi, kus nad kohe varjupaika taotlesid. Läbirääkimiste käigus soovis SDV saada rahalist abi, seda ta ka Rootsilt sai ning tamilite sisseränne viikingite maale lõppes.
Valgevene jaEuroopa
Kõikidel diktaatoritel ei ole massisisserännet nii hästi kasutada õnnestunud. Üheks selliseks on Valgevene president Aleksandr Łukašenka. Tema ebaõnnestus korduvalt.
Esimest korda 2002. aastal, kui Łukašenka jäeti kõrvale NATO tippkohtumiselt Prahas. Seepeale ähvardas ta Euroopa Liidu üle ujutada tema riigis viibiva 150 000 põgenikuga, kellest paljud olid tšetšeenid. Euroopa riigijuhid ei võtnud ähvardust tõsiselt, Łukašenka ei viinud ka ähvardust ellu.
Teise edutu katse tegi Valgevene Kolhoosi esimees 2004. aastal. Seekord nõudis ta otsesõnu Brüsselilt miljoneid eurosid massisisserände peatamise eest Euroopa suunal. Ta ähvardas, et kui liikmesriigid ei ole nõus raha maksma, on tagajärjed kohutavad. Ka seekord ei andnud Euroopa liidrid tema nõudmistele järele. Küll aga otsustati tugevdada Euroopa välispiiridel turvalisust ja luua uus Euroopa piiriagentuur Frontex.
Uganda ja Suurbritannia
Uganda (paljude kõlakate kohaselt inimsööjast) diktaator Idi Amin lootis samuti, et sisserändega ähvardamine tagab edu, ent ka tema plaan kukkus läbi.
5. augustil 1972 teatas Idi Amin oma kavatsusest kolme kuuga Ugandast välja saata kõik Aasiast pärit inimesed. Seda akti on peamiselt vaadeldud kui soovi sundvõõrandada Aasia päritolu inimeste vara. Kuid siin on ka teine põhjus. Umbes 80 000 inimesel, keda see otsus puudutas, oli Briti pass. Amini häiris väga brittide otsus vähendada tema riigile sõjalist abi ja lõpetada treeningüksuste saatmine. Britid nimelt ei suutnud leppida Amini metsikustega uganda rahva suhtes, kuid ka Uganda sõjalise koostööga Nõukogude Liidu suunal. Britid ei allunud Amini ähvardustele ning koostöö katkes. Briti passi omanikud alustasid aga uut elu üle maailma.
Türgi ja Euroopa
Tänase Euroopa rändekriisi keev katel on Türgi, kust tuleb enamik rändevoost. Türgis on endiselt ligi 2,5 miljonit põgenikku, kellest paljud vaatavad lootusrikkalt Euroopa suunas. Nii Türgi kui ka Euroopa liidrid teavad varasemale kogemusele toetudes, mis on kaalul.
Türgi on varem püüdnud sisserännet enda huvides ära kasutada. 1998. aastal jõudis väidetavalt Türgi kaasabil Itaaliasse 1200 kurdi. Türgi soovis karistada Itaaliat selle eest, et see oli liiga negatiivselt meelestatud Türgi püüdlustele Euroopa Liiduga liituda. Samal ajal väitsid mõned Saksa ametnikud aga, et sihtmärgiks oli hoopis nende riik, sest paljud põgenikud soovisid kohe edasi liikuda Saksamaale. Türgil ei õnnestunud küll murda Itaalia ja Saksamaa suhtumist, kuid sama eesmärk on nüüd uuesti laual – nüüd aga ei räägi me tuhandest sisserännanust, vaid miljonist.
Seega ei pane väga imestama, et eelmise aasta novembris sõlmiti Euroopa Liidu ja Türgi kahepoolsed lepingud rändevoogude ühiseks kontrollimiseks ja peatamiseks. Türgi sai investeeringuid ja abi kuni kuue uue pagulaslaagri püstitamiseks; aastas sadade tuhandete pagulaste ümberasustamiseks Türgist Euroopasse; viisavabadust Türgi kodanikele Euroopasse reisimiseks; soojenenud võimaluse liitumiseks Euroopa Liiduga ning lisaks veel 3 miljardit eurot kaheks aastaks.
Türgi ei ole asunud väga innukalt võetud kohustusi täitma, päevas tuleb Egeuse mere kaudu Kreeka saartele ikka 1950 põgenikku. Arvestades Erdoğani vägagi autoritaarset ja kontrollil põhinevat juhtimisstiili, on selline haldussuutmatus piiril küllaltki imelik.
Eks lähiajal näeme, kas Erdoğan näeb samuti võimalust Euroopa Liidult kokkulepitule lisaks midagi nõuda, nagu oli kombeks Gaddafil. Ning kas ja kui palju on kurnatud Euroopa valmis Türgile veel andma. Praegu tundub Türgi hoidvat sisserännet kui võimalust bisniseks kindlalt enda käes.
Tõsine kaos
2016: tänase ennustuse järgi jälle üle miljoni sisserändaja
Aasta esimese kuuga tuli Vahemeritsi Türgist ja Põhja-Aafrikast Itaaliasse ja Kreekasse ligi 65 000 põgenikku. Eelmisel, 2015. aastal, tuli sama teed kasutades jaanuaris 5550 inimest. Kasv on ligi 12-kordne. Nii jätkudes ületab ka sel aastal Euroopasse tulevate põgenike arv miljoni piiri.
Ootamatu massisisseränne on tekitanud tõelise kaose, kus kõik on omavahel riius ja vihased. Liikmesriigid süüdistavad Euroopa Komisjoni, Komisjon liikmesriike ja rahvas oma juhte rändekriisiga saamatult toimetamise eest. Hirm tuleviku ees on toitnud ksenofoobiat ja äärmuslust. Euroopa liidrid Donald Tuski, Mark Rutte ja Jean-Claude Junckeri isikus on andnud mõista, et kui tahame säilitada senist Euroopa Liitu, on meil aega tulemusi näidata vaid loetud kuud.
