MIS SIIS PÄRNUS PEALE RANNALIIVA? 3. mail avasid pärast kahekuust koroonapausi uksed näitusesaalid ja muuseumid. Jaan Elken selgitab Pärnu Uue Kunsti Muuseumis toimuva tagamaid, astub välja Mark Soosaare kaitseks, keda on kiputud solgiga üle valama ning tutvustab UKM-i uut näitust.
Tänavu 15. aprillil taganes Pärnu linnavolikogu taas (ühe hääle enamusega 20:19) hoonestusõiguse lepingust Läänemere Kunstisadama peahoone ehitamiseks. S/A Pärnu Uue Kunsti muuseumi pealiku Mark Soosaare genereeritud Läänemere Kunstisadama nimelisel interdistsiplinaarsete kunstide keskusel oli ca kahemiljoniline Euroopa raha RTK-s broneeritud, lisaks Kultuuriministeeriumi ja Pärnu linna lubatud kaasfinantseeringud kokku 1,07 miljoni ulatuses (535 000 kummaltki). Ehitusekspertide hinnangul oleks sellest jätkunud nii kaldal asuva peamaja kui ka vähemalt kahe ujuvpaviljoni (kokku võiks paviljone olla 7–8) rajamiseks ning leping peatöövõtja YIT-iga oli sõlmitud, kuid volikogu valis Margi (ja tema sündimata lapsukese) tühistamise tee. Aeg ei ole äsja 75-aastaseks saanud Mark Soosaare poolel, rääkimata sellest, et kaks aastat meie kõikide senistest tegemistest on ühel või teisel kombel olnud nihkes või maha keeratud.
Summa ja lärm
Projekt oli kirjutatud ja ekspertide poolt abikõlblikuks kuulutatuna Euroopa rahaeraldise saanud UKM-i egiidi all, eraõigusliku sihtasutuse omanikeringi käigu pealt omavalitsuse ja riigi kaasamine ei võtnud vedu, sest kaasamine oleks tähendanud ka vastutust tuleviku ees. Eksperdi koostatud finantsplaan nentis, et ka parimate arengute korral oleks ülalpidamiskulude miinus tulevikus tähendanud minimaalselt 100–150 000 eurot aastas.
Sellise summa väljakäimine paneb lärmama odavat populaarsust jahtivat ja nõukogude mentaliteeti elushoidvat EKRE-t, tulevikku vaatav pärnakas saab aru, et lisaks plaažile/parkidele/spaadele peab linnas olema veel arvestatav nimekiri (kultuuri)magneteid, mis Berliin-Varssavi-Tallinna ekspressilt turisti sunniks maha astuma. Kihnu Kultuuri Instituut, juba XXXIV verstapostini jõudnud Pärnu dokumentaal- ja teadusfilmide festival, iga-aastane aktinäitus “Mees ja naine” on seda juba praegu.
Kasvav ebavõrdsus
Miks ma sellest räägin? Aga sellepärast, et Kultuuriministeeriumi “jaga ja valitse” poliitika genereerib vähemalt visuaalkunsti alal üha kasvavat ebavõrdsust, kõrgepalgaliste kunstiametnike hool erineva staatuse ja orientatsiooniga näitusepaikade ellujäämisel piirdub vaid Tallinnas ja Tartus asuvatega. Nüüd, kui LKS on rajalt maas, on ohus ka muuseumi võimekus tasuda väikelinna kohta kopsakaid rente. Pärnu linnal, kes muuseumile antud hoone (pluss Kultuurkapitali toel ehitatud näitusesesaalide laiendused) rahaks otsustas teha, on auvõlg muuseumi kiusamine ka lõpetada.
Ja ei maksa rääkida legendaarse filmimehe “halvast iseloomust” või et “Soosaarega ei saa mõistlikult asju ajada”.
Ehk ei saagi, sest erinevalt tavalistest poliitsusserdajatest (kes ootavad hüppelaual pealinna ja/või Toompeale maandumist) tuli Mark Soosaar parlamendist ära, et pühenduda tervenisti Läänemere Kunstisadamale. Tema tegutsemist käivitavad ideaalid on “raha-mulle – vorst-sulle” mentaliteediga võrreldes justkui teisest maailmast. Praegu maksab ta isiklikest säästudest kinni rendiarveid Uue Kunsti Muuseumi uues asukohas Rüütli 40a, Pärnu Iseseisvusväljaku äärses endises pangamajas, kuhu koliti novembris 2020, et sümboolse piletihinna eest pärnakatele Eesti värsket maalikunsti näidata.
Kastid ja sisu
Eesti Vabariigi reaalsus on see, et ka suurmuuseum nagu Eesti Kunstimuuseum ei leidnud vahendeid Kristjan Raua Nõmme majamuuseumi säilitamiseks, Evald Okase muuseum Haapsalus eksisteerib aga vaid kunstnikest lähisugulaste entusiasmil ja ülipingutusel, ühest otsast legendaarse kunstniku töid müües, et ots otsaga kokku tulla. Seda teades on ime pigem see, et Soosaar oma visioonidega üldse niikaugele jõudis.
Ja uskuge mind, kui hoonekastid valmis oleks ehitatud, oleks ka sisu kohal. Hoopis kitsamatel aegadel on Soosaar suutnud Pärnusse meelitada rahvusvahelist tippkunsti – Jean Rustini, Michael Kviumi, Joel Peter Witkini, Elina Brotheruse ja Viggo Wallensköldi loomingut, kui nimetada vaid mõned.
Eesti Maalikunstnike Liidu partner
Uue Kunsti Muuseum on üle kümne aasta olnud Eesti Maalikunstnike Liidu suurnäituste partneriks. Uuel iseseisvusperioodil võiks eesti maalikunsti pildile naasmise daatumiks lugeda aastat 1997, mil sai teoks kõigi aegade suurim maaliekspositsioon Eestis – EML-i korraldatud “Konfrontatsioonid/kokkulepped”, mis paralleelselt avati nii Rotermanni Soolalao 1. korrusel (tollal Eesti Kunstimuuseumi filiaal), Tallinna Kunstihoones ja tema galeriides ning lisaks Raatuse galeriis. Vahepeal on kunstielus palju arenguid ja muutusi toimunud, häid ja halbu. Kunstielu institutsionaalsed pinnad on nüüd rangelt valvatud kuupalgaliste ja mööda maailma ringitraavivate kuraatorite poolt, ilma väga täpse fookuseta verbaalse sünopsiseta maalinäitusi neis käest antud pindadel enam ei korraldata.
Seega, pärast regulaarseid maalikunsti suurnäitusi Esplanaadi 10 suurepärastes näitusesaalides ollakse 2021. aastal taas Pärnus, kus testitakse suurnäituse võimalusi UKM-i uutes ruumides. Ekspositsioonipinda on vähem, kuid pangamaja saalide ruumimõju ja arhitektuuri elementide suursugusus loob petliku mulje, otsekui oldaks järjekordselt koju jõudnud.
Selle aasta teema/loosungi alla koondatud, üle üheksakümne osavõtjaga suurnäitus “Ajutine pind”, mis plaanide järgi 20. veebruarist kuni 28. märtsini lahti, on nüüd 3. maist kuni kuu lõpuni külastajatele avatud. Näitusekutses kunstnikele kutsuti kommenteerima nii eksponeerimise paika ennast kui ka autoripositsioonide muutumisi/kehtimajäämisi olukorras, kus meie tegevusi füüsilises ruumis on pikka aega dikteerinud Covid-19. Pandeemia on nüüdseks kestnud aasta ja veerand –samas, ekspositsioon tõestab maalikunstnike enamuse kõrgvormi.
Kuidas saab kunstnik kureerida maalinäitust?
Vastan kohe: ainult siidkinnastes, maatriksi saab laduda kokku ka nii, et kõik hea välja paistaks ja iga viimasegi autori loomingusse panustatud energia vaatajat sedavõrd pimestaks, et ka võimalikud nõrkused pigem tugevustena mõjuvad. Vead on isikupära, “isikupäraste vigade” kokteil ongi õigupoolest iga autori käekiri. Kunstiprovintsil nagu Eesti ei ole litsentsi millegi piire nihutada, seega eranditult KÕIK kunstnikud kobestavad meil põldu, mida on juba tublisti küntud/haritud. Sellise ametiühingulise, et mitte öelda kultuuriantropoloogilise solidaarsusega käivad kaasas ka peaaegu olematud hinnakäärid (mis laias maailmas võivad põhjustada kunstnikevahelist kihistumist). Eestis on maksimaalselt kolm-neli kunstnikku, kelle loomingut enam-vähem nende kunsti väärilises hinnaskaalas müüakse, ja needki on surnud.
Maalitud maal on universum
Kui nüüd veidi lahti muukida eksponeerimise printsiipe, siis kohe sisenedes on vasakul programmiline, väikestest töödest koostatud stend, nn autahvel, kus igal eksponeeritul on põhjus, miks just sinna satuti: Jüri Arraku (s 1936) 1960-ndate ideedel põhinev mütoloogiline abstraktsioon on kõrvu näituse noorima osavõtja Tobias Oblikase (s 2003) neoakadeemilise autoaktiga. Peredvižnikliku, mahlaka vene-saksa realismi vaimus maalitud Tartu Pallases õppiva Silver Laadi (s 1991) väikeseformaadiline autoportree kontrasteerub EKL-i Kevadnäituse 2020 publikupreemia võitnud Erki Kasemetsa trash’ist kokkulõigatud neokubistlikule alusele maalitud, tõeliselt pilkupüüdva linnavaatega. Ja last but not least on stendil ka Vano Allsalu (s 1967), meie abstraktsionismi rafineeritud koloristi kaalutletud kaalutlematus (Allsalu suur isikunäitus läheb aasta lõpul lahti Tartmusis). Stend annab vihje maalikunsti võimaluste lõpututele variatsioonidele, kõigel on eluõigus, nn punased jooned asuvad teie endi peas.
Näiliselt hallisegusest porist ja sinakatest digiprindi kildudest paneb oma maalimateeria kokku Mari Roosvalt (s 1945) – kahtlemata on tema maal “Minevik” (2019) üks näituse võtmetöid. Kristiina Kaasik (s 1943), kes viimastel aastatel tundub jätkavat otsekui ühe ja sama, kirgastunud taevalosside teemat oma puna-valge-hallikas koloriidis, pakub maalikvaliteeti, mille tajumiseks peab tõenäoliselt aastakümneid eriala sees viibima. Kaasik on ehk lähimal klassikalisest muusikast tuttavatele tajudele ja rütmidele, visuaalselt ei juhtu neis maailmades midagi apokalüptilist, kuid kompositsioon on näilisele efemeersusele vaatamata kindlalt paigas. Uusasjalik Veiko Klemmer (s 1985) on maha maalinud otsekui CNN-i uudistest pärit kaadri, mahlakalt praksuva leegiga põleva Kalifornia eeslinna. Liis Kogeri (s 1989) käesoleva aasta mesilassülemit ja kärjemotiivi sünteesivas abstraktsioonis on head, lahtist pintslilööki ja avatud meelte lendu. Ei ole õiget ega valet maalimist, väljendusvahendid on vabad, nii nagu sõna on vaba. Marko Mäetamm (s 1965) andis näitusele esitatavate tööde valiku tegemise kuraatori kätte, lugupeetud kunstiteadlasel Mai Levinil tõi neljane, valdavalt roosa-mustas lahendatud mees- ja naisorganite “elu- ja surmatants” seeriast “Adults Only” (2020) aga naeru näkku ja ta võrdles tulemust jaapani gravüürimeistri Utamaroga.
Meie ainukese n-ö rindekunstniku Karl-Erik Talveti (s 1991) maalitud diptühhon kujutab konkreetseid lahingustseene Sinimägedelt, kui Eesti sõdurid asusid vastu pealetungivatele nn vabastajatele (loe: Eestit taasokupeerivale punaarmeele), mees on joonistanud nii kaitsejõudude paraadil Vabaduse väljakul kui ka hiljuti Mali Vabariigis, missioonisõdurina.
Iga maalitud maal on universum, erakordselt suures koguses kanaldatud informatsiooni ja salvestatud energiat. Hea kunstnik on ühe pildi loomisesse panustatud kümned ja sajad töötunnid, heal juhul saab töö näitusekeskkonnas mõnekümnesekundelise pilgu osaliseks, kui sedagi. Ei ole ühtegi ratsionaalset põhjust tegeleda maalikunstiga, ometi räägib tegelikkus vastupidist. Võib vaid oletada, mis hinnaga suutis loomingulist vormi hoida maalikunstnike enamus, kelle instrumendiks on kõigest pintslit hoidev käsi.
