VANA VÄRK ON VISA KADUMA: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel toob oma loos ära põhjused, miks lähiajal ei kao ära CD-d ega ka plaadifirmad. Ja põhjusi selleks on mitmeid.
Helsingi lennujaamas ühelt masinalt teisele ümber istudes hakkas mulle ringi jalutades silma suur laesrippuv reklaam, mis teatas, et CD-sid ostetakse ja müüakse ikka veel. Reklaami mõte oli suunata inimesi samas asuvasse muusikapoodi. Helsingist CD-sid osta on muidugi lollus, ent asjal on ka teine pool: inimesed, kes valmistavad ja müüvad noid hõbedasi kettaid, ei taha oma tegevusest loobuda.
Kuidas ennustatakse kadu
CD-de ja muusikaäri kadu on ennustatud juba pikemat aega, ka siin lehes on kirjutatud CD-dest kui tehnilisest ummikteest, mis varsti hingusele läheb. Tehnilises mõttes võib see nii olla.
Ent tehnilised arengud ei ole absoluutsed, paljudel juhtudel on anonüümsel tarbijatest inimmassil oma sõna öelda, tihti palju otsustavamalt, kui arvatakse. Näiteks ennustati paberajalehtede lõppu juba 1990-ndate keskel, leheputkad seisavad aga ikka. Sama ambivalentne paistab lugu olevat ka CD-de ja muusikaäriga üldse.
Muusikas ennustati 1980. aastail surma igat masti akustilistele ja muidu traditsioonilistele pillidele: kõike annab ju teha süntesaatoril ja pareminigi, milleks vaja kitarre või trumme? MP3 formaadi ja interneti tulekuga maeti kümmekond aastat maha nii füüsilised helikandjad kui ka organiseeritud muusikaäri üldse. Kes tahab teada, see teab – seisavad mõlemad. On olemas mitu argumenti, miks plaadifirmad veel mõnda aega alles jäävad ning allpool mõningad neist.
Süsteem tahab end säilitada
Peamine argument plaadifirmade püsimajäämiseks on plaadifirmad ise. Arvuti taga muusikat alla laadivad friigid ei arvesta nähtavasti ühe asjaga: muusikafirma pole lihtsalt CD-riiul supermarketis, vaid konkreetne äriline ettevõte. Maailmas eksisteerib tänapäeval kolm suurt nn major-plaadifirmat ning nähtavasti sadu erinevas suuruses väikeseid plaadifirmasid. Kokku saavad plaadifirmadest peamist või osalist elatist nähtavasti kümned tuhanded inimesed. Koristajast helitehniku ja direktorini. Osa neist inimestest saab head palka, osa sümboolset taskuraha. Neid kõiki ühendab aga soov see sissetulek säilitada.
Äri jätkusuutlikkuse pressinguks kasutatakse erinevaid vahendeid, millest poliitiline lobi ei ole sugugi viimasel kohal. Igat masti autorikaitseseaduste taga seisavad filme ja muusikat tootvad kontsernid ja neid toetavad vaikimisi ka väikesed. Näiteks Saksamaal trahvitakse juba pikemat aega illegaalse failijagamise eest, ühe mu tuttava õde sai paar aastat tagasi muusikavahetamise ringis osalemise eest 800 eurot trahvi.
Eestis pole seadused nii drakoonilised ega efektiivsed, ent nad eksisteerivad ka meil.
Plaadifirmadel on eeliseid
Peale isiklikult huvitatud inimmassi on plaadifirmadel veel miski, mida pole siiamaani suudetud täielikult asendada: oskusteave ja struktuurid.
On väidetud, et muusikaäri pole oma olemuselt muutunud alates 1920-ndaist, mil grammofoniplaadist hakkas saama laiatarbekaup. Ma täiesti usun seda. Artist lindistab albumi, plaadifirma teeb sellele reklaami, promob, kuidas saab ja müüb lõpuks maha. Aktsendid on muidugi muutunud, näiteks singleid ei müü enam suurt keegi, samas pole netipoodidest MP3-de ostmine muud kui virtuaalne muusikamüük, mis oma olemuselt ei erine füüsiliste helikandjate müügist ja pole sedagi täielikult suudetud asendada.
Kel natukene muusikaäriga on pistmist olnud, see vast teab, et albumi lindistamisega probleemid mitte ei lõpe, vaid alles algavad. Album tuleb nimelt rahvani viia. Ja hea oleks ka selle eest natuke nutsu saada – stuudioaeg ja kõik muu maksab ju ka midagi.
Plaadifirmad teavad, kuidas muusikat rahvani viia. Neil on isiklikul tasandil suhted peamiste meediakanalitega, kas siis raadio, kirjutav ajakirjanduse või televisiooniga. Just viimase reklaamimine nõuab karmimaid ressursse. Kogu see rabelemine võtab ka korralikult aega. Plaadifirmades tegelevad promotööga üldjuhul eraldi inimesed, põlve otsas MP3-sid lindistav tegelane pääseb siin harva löögile. Võib muidugi muusikat internetti üles riputada, ent nett on muusikat täis. Ajakirjandus on see kanal, mis aitab seda tulva vähendada ja filtreerida. Meeldib see siis kellelegi või mitte.
Muusikute egoism kui põhjus
Väga oluline CD-de mittekadumise juures on ka muusikute ja kunstnike egoism. Niipalju kui ma tean muusikuid, tahab enamik neist oma loomingut ka füüsilisel kujul näha. Album on ikka midagi konkreetset. Kujundus teeb CD või LP unikaalseks, tema käeshoidmine annab hea tunde, ta on pika ja vaevalise loomeprotsessi tulemus. Peale selle käib füüsilise albumi juurde hulgaliselt rituaale, millest suur osa muusikuid väga vastumeelselt loobub: record release party, igat masti intervjuud, rahvakogunemine, albumi allkirjastamine, fännide aupaklikud ja säravad silmad. Ilma selle glamuurita tunneks 99% muusikuid end nagu kalad kuival – see on hetk, mille nimel nad on tükk aega higistanud ja vaeva näinud.
Eriti on albumi avaldamisega seotud rituaalid olulised väikestele bändidele ja artistidele: see võib olla ainus hetk kogu muusikategemise pikas jadas, kus nad tunnevad end tõeliste staaridena. Võtke see neilt ära ja elu on tuksis. Lisaks veel kuulajad, kellest paljud eelistavad samuti füüsilisi produkte. Kasvõi juba sellepärast, et hästi produtseeritud CD või LP lööb oma helikvaliteedilt iga MP3-e pika puuga nurka.
Allalaadimine kui erand
Arvamus, et kohe-kohe hakkavad kõik inimesed siin maailmas ludinal muusikat alla laadima, on väga etno-kultuurikeskne. Eestis on jah igas poes ja ka pargis tasuta WiFi ning enamikul inimestel on arvuti. Samas pole see maailma mastaabis mitte standard, vaid hoopis erand. Seetõttu on paljud inimesed sunnitud muusikat füüsilisel kujul ostma.
Parim näide CD-de väljasuremise teooria vastuolust praktikaga on ülemaailmne CD-piraatlus. Kusjuures see pole ainult arengumaade probleem, piraat-CD-sid müüakse täiesti avalikult näiteks Londonis Brick Lane’il. Arvata võib, et plaadifirmade kasumisse pole globaalses perspektiivis augu teinud mitte muusika illegaalne allalaadimine, vaid piraaditsemine: 15 aastat tagasi moodustasid 97% kõigist Venemaal müüdud CD-dest piraadid. Ega see tänagi suurt muutunud pole.
Lõpetada tahaks aga kümne aasta taguse tsitaadiga suure plaadifirma esindajalt Briti muusikaseitungis NME. See oli aeg, kui kõik rääkisid Myspace-revolutsioonist ja grupp Arctic Monkeys oli just edetabelites oma tasuta jagatud muusika tõttu. Tsitaat ise oli umbes selline: „Kui bändid tahavad peale rock’n’roll’i ka raha ja feimi, siis plaadifirmast pole neil veel võimalik loobuda.“
