MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Mis mõtet on üldse riigil, mida polegi tegelikult olemas? Kurdid paistavad silma eelkõige sellega, et on nõus erinevates riikides kõikidel pooltel ja kõikide vastu sõdima, kaasa arvatud nad ise.
Sellist riiki nagu Kurdistan reaalselt ei eksisteeri. Ehkki Kurdistanist on viimastel aastakümnetel räägitud palju eelkõige seoses Iraagi sõjaga ja kaosega Süürias, on see pigem virtuaalne mõiste. Miks siis Kurdistani mõttetust üldse arutada? Ajalugu teeb rahvaste ja riikidega imelikke keerdkäike. Päevapoliitilised mõisted nagu terrorist, kurjategija, vabadusvõitleja või riigitegelane muutuvad üleöö. Ja kui ühel päeval esitatakse Nobeli rahupreemia kandidaatideks Türgis eluaegset vanglakaristust kandev Kurdi töölispartei juht Abdullah Öcalan ning Lääne demokraatidele närvidele käiv Türgi president Recep Tayyip Erdoğan, pole vähimatki põhjust imestamiseks.
Kurdid, riigita laialipillutatud rahvas
Kurdide päritolu on segane. Kindel on ainult see, et teadaolevad araabia kirjalikud allikad märgivad neid rahvana alates 7. sajandist. Mingit ühtset riiklikku moodustist pole neil ajaloos kunagi olnud. Igipõliste nomaadide mõned dünastiad rajasid Kalifaadi lagunemise järel ka oma ebapüsivaid pisivaldusi. Pärast mongolite vallutusretki kujunes hulgaliselt kurdide emiraate, mis olid omavahel vaenujalal. Kurdide ajalooliseks õnnetuseks oli jääda Osmanite impeeriumi ja Pärsia ambitsioonide vahele. Loendamatute sõdade tulemusena jäi osa kurde Osmanite impeeriumi ja osa Pärsia poolele.
Järgmine jagunemine toimus juba Esimese maailmasõja järel, kui lagunenud Osmani impeeriumi varemetele tekkisid lisaks Türgi Vabariigile Prantsusmaa okupatsioonitsoonis Süüria ja Suurbritannia tsoonis Iraak. Nii on kurdid ja nende unistuste virtuaalriik Kurdistan jagatud Iraani, Türgi, Süüria ja Iraagi vahel.
Kurdidest rääkides nimetatakse kokkuleppeliselt nende arvuks üle maailma 40 miljonit. Nende täpset arvu on võimatu öelda andmete puudulikkuse tõttu. Erialakirjanduses nimetatakse kurdide arvuks Türgis 15–20, Iraanis 8–12, Iraagis 6–8,5 ja Süürias 3–3,6 miljonit inimest. Mujal maailmas elab kurde Euroopas ja Aasias 2 miljonit, Venemaal 100 000 ja ülejäänud riikides veel 2 miljonit.
Nende riikide rahvaarvust moodustavad kurdid Türgis 18–25%, Iraanis 13–17,5%, Iraagis 25–27% ja Süürias 12,5–15%. Kuna kurdide seas on rahvastiku loomulik juurdekasv kõrgem kui kõigil teistel Lähis-Ida rahvastel, kasvab nende osatähtsus pidevalt. Lähis-Ida rahvastest on kurdid oma arvult araablaste, türklaste ja pärslaste (iraanlased, farsid) järel neljandal kohal.
Levinud on väide, et kurdid on arvukaim ilma oma riigita rahvas maailmas. Loomulikult on siin küsimuseks, kuidas täpselt defineerida rahvast, rahvust või hõimu. Kuid kindlasti on Indias mitu kurdidest arvukamat rahvast. Samuti on olukord segane Aafrikas, kus koloniaalvõimu määratud piirid ei arvestanud absoluutselt rahvaste asuala kontuure. Missuguse rahvuse riik üks või teine on, ei ole peaaegu võimalik määratleda.
Teiseks on vale rääkida kõigi kurdide ühistest poliitilistest sihtidest ja ühisest kultuuriruumist. Kurdide asukohariigid on alati olnud varmad oskuslikult oma huvides ära kasutama vastuolusid kurdi hõimude vahel. Parim näide sellest on kurdi keel.
Kurdi keeled ja rühmad
Kurdi keeled pole türgi ega araabia keelega isegi mitte suguluses. Kurdi keeled kuuluvad pärsia keelte uusiraani keelte looderühma. Jämedalt jagatakse kurdi keeled kaheks peamiseks dialektiks: kurmandži (põhjakurdi keel) ja sorani (lõunakurdi keel). Viimane on levinud Iraanis ja Kagu-Iraagis. Sorani kirjakeel põhineb araabia tähestikul. Kurdid Türgis, Süürias ja Iraagis räägivad valdavalt kurmandži ehk põhjakurdi keelt. Seda kasutab ka suurem osa kurdi diasporaast Euroopas ja Ameerikas. See põhineb ladina tähestikul. Täpsemal jagamisel võib aga rääkida minimaalselt neljast kurdi dialektist.
Kirillitsat kasutati kurdi keele jaoks endise Nõukogude Liidu vabariikides, praeguseks on arvutiseeritud maailma reaalsusi arvestades loodud ladina tähestikul põhinev ühtne kurdi tähestik.
Usult on kurdid peamiselt moslemid sunniidid, u 10% šiiidid, peamiselt Iraanis. Omaette lugu on jeziididega, keda ühed peavad kurdide etnose osaks subetnoseks, teised omaette kurdide sugulusrahvaks. Jeziidid on antiikajast pärineva Lähis-Ida monoteistliku usundi jezidismi järgijad. Esimese maailmasõja dramaatiliste sündmuste ajal, kui Osmani impeeriumi võimud viisid ellu armeenlaste, assüürlaste ja kreeklaste genotsiidi, sattusid kurdid ja jeziidid eri pooltele. Moslemitest kurdid olid koos türklastega genotsiidi elluviijad, jeziidid aga koos kristlastega selle ohvrid. Genotsiidi eest Vene impeeriumi aladele põgenenud jeziidid moodustavad tänapäeval põhiosa Armeenia ja Georgia kurdidest. Enamik umbes poolest miljonist jeziidist elab aga Iraagis Mosuli lähistel.
Türklaste jaoks tähendavad kurdid umbes sama mida tšetšeenid venelaste jaoks. Türgis pole kurdi keelt pehmelt väljendades kunagi soositud. Alates Türgi Vabariigi tekkest oli isegi nimetus „kurd“ keelatud ja ametlikult kasutati nimetust „mägitürklased“. Alates 1970. aastatest tegid kurdid suuri jõupingutusi kurdikeelse kirjanduse avaldamiseks. Eriti palju anti seda välja Saksamaal ja Rootsis. 1990. aasta detsembris andis Türgi president Turgut Özal esmakordselt loa kurdi keele kasutamiseks, kuid ainult kurdide vähemuse seas. Pärast seda, kui parlament kinnitas asjakohase seaduse, protestis selle vastu rida Türgi akadeemikuid.
Iraanis on samuti kurdi keeltes õpetamine keelatud. Samuti on keelatud kurdikeelsed trükiväljaanded, ei ole lubatud asutada kurdi kultuuriseltse ja organisatsioone. Vaid 1970. aastatel lühiajalise poliitilise sula ajal said Iraani kurdid autonoomseid õigusi ka oma keele ja hariduse osas.
Süüria kurdidel oli keelatud ametlikult kasutada oma keelt, samuti oli keelatud panna lastele kurdi nimesid, asutada firmasid, mis ei olnud araabiakeelsed, anda kurdi keeles välja kirjandust ja ajalehti. Pärast Süüria kodusõja puhkemist ja sealse Kurdistani (Rodžava) sisuliselt iseseisvat toimimist on olukord muidugi täiesti muutunud.
Kurdistan paberil
Kõige lähemal oli Kurdistan riigiks saamisele pärast Esimest maailmasõda, 1920. Sõja võitjad kirjutasid Pariisis alla Sèvres’i rahulepingu Osmani impeeriumi lagunemise järgse Türgiga. See nägi ette ühe aasta jooksul iseseisva Kurdistani loomise endise Osmani impeeriumi Briti haldusalusel territooriumil tänapäeva Iraagi põhjaosas ja Prantsusmaa haldusalusel territooriumil, tänapäeva Türgi kaguosas ja Süürias. Seda lepingut ei ratifitseerinud aga peale Itaalia mitte ükski riik.
Türgis suhtuti lepingusse täiesti eitavalt; see näitas Osmanite riigi viimase sultani Mehmed VI nõrkust. Pärast Osmani impeeriumi alandavat kapitulatsiooni 1918 oli Anatoolias alanud rahvuslik vabadusliikumine, mida juhtis sõjaväelane Mustafa Kemal, hilisem kaasaegse Türgi vabariigi rajaja ja esimene president Atatürk.
Jaanuaris 1920 saavutasid kemalistid uues parlamendis enamuse. Märtsis ajasid britid selle laiali. Vastukaaluks moodustasid Kemali poolehoidjad märtsis Ankaras uue parlamendi – suure rahvuskogu ja kuulutasid end ainsaks seaduslikuks võimukandjaks maal. Rahvuskogu baasil moodustati ka valitsus, mida juhtis Kemal. Sõja võitnud liitlased, kes püüdsid määrata sõjajärgseid poliitilisi piire, hindasid seda kui mässu. Kemali juhitud liikumise pidi maha suruma Kreeka. 1919–1922 toimunud Kreeka-Türgi sõja käigus said Kreeka okupatsiooniväed lüüa. Oli saatuse iroonia, et kurdid võitlesid Anatoolias koos Kemali vägedega samuti Kreeka vägede vastu ja olid valmis isegi koos türklastega inglaste ja prantslaste vastu minema.
1922 põgenes sultan Mehmed VI Briti sõjalaeval Konstantinoopolist Maltale. Sèvres’i leping nägi ette ka Osmani impeeriumi armeenlastega asustaud Ida-Anatoolia (Lääne-Armeenia) ajalooliste alade loovutamist: Vani, Karsi, Erzurumi ja Trabzoni piirkonnad väljapääsuga Mustale merele. Kemali väed vallutasid Armeenialt need alad ja ohustasid tõsiselt iseseisva Armeenia riigi eksistentsi. Samuti lõid nad Väike-Aasiast välja Kreeka väed, lämmatasid kurdide vastupanu ning sundisid Prantsuse väed välja minema Kiliikiast Vahemere äärest. Uues Türgiga sõlmitud lepingus Lausanne’is 1923. aastal kurde enam isegi ei mainitud. Lausanne’i leping põlistas Türgi Vabariigi tänastes piirides. Piir määratleti maastikul lõplikult 1926. aastal meie kindral Johan Laidoneri aktiivsel vahendusel.
Lokaalsed Kurdistanid
Unistus nn suurest Kurdistanist on nagu valge laev, mis ei kipu iialgi randuma. Seetõttu on kurdid ikka ja jälle üritanud asukohariikides luua omariikluse algrakukest. Kurdide saatuse alates 20. sajandist on määranud eelkõige kolm suurt tõsiasja. Esiteks asuala kolme vaenutseva tsivilisatsiooni, impeeriumi nostalgilise Türgi, sunniitliku Araabia ja šiiitliku Pärsia kokkupuutealal. Teiseks kurdide hõimuliidu suutmatus areneda ühtseks rahvuseks, mis muidugi tuleneb objektiivselt esimesest tõsiasjast. Kolmandaks kurdi hõimude sisemised vastuolud ja liitlaste valik, sest poliitiliselt ebastabiilsetes asukohariikides on kurdid sagedaste riigipöörete ajal pidevalt vahetanud liitlasi, kes neid kokkuvõttes alati võimu kindlustades on petnud. See omakorda tuleneb suuresti esimesest ja teisest tõsiasjast. Omariikluse rajamine sellistes tingimustes võrdub püüdega ujudes kuivaks jääda.
- aastatel põgenesid paljud kurdid ja jeziidid Kaukaasiasse. Kõige rohkem koondus neid Mägi-Karabahhi (Artsahh) inimtühjale alale. Bolševike juht Vladimir Lenin otsustas rajada nõukogude Kurdistani (nn Punane Kurdistan). Tekkis kurdide omavalitsus, ilmuma hakkasid kurdikeelsed ajalehed ja raamatud. Järgmisele kommunistide juhile Stalinile see mõte aga ei meeldinud ja nii küüditati Mägi-Karabahhi kurdid 1936–1944 Kasahstani ja Siberisse. Pärast seda, kui Armeenia väed olid 1992. aastal võtnud kontrolli alla kunagise Punase Kurdistani pealinna Lachini, kuulutas käputäis sinna imekombel allesjäänud kurde välja Kurdi vabariigi. Ilmselt jäi see sündmus maailmal märkamata.
Ka suutsid kurdid Punaarmee tääkide abil rajada autonoomia 1946. aastal Iraanis. Ning nendest Lõuna-Osseetia ja Donetski Rahvavabariigi tüüpi ettevõtmistest polegi midagi pikemalt rääkida. Pigem andis see seltsimees Stalini üritus põhjust Iraani võimudele kurdide autonoomia täielikult porri tallata.
Kõige kaugemale on oma iseseisvuspüüdlustes jõudnud Iraagi Kurdistan, suuresti tänu Lääneriikide koalitsiooni algatatud Lahesõjale ja Saddam Husseini režiimi sõjalisele purustamisele. 1991. aastal määrasid ameeriklased Põhja-Iraagis „julgeoleku tsooni“, kuhu Iraagi vägedel ei olnud lubatud siseneda. ÜRO Julgeolekunõukogu oma resolutsiooniga moodustas USA sõjalise kaitsealuse vaba tsooni, kus elas u 3 miljonit kurdi. Nii avanes kurdidel võimalus valida oma parlament, moodustada oma valitsus ja pidada maha omavaheline kodusõda. Septembris 2017 osales ligi 3 miljonit Iraagi Kurdistani elanikku referendumil, hääletades iseseisva riigi rajamise poolt. Ükski riik pole aga Kurdistani iseseisvust tunnustanud, seega on Iraagi kurdid võtnud sisse koha pikas tunnustamata riikide järjekorras. Tunnustamise kohta on prognoose teha võimatu, eriti viimaste Süüria sündmuste valguses.
Süüria kurdid olid kodusõjas ja Islamiriigi ISIS vastu peetavas võitluses USA liitlased. 2014. aastal asus USA juhtima rahvusvahelist koalitsiooni ISISe vastu ning kurdid muutusid peamiseks jõuks maapealsetes sõjalistes operatsioonides. 2015. aastal said kurdi omakaitse salgad peamiseks jõuks kurdide ja araablaste sõjalises alliansis „Süüria demokraatlikud jõud“. Rahvusvaheline koalitsioon varustas neid relvadega, viis läbi sõjalist ettevalmistust ja toetas neid õhust.
Türgi sõdib Süüria kurdide vastu sellepärast, et peab rahva omakaitse salku Kurdistani töölispartei sõjaväestatud haruks, mis tegutseb Türgi territooriumil ja on valitsusvastane. On huvitav märkida, et Kurdistani töölisparteid peab ametlikult terroristlikuks organisatsiooniks Türgi kõrval ka USA. Seega, Ankara silmis on kurdide omakaitse salgad ohuks rahvuslikule julgeolekule ning tahab neid tõrjuda eemale oma piiridest. Islamiriigiga võidelnud Süüria demokraatlikud jõud kaotasid lahingutes 10 000 meest. Need jõud koosnesid peamiselt kurdidest.
Sõpradest vaenlased ja vastupidi
Kurdide vabadusvõitlus on kirju erinevatest ideoloogiatest ja omavahelisest vaenust, kuid läbivaks on olnud põhimõte: sinu vaenlase vaenlane on sinu sõber. See viis külma sõja ajal kurdi vastupanuliidrite tiivaripsutamiseni stalinistliku Nõukogude Liiduga.
Mustafa Barzani nimi paneb miljonite kurdide südame põksuma, ta on kurdide vabadusvõitluse sümbol. Tema algatatud vabadusvõitlust tabas küll lüüasaamine lüüasaamise järel, kuid rajatud kurdi poliitiline struktuur Iraagi Kurdistanis on viinud kokkuvõttes de jure autonoomse, kuid de facto pooliseseisva Iraagi Kurdistani tekkimiseni 1991–2003 muutunud poliitilise olukorra tingimustes.
Relvavõitlust alustas ta 1919. aastal 16-aastasena ning hiljem juhtis mitmeid kurdide ülestõuse Iraagis. 1941. aastal Iraani tunginud Nõukogude Liit tegi 1946. aastal seda, mida nad juba palju kordi olid teinud – moodustasid kaks nukuriiki, Mahabadi Vabariigi Iraani Kurdistanis ja Aserbaidžaani Rahvavabariigi Iraani aserite aladel. Barzani suundus Iraagist Iraani relvavõitlust laiendama ja sai mõlema nukuriigi relvastatud üksuste juhiks. Koos Punaarmee lahkumisega 1947. aastal varisesid mõlemad nukuriigid Iraani löögi all kokku ja Barzani põgenes tagasi Iraaki ja moodustas seal edasise relvastatud vastupanu jätkamiseks Kurdistani demokraatliku partei (KDP), kuid järjekordse ebaedu järel suundus Nõukogude Liitu. 1958. aastal tagasi Iraaki liikunud Barzani kutsus esile kaks Iraagi Kurdistani sõda (1961–1975) ja saavutas isegi ajutise autonoomia. Lüüasaamise järel 1975. aastal põgenes ta Iraani ja sealt edasi mitte enam Nõukogude Liitu, vaid juba USAsse, kus ta ka suri. Sõbrad ja vaenlased olid muutunud.
Isa võitlusi jätkas tema Mahabadi Vabariigis sündinud poeg Masoud Barzani. Temast sai pärast isa surma KDP uus juht.
Jalal Talabani esimeseks võiduks 1961. aastal alanud kurdide ülestõusu ajal oli operatsioon rahaveoauto röövimiseks, kus oli 30 000 Iraagi dinaari. Populaarne välikomandör sai Barzani välisesindajaks. 1964. aastal toimus aga KDP ridades lõhenemine ja Barzani vastu läinud Talabani põgenes Iraani. 1966. aastal ilmus ta välja Iraagi pealinnas Bagdadis ja asutas võimude mahitusel tõelise KDP, et võidelda Barzani juhitud kurdide vastu. Pärast seda, kui Iraagis baathi liikumise eesotsas võimule tulnud Saddam Hussein kirjutas 1970. aastal Barzaniga alla rahulepingu, saadeti tõeline KDP laiali. Talabani ilmus seejärel patukahetsusega Barzani ette, kes talle andestas. Kuid kurdide autonoomialiikumise lüüasaamise järel 1975 teatas Talabani, et selles on süüdi Barzani, ühendas kurdide vasakpoolsed liikumised, kuulutas Iraagiga vaenujalal oleva Süüria toetusel Damaskuses välja Kurdistani patriootliku liidu (KPL) asutamise ning alustas Iraagi Kurdistanis sissivõitlust. Iraani-Iraagi sõja ajal (1980–1988) sai Talabani Iraani toetuse võitluseks Iraagi vastu väikese pausiga 1984. aastal, kui tema ja Saddam Husseini vahel kehtis lühike vaherahu. Sellesse perioodi mahub Iraagi vägede keemiarünnak Halabja linnas, milles hukkus u 5000 kurdi. Kindlasti on see lähiajaloo üks koletuslikumaid kurdide tapatalguid.
Pärast Saddam Husseini lüüasaamist Lahesõjas, märtsis 1991, alustasid Talabani ja Masoud Barzani juhitud üksused ülestõusu ja vabastasid praktiliselt kogu Kurdistani territooriumi. Kurdistani parlamendi valimistel sai Talabani KPL 49 ja Barzani KDP 51 kohta. See ainult valas õli tulle küsimuses, kumb neist on kõvem vabadusvõitleja. 1994. aastal üritas Talabani Iraani toel läbi viia riigipööret, et haarata võim kogu „vabas Kurdistanis“. Tulemusena puhkes kodusõda, mis ägenedes ja vaibudes kestis kuni 1998. aastani, mil USA sundis kahte liidrit omavahel leppima. Sellele vaatamata jagunes „vaba Kurdistan“ sisuliselt kaheks osaks. Iraagi ühtse Kurdistani parlamendi ühendamine toimus alles 2002. ja valitsuse ühendamine 2006. aastal.
Missugune on selle loo lõpp? Pärast Saddam Husseini režiimi kukkumist ja Bagdadi langemist Lääne liitlasvägedele 2003. aasta aprillis hõivas Talabani kiiresti Iraagi naftapealinna Kirkuki. Nii temast kui ka Barzanist said Iraagi ajutise valitsuse liikmed. Jalal Talabani valiti 2005 Iraagi presidendiks ja ta oli sellel ametikohal kuni 2014. aastani. Samal ajal sai Masoud Barzani Iraagi Kurdistani presidendiks ja oli sellel ametipostil kuni 2017. aastani.
Nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Mis on sellise segaduse mõte, ei oska keegi öelda.