131 FAUSTI JA ALLKIRI: VAT Teatri dramaturg ja „WEB DEMONI“ autor Mihkel Seeder tunnistab üles, miks see internetist inspireeritud lugu osutus lõpuks just selliseks… No vaadake ise, mis kolli noored sealt netist välja kaevasid.
Minu pea on pungil täis kõikvõimalikke veidraid fakte. Näiteks: pikim näitlemise eest Oscari võitnud inimene on Tim Robbins. Või: termiidikuninganna võib elada 15-aastaseks. See on olnud sedamoodi niikaua, kui suudan mäletada – olulised asjad ununevad hetkega, et teha ruumi kümnetele uutele juhuslikele infokillukestele.
Müstiline veebideemon
Mõnes mõttes võib öelda, et mu aju toimib üsna sarnaselt internetiga. Eks sellepärast meeldibki mulle veeta seal nii palju aega, et seda võib tasapisi nimetada netisõltuvuseks. Ja eks tajub iga sõltlane ka oma kiusatuse sünget poolt – miski näotu ja nähtamatu jälgib läbi kuvari minu tegevusi ning aeg-ajalt suunab mind kohtadesse, kuhu parem ei tasu sattuda.
Varem või hiljem tuleb oma deemonitele otsa vaadata ja seepärast olin ütlemata rõõmus, kui VAT Teater otsustas usaldada mulle tähtsa ülesande: kirjutada rahvusvahelise projekti Platfrom Shift+ raames internetist pajatav noortenäidend. Jõudsime lavastaja Margo Tederiga otsusele, et tahame sel korral tegeleda n-ö veebimütoloogiaga. Ja kogu selle kirju maailma keskmesse istutasime müstilise veebideemoni.
131 koloriitset hullu lugu
Puudu oli aga selge nägemus, kes või mis see deemon ikkagi on. Vastuse leidmiseks otsustasime pöörduda nende poole, kes on juba netis sündinud ja tunnevad end selles keskkonnas kõige kodusemalt. Kuulutasime välja ideekonkursi ja noored, vanuses 14–19, vastasid isukalt meie kutsele, kokku laekus 131 eriilmelist lugu.
Tekste lugedes sai kiirelt selgeks, et veebideemoni mõiste on noorte jaoks tuttav ja intrigeeriv. Nemadki on märganud veebiavarustes ringi surfates, et keegi hingab neile kuklasse ja püüab toppida oma nina nende tegemistesse.
Päris mitmel juhul sai tekstide keskseks sümboliks kuradileping. Just nagu Faust, kirjutasid nii mõnegi noore lugude peategelased alla mingile arusaamatule kokkuleppele, mis sundis neid pidevalt veebi külastama. Kõige koloriitsemalt kirjeldas seda üks Viljandi gümnaasiumi õpilane, kelle loo peategelane kuulis netis levivast lepingust, kuid naeris selle välja. Kui aga temagi ekraanile ilmus deemon, kehastudes tema suurimaks hirmuks – vägivaldseks isaks –, oli ta sunnitud oma nime etteantud lünka trükkima ja pärast seda ei tohtinud ta internetist eemal olla kauem kui 12 tundi, sest muidu juhtus temaga midagi koledat päris elus (näiteks jäi peaaegu auto alla). Seega sai internetis alustatud süütust mängust reaalselt tervist ohustav olukord. Veebideemon haaras noore elu üle kontrolli.
Kellega on tegemist?
Kui esmast kohtumist deemoniga kirjeldati üldiselt üsna sarnaselt, siis selgitused, kellega on tegemist, kulgesid väga erinevas suunas. Kujutati nii pahatahtlikke viirusi, mis kõik failid pulbriks jahavatavad, kui ka kummitusi, kes läbi netikaabli endale uut hirmutamiseobjekti otsisid. Saku gümnaasiumi õpilane aga rääkis loo noormehest, kes püüdis valetamisega leida endale kohtingusaidilt kaaslast ja sattus hoopis internetifenomene uuriva poisi otsa. Selles loos osutus deemoniks peategelane ise ja tema patuks oli anonüümsuse kattevarju kasutamine, et teiste inimestega manipuleerida. Tema ebasiirus ei viinud aga edu, vaid naeruvääristamiseni.
Päris mitmed noored võrdlesid veebideemonit anonüümsete kommentaatoritega, keda kannustab põhjatu frustratsioon ja soov teistele ära panna.
Leidus aga neidki noori autoreid, kes tundsid deemoni suhtes sümpaatiat. Kadrina keskkooli õpilane saatis meile loo uuest arvutimängust, mille läbimisel määratakse mängijale kaaslaseks kas ingel või deemon. Kuigi enamik oli huvitatud inglitest, sai peategelane endale deemoni ja oli selle üle väga õnnelik. Leegi-nimeline deemonike oli äärmiselt energiline ja sõbralik ning näitas noorele maailma hoopis uue nurga alt. Ühes teises loos sai deemonist kogunisti jutustaja hingesugulane, keegi, kes küll interneti vahendusel, aga siiski, suutis noore inimese mõttemaailma mõista.
Ühe enam märkasin, et deemoni kujund peegeldas lugejale palju üldisemaid väärtushinnanguid ja mõneti ka autori enesekuvandit. Küsimus ei olnud ju nii väga selles, kes on veebideemon, vaid hoopis selles, milliseid hingesoppe internet meis avab. Hugo Treffneri gümnaasiumi 11. klassi õpilane teatas oma tekstis uhkelt, et internet teeb ta rikkaks ja annab talle vabaduse, mida mitte keegi ei saa temalt röövida. Teised jälle kartsid, et nett äratab inimeses just kõige ebameeldivamad küljed.
Mis isikuomadused veebis esile tulevad?
Mind hakkas üha enam huvitama, millised isikuomadused veebis esile tõusevad ja mis täpselt neid vallandab. Kutsusin agaramaid kooliõpilasi kinnisesse Facebooki gruppi, kus mängisime läbi erinevaid sotsiaalmeedias levivaid nähtusi. Üks nendest on viral post, tavaliselt üsna pealiskaudse sisuga postitus, mis mingil veidral põhjusel hakkab ühtäkki kõigile huvi pakkuma ja teeb siis lühikese ajaga maakerale kümme ringi peale. Noored lõidki erinevaid viral post’e ja hakkasid neid siis ise kommenteerima. Eesmärk oli näha, millal hakkab kommentaarium elama algsest postitusest iseseisvat elu. Selleks jagasime noorte vahel ära arhetüüpsed netirollid (nt targutaja, kergeusklik, troll), kuid osalejatel oli õigus oma rolle vastavalt situatsioonile muuta. Julgustasin noori, et nad kasutaksid kommentaariumides ohtralt linke, viiteid ja muud illustreerivat materjali, kaasates vestlusesse võimalikult palju internetti.
Jälgisin hämmastusega, kuidas 30 minuti jooksul genereeriti sadu kommentaare, linke ja seoseod, mille peale poleks osanud tullagi. Ühel hetkel ehmusid noored isegi – kust see kõik tuli? Mitmed õpilased olid jahmunud, kui õelaks nad selle mängu raames üksteisega muutusid. Kui hakkasime vestlusi analüüsima, märkasime, et iga jõuvahekorra vahetus kommentaarides tõi kaasa plahvatuslikke reaktsioone. Kogu eklektilisuse juures aga järgis vestlus siiski üsna selget mustrit: kommentaarid lühenesid ja muutusid aina teravamaks. Pikad argumenteerivad laused asendusid aina nutikamate ärapanemistega. Algne postitus muutus üha vähem tähtsamaks, taganedes võimumängu ees.
Deemon kontrollib värki
Pole vaja teha just üleloomulikke pingutusi, et mahutada sellesse võrrandisse üks veebideemon. Mulle hakkas see aga tunduma aina ebavajalikuma lihtsustusena. Küsimus on ikkagi psühholoogilistes ja sotsioloogilistes protsessides, grupi ja üksikisiku suhtedünaamikas, anonüümsuse ja piiritu liikumisvabadusega kaasnevas varjupooles.
Kaevusin aina sügavale materjali, püüdes meeleheitlikult leida reeglipärasusi ja tähenduslikke anomaaliaid ja viimaks tuli sein ette – mõistus oli otsas. Lavastaja nägi kõrvalt mu kimbatust ja tuli appi. Ta soovitas loobuda suurest ristiretkest ja kirjutada hoopis üks veebikrimka, sest lõppude lõpuks loeb ikkagi lugu ja lihtsuses peitub ilu.
Olin oma saamatuses pettunud. Alles proove jälgides hakkasin märkama loos veidraid detaile, mida poleks ise justkui kirjutanudki. Märkamatult oli mu näidendisse pugenud üsna palju sellest, mida olime noortega koos avastanud. Just nagu internetil kombeks. Mõistsin, et kogu oma eufooria juures olin lasknud veebideemonil võimust võtta. Tema kontrollis mängu. Teadmata on aga, millised täpselt on tema kavatsused nii minu kui ka kogu selle projektiga.
Ma ei ole meelt heitnud. Sel korral ei õnnestunud deemonile veel käppa peale panna, aga ma üritan uuesti. Ja eks on päris mõistlik alustada sellest, et luua üks järeleandmatu veebidetektiiv ja saata ta deemoni koduõuele, tumedasse veebi. Ja seikluslik on see „Web Demon“ tõepoolest. Lisaks julgustavad mind lavastaja Margo Tederi sõnad: „Niikaua, kui interneti kasutamisest ei saa internetti põgenemine, on kõik tegelikult hästi.“
Projekt Platform Shift+ kestab veel kolm aastat. Retk on alles alanud. Äkki õnnestub mul ka see näidend ikkagi ära kirjutada.
VAT Teatri noortelavastus „WEB DEMON“
Autor: Mihkel Seeder
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Kose
Muusikaline kujundaja: Ago Soots
Videokunstnik: Sander Põldsaar
Osades: Tanel Saar, Liis Pokinen, Elina Reinold ja Ago Soots
Esietendus Rahvusraamatukogu suures saalis 27. jaanuaril 2016
Foto: Siim Vahur
