LUGEGE RAAMATUID, MITTE KIRJANIKUPALKA, KÕÕMAD! (:) Kivisildnik deklareerib, et kirjanikupalk tekitab elevust, aga traktoristi palk jätab kõiki külmaks. Mis selle kirjanikupalga juures siis niiväga vapustab? Kadedad on igasugused seapeedid, ei midagi muud.
Ettekujutus eesti kirjanikust on Bornhöhe aegadest vähe muutunud – see on mingi idioot, Salomon Vesipruul, kes istub puu otsas ja iniseb. Samas on see idioot siiski nii arukas, et ta ei tee muud, kui ainult joob ja laaberdab. Raha paistab kirjanikel igasugusteks pahedeks jätkuvat ka ilma palgata – selline on ühiskondlik eksperthinnang ja seda võite te lugeda igast ekspertkommentaariumist, niikaua kui need peldikuaugud kõik kinni pannakse.
Mõistagi on see idioodist lakekrants ka räme pederast – Kaur Kenderil on lastepilastamise teemal isegi kohtuasi kaelas. Sellised nad on need meie kirjanikud. Eks ole endalgi kohtuasi olnud, rõvetsemise küsimuses, mis siin muud, mul aga lõpetati kohtuasi kuriteo koosseisu puudumise tõttu ära – lehed sellest ei kirjutanud –, vangi ei pandud, igav, mis siin seletada – nii ma siis olengi kriminaal siiamaani. No kuda sa minusugustele ikka palka maksad.
Ja mis puudutab pedofiilset loomingut, siis on Kender minu kõrval poisike, lugege „Visa Hing Kilingi-Nõmmelt“ III köidet. Donetski Lolita. Õppige lugema, kui ei oska. Mina olen eesti pedofiilia isa ja Eesti rekordi omanik ilupedofiilias – selles pole vähimatki kahtlust. Ja ma olen oma loomingu üle uhke. Ma olen ikka tõsine värdjas.
Laenake, aga kiiresti!
Meid Kenderiga kiusatakse taga, väntsutatakse politsei vahet, alandatakse ajalehtedes, otsitakse läbi, ei anta poolt miljonitki. Samas laiatarbepederastia entusiastid võetakse palgale, eks ole, aga see laiatarbeanaal on ju nõme. Mind isiklikult ajab küündimatu amatöörperverssus öökima. Toppige persse oma harrastuspederastia, see on demokraatia eilne päev.
Vaata neile tüüpidele näkku ja kõik on selge. Just need lõustad häirivadki: iga idioot võib mingi kirjandusliku soga kokku käkerdada, iga ahv võib endal londi umbe tõmmata, iga mats võib teisele omasugusele taha keerata, aga keegi ei saa selle eest palka. Ent mingid kirjanikumunnid saavad. Samas on olemas õilsaid ja andekaid pedofiile – nagu meie Kenderiga –, aga hui need kaabakad sulle selle eest almust viskavad.
Kuid ega mina ei jäta oma ilgusi kirjutamata, seni kuni elu on õudus, jäledus, dementsus ja saast – niikaua ma teda ka sellisena kujutan. Kui teie, lugupeetavad, julgete olla värdjad, siis julgege ka lugeda, mida ma teiesugustest kusekrampidest üles tähendan. „Visa Hinge“ kõik kolm köidet on raamatukogudes saadaval, laenake, ostmiseks teil, kehvikutel, niikuinii pappi pole. Ja kiirustage laenamisega, varsti niikuinii pannakse kinni.
Muidugi ei pane mina neid kinni. Ma pole ometi mingi mölakas.
Mis ma veel kirjanikupalgast arvan?
Pole sinu asi. Lahedad kirjanikud on ka siis lahedad, kui bürokraatide kolleegium neile pappi ei situ. Ja munnid jäävad munnideks – maksa neile palka või preemiat või dividende. Siis arvan ma veel seda, et need, keda huvitab kirjaniku palk, aga mitte tema raamatud – need lojused võivad pekki kerida. Kujutage nüüd ette piinlikku olukorda, kus ma võidan lotoga paarkend milli, möllan ja laamendan veel rohkem kui praegu, isegi sitalehed heldivad ja panevad pildi kaanele – kus te siis pääsete – ikka peate mu pedofiilseid teoseid lugema. Sitaleht käsib ja sina teed kükke.
Aga võib-olla ma võitsingi juba, ah, mis siis? Võib-olla ma lihtsalt koen kodus selle rahahunniku otsas, mis siis ah? Võib-olla ma olen sitaks rikas mees – auväärne ja tark ja progressiivne nagu mõni IT-sitajunn? Aga sa lihtsalt ei tea seda ega oska mu ette põlvili viskuda, küll sa lakuksid mu saapaid, kui sa ainult teaksid, kuidas need sulle maitsevad. Aga ma ei ole IT-sitajunn ja isegi kui mul oleks nelikümmend milli, siis sina sellest ei teaks.
Kuid tuleme faktide juurde
Ma olen õnnelikum kui Prääd Pitt. Mu elu on absoluutne vaimne nauding ja üleolek, mida ei suurenda ega vähenda kirjanikupalk ega lotovõit ega see, mida lihtne lehelugeja minust ja minu loomingust arvab. Lihtsa inimese elu on põrgu ja seal ta siis elavalt mädaneb, täitumatute ihade põrgu, luulupõrgu, loomalik töö ja vaba aja veetmise põrgu – mille reklaamitööstus ja liisingufirmad on päris mõnusalt kuumaks kütnud.
Sellised on faktid. Sina lähed hommikul tööle, aga mina ei lähe. Juba esmaspäeval ulud sa reede õhtu poole nagi sitane elukas, kes on persetpidi raudadesse kinni jäänud – ja sa oled valusalt kinni. Hambulised rauad pigistavad persest nii mõndagi – pääsu pole, ülemused alandavad. Palgast ei tule välja, tahaks kallimaid asju nautida, aga ei ole võimalik. Kuidagi ei ole võimalik, sa vihkad oma korterit, naist, autot, riideid ja hambaharja. Vaja oleks kullast hambaharja. Jube piin, siis sa jääd vanaks, haigused löövad põhja alt ja sa sured ära. Aukugi ei aeta, odavam on sitt ära põletada.
Ja siis tulen mina ja hakkan oma õnne ja täieliku rahuldusega hooplema. Ma olen vaba, ma olen väärikas, ma olen õilis, vaimne ja särav. Sina oled tuhm, kui mul oleks kirjanikupalk, ma võiks selle sulle annetada mingil eriti alandaval moel – sitsid, haugud, annad käppa ja siis saad omale. Sa võtaksid vastu küll. Mis see siis natuke sitsida ei ole. Igapäevane asi.
Lõpetuseks niipalju, et rahune nüüd maha. Sul on töö teha, kui käed värisevad, siis lastakse lahti ja hingelise erutuse seisundis võib teha väga halbu investeerimisotsuseid – ja oled jälle maoli. Kirjaniku kõrval oled alati maoli olnud ja sinna mutta sa ka jääd, aga omasuguste arvestuses tahaksid ju kõik kordki elus põlvili tõusta.
Käi siis lõbusasti vittu, kirjaoskamatu tross. Lojus. Lahe on vaimuaadlik olla ja alamatele eluvormidele pilvepiirilt pähe sülitada. Väga mõnus.