MIS MÕTTES, ANNA RAHA ÄRA? Igor Gräzin teatab, et ta ei annaks ESM-i raames Eestist välja viit eurotki, kuna see on vahend finantseerimaks bürokraatlik-bolševistlikke riike ja preemiaks tavalistele „ühtsuse“ sildi all toimetavatele varastele.
Kakskümmend eurot on suur raha. Kaks miljonit – meeletu ja kahte miljardit pole võimalik hoomata. Kuigi Eesti Vabariigi riigikogu mõtles selle üle eelmise aasta sügisel veidi alla kahe tunni ja kinkis selle raha (mis on kolmandik riigi aastaeelarve tuludest) Kreekale ja teistele Euroopa „hädariikidele“, kellel tegelikult pole muud häda, kui et nad ei saa enam prassida niipalju, kui tahtmist oleks.
Kaks tuntud ja valelikku teesi
Aga veel kord: mina ei annaks neile sinna viit eurotki selle jutu peale, mida nad räägivad: et neil on häda ja et nad maksavad tagasi. Neil pole häda mitte midagi ja tagasi ei maksa nad midagi ning mitte kunagi. Viis eurot raisatuna õlle või odava veini peale on mõtestatud kulutus, kingituna Lõuna-Euroopasse – perverssus.
Ja kohe seletan, miks. (Mitte et mul oleks kahju rahast kui niisugusest – need kaks miljardit pole ju ainult minu isiklikud, vaid kõigi Eesti maksumaksjate oma kokku!)
Esiteks sellepärast, et mitte keegi – ei nood valitsejad seal (Kreekas, Hispaania pankades jne) ega meie omad siin (kasvõi rahandusministrist Jürgen Ligi, kui see teistele huvi ei paku) pole kordagi ette võtnud seletada, milleks neid rahapumpasid (EFSF, ESM ja kõik, mis neile nüüd alles järgnema hakkab) vaja on.
Kaks tuntud teesi – Eestile on kasulik, et euro oleks tugev raha ja et oleks hea, kui euro oleks stabiilne raha – on majanduslikult mitte ainult tõestamata, vaid koguni valed. Nõrk euro tähendab meie ekspordi kasvu (kuna me ekspordime tarkadesse riikidesse, kus eurot ei ole) ja euro võbelemine tähendab tarkadele väärtpaberi-vahendajatele võimalusi teenida meie ühe olulise oskusteabe, finantsteenuse pealt.
Muide – huvitav, et seda aspekti pole keegi isegi kriitiliselt analüüsida viitsinud…
Hädariikide võlts-aruandlus
Edasi: nn hädariigid pole sattunud pigisse mitte ei-tea-mis-õnnetuse, vaid süstemaatilise vale-, võlts- ja lollpoliitika tõttu, mille olemus on olnud inimvabaduste ja demokraatia likvideerimine majanduses.
Hispaania pankades viidi sisse võlts-aruandlus (uhke nimega: dünaamiline provisjoneerimine), mis võimaldas ära peita kasumid nii, et nende eest polnud vaja maksta makse ja mida sai kasutada siis, kui ajad halvemaks muutusid – kas lolli majandamise või targa varastamise pärast.
Kreekas ei anta söögikohas tšekke veel tänagi ja levitatakse jutte Euroopa rassistlik-kadedast vaenuõhutusest Euroopa riigi tsivilisatsiooni juures seisnud rahva vastu. Itaalia vene-sõbralikkus ja Põhja-Euroopa vaenamine on tänu Nord Streami ja Schröderi afääridele mingil määral ka Eestisse jõudnud, mis ju ka loogiline on: Itaalia nagu ka Venemaa ei ole teps mitte ausad kapitalistlikud riigid ja Berlusconi-Putini tandem jääb Euroopa vastu tööle ka siis, kui üks neist kahest korraks juhikohalt tagasi tõmbub.
Rämpsu omahinnast
Seda, et eurorahanduses on asju kahtlaselt aetud (mida maksab kasvõi Junckeri idee hakata tootma salaja sisuliselt võltsitud loomuga võlakirju? Õnn, et Saksa panganduse juhtfiguur Krugman sellele jaole sai!) on fakt, millega me oleme leppinud nii ehk naa.
Aga see, et uue raha-väljakantimise masina (ESM-i) tegevus täiesti lahtise tekstiga ja häbenematult salajaseks kuulutatakse, on küüniline samm veel edasigi. Küsisin, et mis info see siis salajaseks peaks saama ja sain vastuseks: noh, näiteks, mõne panga päästmise plaan või kavatsus osta ühtesid või teisi võla- ja väärtpabereid ühe või teise panga või riigi toetuseks. Kusjuures vastajal ei tulnud pähegi tavaline mõte: mistahes hukkaaetud panga päästmise plaan on just see, mis ei tohi olla salajane! Seda plaani lihtsalt ei tohi olla ja seda, et seda panka mitte kunagi ei päästeta, tuleks karjuda igal tänavanurgal! Pankrot on ainus ja õige tagajärg, mida ei tohi pehmendada!
Ja ka väärtpaberite ostust on hea teada ette, et turgudel saaks toimuda vaba ja kõigile nähtav ost-müük (spekulatsioon), mis määraks kindlaks selle rämpsu tõelise väärtuse või selle puudumise.
Mida rutem põhja, seda parem
Eksisteerib niisugune mõiste nagu pangapaanika. See on olukord, mil kõik hoiustajad tormavad ühel hetkel pangast raha välja võtma sellepärast, et pank või riik on oma usalduse kaotanud. Turumajanduse seisukohalt on see nähtus inimestele puhtaks õnnistuseks, sest just tänu sellele normaalsele reaktsioonile („paanikale“) läheb vastav pank ja riik nii põhja, et kellelgi ei tule pähegi teda päästma hakata. Mida rutem, seda parem.
ESM on eetiliselt inetu äri: ta sahkerdab rahasid neile, kel seda vaja ei ole, aga kes oskavad teha klouni kombel virilat nägu. ESM ei anna võimalust elada veidigi paremini nendel, kes ei oska muud, kui teha ausalt tööd, elada varastamata ja mõelda kasvõi paari päeva võrra ette.
Aga kõige rohkem on ESM ohtlik sellepärast, et ta on vahend finantseerimaks riike, kes on valinud bürokraatlik-bolševistliku arengutee – esialgu rahanduses ja panganduses, aga siis juba ka siit vist edasi…
Nad saavad imeda meilt verd seni, kuni meie – normaalsed – veel elame, aga – jumal paraku! – sihukese koormaga kukil ei pea ka meie lõpmatuseni vastu.
Ja mis meie hingedesse puutub, siis – palugem jumalat! – et nad selle ESM-afääri pärast mitte põrgus ei põleks.
Riik ja tema huvid
MEES PULDIST: Hetked Igor Gräzini sõnavõtust riigikogus enne ESM-i ratifitseerimist 30. augustil 2012.
On olemas standardsed väljendid: Eesti on huvitatud stabiilsest eurost, tugevast eurost jne. Keegi ei ole kunagi viitsinud vastata küsimusele „miks“. Hiljuti kerkis üles küsimus, et me ei pea ootama seda, mida arvab Saksa konstitutsioonikohus, me peame ise otsustama jne. Siinkohal ma tahaks tähelepanu juhtida, et Saksa konstitutsioonikohus ei ole meile ükskõik. Meile kõlbas üle võtta Saksa tsiviilõigus täiel määral ja me arvame, et Saksa tsiviilõigus on asi, millest tasub mõelda.
Teine asi, ma tuletaksin ka oma heale kolleegile astronoomile meelde, et sel ajal, kui astronoome, astrolooge ja soolapuhujaid tsiviliseeritud Euroopas põletati, oli saksa õigusfilosoofia juba teadus: Jellinek, Puchta, Radbruch, Fichte, see ongi see saksa mõte, mis õnneks on domineerinud siiani ka Eesti parlamendis. Sellepärast öelda, et meile on ükskõik, mis nad seal ütlevad – no ega ikka ei ole. /—/
ESM-i üks põhiprobleeme ja see on puhtideoloogiline, räägin kui liberaal, klassikalise reformierakonna esindaja, on see, et ESM stimuleerib valesid asju, ta stimuleerib riike, kus puudub vabaturumajandus. Näiteks Kreeka ja Itaalia on vabaturumajanduse seisukohalt kuskil teise saja alguses koos Vanuatu saare, Ecuadori ja ma ei tea kellega veel. Ma arvan, et võrdlus, et Iirile me andsime – see võrdlus ei ole õige. Iiri on vabaturumajandusega riik ja ka Läti on vabaturumajandusega riik.
Nüüd ESM-i pangalitsents. Ah soo, et see on selline kolmanda sordi küsimus! Ei ole. Siin ma olen Saksa keskpangaga absoluutselt ühte meelt. ESM-ile pangalitsentsi andmine tähendab teiste sõnadega seda, et nad hakkavad reaalse raha eest, reaalse kalli raha eest ostma Itaalia ja teiste riikide rämpsvõlakirju. /—/
Edasi, ESM-i praegune tragöödia on suures osas selles, mille kohta me Raidiga siin ka parandusi tegime, et ESM-il puudub ülemine piir. Tänane ESM on algus, tuleb ESM-2 ja ESM-3 ja neid tuleb väga-väga palju. Neid peabki tulema palju, sellepärast, et see summa, millest me praegu räägime, on ju tegelikult koomiline. Me räägime praegu poolest triljonist. Eurovõlad on aga kokku 10 triljonit. Mis tulemüürist me räägime? Ma arvan, et tuletõrjujad nendes paaris-kolmes tuletõrjekomandos, mis meil veel alles on, ütlevad, et kui põleb viiendal korrusel, siis tulemüür, mille kõrgus on üks korrus, ei ole tulemüür. Ja see korruseline nii-öelda tulemüür on see, mida tänapäevane ESM teeb. /—/
Nüüd on juttu olnud veel viimasest asjast, mis ma tahaksin emotsionaalselt ära õiendada. Rehepaplus. Süüdistatakse, et kui ESM-iga kaasa ei minda, oleme rehepapid. Aga vaadake, riikidel on omad huvid. Ainus, millest me täna ei ole rääkinud, on see, millised on Eesti riigi riiklikud huvid. Nende riiklike huvide puhul rääkida, et me oleme netosaajad ja netoandjad jne – ma ei ole nõus selle eeldusega. Eesti riik ei ole ostetav, nagu väidab rahanduskomisjoni esimees. Et me oleme netosaajad, siis järelikult me oleme ära ostetud ja ärge enam otsustage. Ma arvan, et nii need asjad ei käi.
ESM ei lahenda mitte ühtegi probleemi. Meie panus ESM-i – kopikad. ESM-i panus Euroopa võlakriisi – olematu. Ma ei oska vastata, miks seda asja promotakse. Sellele ei oska vastata ka Saksa keskpanga president.