SISSEJUHATUS TUNDMATUSSE MAAILMA: Tallinna Ülikooli teadur Karin Dean avaldas raamatu “Kagu-Aasia. Riigid, rahvad, ühiskonnad” ning peatub siin loos lähemalt sellel meile tundmatul regioonil.
„Sina mõistad meid,” ütles mulle kord Põhja-Birmas üks katšinite hõimupealik. Istusime õhtupimeduses pärast festivalipäeva end lõkke ümber soojendades, sest temperatuur langeb sealses lumiste mäetippude all asuvas orus talvel nulli lähedale. Kuulnud, et olen Eestist ja et Eesti on Euroopas hiljuti iseseisvuse taastanud väike riik, uurisid päeval värvitud sulgedega peaehetes ja draakonipiltidega rüüdes katšineid nende igivanas rituaaltantsus juhtinud pealikud üksikasjalikult, kuidas Eesti seda tegi. Ent nende huvi pisidetailide vastu Teise maailmasõja aegsest Eestist, Nõukogude Liidu okupatsioonist, roheliste liikumisest ja laulvast revolutsioonist polnud siiras. Ka katšineid on umbes miljon, ja ka nende maad kurnavad võõrvõimule kuuluvad kaevandused, nende põlislaaned on juba langetatud ning välja voolab kuld, hõbe ja hüdroenergiast teenitud valuuta. Birma riigi okupatsioonist soovitakse kõigest hingest vabaneda, ning pealikud olid veendunud, et ameeriklased ja britid ei tunnetaks seda tungi nii hästi kui mina eestlasena.
Ka katšinitel võinuks olla oma riik
Kui ajalugu läinuks teisiti, näeks Kagu-Aasia tänasest hoopis erinev välja. Ka katšinitel võinuks olla oma riik, kui mõned üksikud olulised momendid ajaloolistes keerdkäikudes erinenuks. See riik olnuks palju suurem ja rikkam kui Eesti ja Kachin Air lennanuks selle pealinnast Myitkyinast nii Pariisi, Londonisse kui New Yorki.
Täna peab aga maad mööd Myitkyinasse reisimiseks võtma rongi Birma suuremast keskusest Mandalayst ja olema valmis 30 tunni pikkuseks sõiduks. Lennata saab ka, ent kui ma 2012. aastal viimati tillukesse Myitkyina lennujaama maandusin, oli veerand sellest eelmisel õhtul plahvatuses hävinud ning korda pidavad kiivrites ja püssidega Birma sõjaväelased süüdistasid selles katšinitest “mässulisi”.
Minu Kagu-Aasia raamat räägibki kuidas ja miks just sedamoodi jaotuvad tuhanded tundmatud kogukonnad täna meile teada olevateks üheteistkümneks kaasaegseks Kagu-Aasia riigiks nagu Vietnam, Laos, Kambodža, Birma (Myanmar), Tai, Malaisia, Filipiinid, Indoneesia, Singapur, Brunei ja Ida-Timor. Kuidas on juhtunud, et just need 11 nimetust on muutunud võtmesõnadeks, mis antud maailmaosas nii kohalikku elu kui ka meie teadmisi sellest organiseerivad?
Ajaloo võitjad ja kaotajad
Ühe tuntud ajaloolase mõttekäigu järgi on katšinid ja tuhanded teised kogukonnad, kelle nimelist riiki mingite arengute tagajärjel ei kujunenud, jäänud kaotajateks ajaloos. Meie, eestlased oleme üks väheseid, kes väljusid möödaniku keerdkäikudest võitjatena. Võitjatena tulid välja ka taid, vietid, laod, bamarid … Ja võitjad kirjutavad ajaloo, seda tagant järele ning oma valitsejasugude ja võimukeskuste lugudena.
Kuna fakte pakub ajalugu tohutult – enam kui üks ajalooraamat mahutada suudab – on ajas tagasi vaataval ajalookirjutajal mitmeid võimalusi lugude loomisel. Isegi Tail, millel on ometigi õnnestunud endast edukalt luua kuvand kui ainulaadse kultuuriga riigist – Tai budismist läbi imbunud kultuuri või Tai söögi, Tai kommete, Tai massaaži ja Tai poksi tailikkuses ei kahtle ka ükski tai, rääkimata seda kõike imetlevatest turistidest – on sügavaks probleemiks sealse riigimehe Surin Pitsuwani sõnul lõpetamata riigiloome.
Nimelt Tai kolmes lõunapoolseimas provintsis jätkub verine muslimi separatistlik liikumine, mis kuningriigi liberaalsemate poliitikute ja akadeemikute hulgas on algatanud tagasihoidliku avaliku vaidluse Tai rahvusliku ajaloo kaasavamaks kirjutamise vajadusest.
Ühtne ühiskond – kas see on siis olemas?
Ühtse ühiskonna loomiseks vajalik kujutlusvõime on aktuaalne teema enamikus tänapäeva Kagu-Aasia riikides. Myanmaris nõuab 60 protsenti elanikkonnast – tänased vähemusrahvused, kelle hulka kuuluvad ka katšinid – võimu võrdsemat jaotus oma põlistele aladele, mis enne riigi loomist 1948. aastal polnud isegi mitte seotud ühegi bamari võimukeskusega.
Indoneesia 6000-l asustatud saarel, mida lahutab – või siiski ühendab? – mitu miljonit ruutkilomeetrit merd, räägitakse valitsuse andmeil 700 erinevat keelt või murret. Samas seovad indoneesia keel, keskvõim ning mitmedki loodud ühised hoiakud taolist puht numbrilist kirevust ja paljusust ehk pareminigi kui Myanmaris.
Eestist kolm korda väiksem ja kõigest kümme aastat tõelist vabadust maitsnud Ida-Timor asub Indoneesiale kuuluva saarestiku ühes kaugemas, Austraaliale vastu vaatavas nurgakeses ning mõjub seetõttu eriti mikroskoopilisena. Tuline vaidlus portugali keele riigikeeleks olemise staatuse üle – mil seda valdab vaid viis protsenti elanikest – on vaid üks seda taasiseseisvunud riiki testivatest teemadest.
Hiiumaast veidi väiksemat Singapuri ei peetud selle Malaisiast eraldumisel jätkusuutlikuks riigiks, samuti nagu pindalalt kahe Saaremaa suurust Bruneid. Ometigi on mõlemad täna elatustasemelt maailmas esirinnas, kuigi väga erinevate poliitiliste, majanduslike ja rahvuslike mudelitega.
Meelevaldsed 11 riiki
Kui Euroopa keeled kuuluvad peamiselt vaid ühte keelkonda, siis Kagu-Aasias, mis pindalalt võrdub Euroopa Liiduga, käib jutt kolme hiigelsuurde keelkonda kuuluvates keeltes ja kirjapilt kümnetes erinevates tähestikes.
Kui Euroopa suurlinnad on 20. sajandil muutunud silmanähtavalt multikultuurseks, siis Kagu-Aasia võimukeskustes elasid ja äritsesid nii Hiina, Araabia, Pärsia, Jaapani kui ka Euroopa kaupmehed sajandeid enne kolonialistide saabumist ning aastasadu toimivad kõrvuti kõik maailmareligioonid.
Ent samas, kui Euroopas hakkas tänane poliitiline jaotus kujunema alates 17. sajandi keskpaigast, mil alguse sai idee kindla territooriumiga suveräänsest riigist, siis Kagu-Aasias on kogu see kirev kupatus olnud surutud meelevaldselt tõmmatud 11 riigi piiridesse vähem kui 60 aastat. Ent praegu on 11 riiklikku ajalugu, kus sündmuste „loomuliku‟ käiguna on kirjas lood, kuidas kujunes nii, et täna äärealadest tuhande(te) kilomeetri(te) kaugusel asuvad pealinnad, näiteks Bangkok, Manila, Hanoi, Jakarta, Naypyidaw, ohjavad karmilt kogu riiki ja selle kirevust.
Turismitööstuse klišeed
Turismitööstuses vormitakse aga nii füüsilised kui ka kultuurilised maastikud kergesti äratuntavateks ajatuteks klišeedeks, mis võimaldavad kiiresti ja mõjuvalt pakkuda vastavaid müügiartikleid, milles ühed levinumad on kullaga kaetud templid ja erkoranžides mungarüüdes paljakspöetud peaga buda mungad või siis palmidega palistatud silmipimestavalt valged liivarannad ja asuursinine troopiline meri.
Rahvusvaheline meedia ja erinevad organisatsioonid – sageli teadmiste kujundajad – pakuvad oma ideoloogiatest lähtuvaid versioone, müües muu hulgas surmavaid tsunamisid, veriseid terrorirünnakuid või abivajavaid sõjapõgenikke.
Minu raamatu kaudsemaks eesmärgiks ongi rõhutada, kuivõrd juhuslikku või kunstlikku laadi on täna meie elu igapäevaselt korraldavad riigid, kuidas luuakse ja kujundatakse teadmisi ja arusaamu nii ajaloost kui ka igapäevakorrast, mida tavaliselt võetakse iseenesestmõistetavalt.
Kuna fakte pakub ajalugu tohutult – enam kui üks ajalooraamat mahutada suudab –, on ajas tagasi vaataval ajalookirjutajal mitmeid võimalusi lugude loomisel.
Riigita rahvad Kagu-Aasias
KUI AJALUGU LÄINUKS TEISITI: Karin Deani raamat räägib, kuidas ja miks jaotuvad tundmatud kogukonnad tänaseks 11-ks Kagu-Aasia riigiks.
Raamatu kaanepildil haigutav aken annab märku, et järgnev sisu on vaid aken Kagu-Aasia riikide, rahvaste ja ühiskondade juurde. Tegemist on sissejuhatusega ehk ühiskonnakriitilise pilguga piirkonda, mis üha sagedamini esineb nii Eesti reisihuviliste kui ka maailma geopoliitika orbiidis ning on muidu põnev inimeste, kultuuride ja kaupade ajalooline ja omanäoliseks kujunenud ristumiskoht.
Eesmärgiga mõista eelkõige Kagu-Aasia ühiskondade tänase toimimise mehhanisme, loogikaid või varjatumaid külgi, ei paku raamat kronoloogilises järjekorras ajaloolisi sündmusi, kuhjaga kuupäevi muistsetest lahingutest ega ka perioodideks tükeldatud ajalugu ja erinevate kultuurinähtuste või kommete detailseid kirjeldusi rubriigi all „kultuur“. Selle asemel käib raamat koos lugejaga läbi tormiliste ja keeruliste sündmuste ning peatub olulistel momentidel, mis on viinud meile tuntud riikide tänaste kujudeni ja nende ühiskondade eripäradeni.
Õnneks on raamatus ruumi seda kõike lahata, esitada ka keerulisemaid ja vähem dramaatilisi, ent olulisi arenguid, peensusi varasematest arengutest, kohalikke võitlusi, alternatiivseid perspektiive ja mitte alati selge sõnumiga tegelasi. Ent läbi akna ei pruugi magamistuppa kohe saada, märgib kaanefoto autor, geograaf Vahur Laug. See aken on oma ülesande täitnud, kui iga peatüki lõpus tekib lugejal rohkem küsimusi kui vastuseid, ent tal on käes suund, kuhu edasi minna, et kujundada omaenda intiimsemat arusaama nii Kagu-Aasiast kui ka maailmast.
Karin Dean
Karin Dean (PhD) elas ja töötas 1993-1995 USAs, 1995-1996 Hiinas, 1996-2007 Tais ning alates 2007. aastast periooditi Vietnamis. Karini doktoritöö teemaks Singapuri Ülikooli geograafiaosakonna juures (1999-2003) oli Myanmari (Birma) sõjaväeline režiim ning piiriülesed vähemusrahvused, mille raames ta sooritas välitöid Hiina-Myanmari piiril ja Myanmaris. Relvastatud Myanmari vähemusrahvuste gruppe vahendas ta 2002-2006 Genfis baseeruvale organisatsioonile The Henry Dunant Centre for Humanitarian Dialogue ja osaliselt ÜRO Myanmari erisaadikule Razali Ismailile Kuala Lumpuris, raporteerides samale organisatsioonile ka Lõuna-Tai separatistlikust liikumisest. Alates 2007 õpetab ja tegeleb Karin teadustööga Eesti Humanitaarinstituudis Tallinna Ülikoolis (TLÜ), teemadeks poliitgeograafia, linnastumine, identiteedipoliitika, võim, piirid, Kagu-Aasia, Myanmar, juhtides TLÜ uurimisgruppi Kagu-Aasia ühiskonna ja poliitika teemalises Euroopa Komisjoni rahastatud uurimisprojektis, kuhu kuuluvad viis teadusasutust Euroopast ja viis Kagu-Aasiast. Tema koordineerida on ka TLÜ, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli vaheline ühismoodul ‘Aasia ühiskonnad, majandus ja poliitika