INIMESED SUUSAGA: Vincent Elbaz mängib filmis „Tipus“ järjekordset karmi kutti, aga seekord suusamäel. Hurraa, sest eestlased on suusarahvas. Tristan Priimägi otsis suurepärase näitleja üles – ja on ka põhjust. „Tipus“ on kõigi aegade esimene film meie levis, kus Elbaz ringi talitab.
Eks Prantsusmaal ole suurepäraseid näitlejaid veidi rohkem kui Eestis, kus nii filmides kui telesarjades kipuvad ikka korduma samad näod. Ehk sellepärast ei olegi selline mees nagu Vincent Elbaz seni Eesti vaatajale nii tuttav, kui võiks olla.
Pariisis Maroko juutide perekonda sündinud Elbaz on tõmmu ja tugevate põsesarnadega joviaalne tüüp, kellega on lihtne ühes ruumis viibida, aga võib-olla lihtsalt päeva tõttu viibib meie mulli sees alati ka keegi mõtteline teine. Ta hilineb märgatavalt, vabandab ülevoolavalt ja peab seda täiesti normaalseks, et vabandusest piisab ka selleks, et keset kõnet telefon vastu võtta ja mingit asja ajada. Aga jah, eks tõesti pean pigem mina püüdma tema tähelepanu kui tema minu oma.
Mängufilmis „Tipus“ („Tout là-haut“, Serge Hazanavicius, 2017) mängib ta kunagist legendaarset ekstreem-mäesuusatajat Pierrick Lefranci, kes on siin filmis andnud alla argirutiinile, aga ei igatse midagi enamat kui taas eluga riskida ja end proovile panna.
Kõigepealt õnnitlused selle puhul, et „Tipus“ peaks olema kõigi aegade esimene Vincent Elbaziga film Eesti kinolevis!
No nüüd siis lõpuks! Võttis 25 aastat aega.
Miks te otsustasite selles filmis mängida?
Mulle meeldis käsikiri, Lefrancki tegelaskuju liigutas mind väga. Tema suusatajakarjäär on maha käinud ning ta tahab olla taas tipus. Väga inimlik olukord, millega kõik mingil eluetapil peavad kokku puutuma. Ja loomulikult tundus filmi võtteperiood suure väljakutsena. Teadsin, et filmime 4,5 kuud kokku kolmes riigis. Palju tuleb olla üleval mägedes – miski, mida ma polnud varem kogenud. Minu senine kokkupuude mäesuusatamisega oli minimaalne, püsti seisan, aga vormis küll mitte selle kõige jaoks. Väga suurel kõrgustel offroad-suusatamine oli ikka hull kogemus.
Kui palju sellest kõigest tuli teil endal teha? Filmist pole midagi aru saada.
Paljut teevad muidugi kaskadöörid, aga me pidime tõusma üles mägedesse, võtteplatsidele täies varustuses. Võtted toimusid enamasti tavateedest väga kaugel, metsikutes paikades. Pidime suusatama igal hommikul tund aega, et võttekohta kohale jõuda ja see polnud mingi kerge rada. Maailmas on umbes viis tüüpi, kes suudavad teha neid asju, mida mina filmis, nii et allalaskmise jätsime ikka osavamate meeste hooleks, aga olime alati kohal ja alati suuskadel.
Igatahes paistab suusatamise osa filmis täiesti erakordne. Soovisin lausa, et oskaksin seda rohkem hinnata.
Mõistan täiesti, ja režissöör Serge Hazanavicius on tegelikult ka ise kõrgmäestiku suusataja. Nii et tema teadmised kõigest olid väga väärtuslikud.
Tehniliselt tundub sellise filmi tegemine küll täielik peavalu.
Ta valis oma mängufilmidebüüdiks kõige halvema viisi karjääri alustada. Ilm, mäed, lumi, torm, tuul, külm… Kaamerad ja tehnika pole ka kindlasti mõeldud –25 C° kraadise temperatuuri käes töötamiseks.
Aga filmi lugu on ju väga lihtne. Lugu kahest suusatajast, kes on vastandid – noor tuisupea ja vanem, tasakaalukam ekstšempion.
Meile võib tunduda nende tegevus filmis täiesti meeletu, aga peame endale meelde tuletama, et nad on ju tegelikult meistrid, parimad, nii et nad lubavad endale rohkemat, aga mitte kunagi teisel pool arutu riski piiri. Kuigi samas nad sõidavad enamasti n-ö no fall zone’is ehk kallakutel, kus igasugune kukkumine võrdub surmaga.
Kas te riskite samamoodi ka näitlejana?
Ei, kindlasti mitte. Mulle on lava või lokatsioon kõige turvalisem koht. Näiteks Pariisi tänavatel mõnd stseeni üles võttes vahivad mind väga paljud silmapaarid oma tööd tegemas, aga see ei sega mind üldse. Või teatris vahel tuhanded inimesed. Ainus risk on mis, näida naeruväärsena? Elu on märksa riskirohkem.
Te olete teatris mänginud kahes John Malkovichi lavastatud tükis: „Hüsteeria“ (2002) ja „Hea kanaarilind“ (2007). Kuidas oli, ja kas tal oli raske valida näitleja ja lavastaja rolli vahel?
Elu parim kogemus! Kohtusin tõelise jedi-meistriga. Aga ta ütles mulle kord, et ei valiks näitlejana samu tükke või filme kui lavastajana, nii et need on kaks erinevat asja. Tõmme on erinev. Mõistan seda täiesti.
Ka teatri- ja filmikogemus on täiesti erinev. Filmi juures veedad paar-kolm kuud, aga teatritüki kallal terve aasta: kõigepealt tuleb proovi teha, siis mängida rahvale, kellega sa päriselt ka kohtud väga lähedaselt ja vennastud nendega. See on mõnes mõttes tugevam kogemus kui film, sest õpid nii mõndagi ka enda kui inimese kohta. Filmivõttel pigem mitte.
Te olete olnud viimased viis aastat ka krimisarja „Piirideta“ („No Limit“) peaosas. Kuidas seriaalides mängimist saab filmidega võrrelda?
See on märulkomöödia, milles ma teen ise peaaegu kõik trikid – võitlused, hüpped jne. Õppisin, kuidas füüsiliselt ennast välja panna ja usaldada oma meeskonda. See on pikaajaline kogemus sama meeskonnaga, palju töötunde iga päev kolme aasta vältel.
Sain ka oma füüsilised piirid paremini selgeks, ja ka selle, kuidas hüpata 40 meetrit peenikese paela otsas ja loota ainult ühele inimesele, keda tunned võib-olla vaid paar kuud, et ta su enne maapinnani jõudmist kinni peataks. See andis mulle huvitaval kombel ka vabaduse hiljem emotsionaalsete stseenide avamisel. Õpetas seda, kuidas nendesse stseenidesse samamoodi, pea ees, sisse hüpata. Ilma turvaköieta!
Ka „Tipus“ on mõneti lugu sellest, kuidas panna oma keha ebaratsionaalsetesse olukordadesse.
Mõnes olukorras ei taha viibida. Aju ütleb, et mitte mingil juhul, ja keha tuleb sundida kuuletuma. Pärast esimest nädalat kohapeal oli terve suusabaas suletud tormi tõttu ja kellelgi polnud lubatud mäele minna, aga nad avasid mäe üksnes meie filmimeeskonna jaoks.
Olime 3500 meetri kõrgusel Alpides ja pidime ilma rajata sõitma üle kaljude võttepaika, kõrval 300-meetrine kuristik. Torm möllas, läksime vaikselt giidi järel. Selline oli meie esimene võttepäev! Mõtlesin, et vau, oleme keelatud tsoonis tormi ajal, et kas nii hakkabki olema. Poole päeva järel käskis giid ühtäkki olla kõigil poole tunni pärast suuskadel, sest nüüd tuleb küll hakata lahkuma. Kõik variseb kohe sisse. Esimene päev! Siis filmisime ka stseeni, kui teine peategelane Scott kukub lumelõhesse. Me tegimegi seda kõike päriselt.
Teie tegelase prototüübiks on legendaarne prantsuse mägilaskuja Stéphane „Fanfan“ Dan, kes on ka filmi üks stsenarist ja mängib filmis isegi pisikese osa.
Jah, tema ongi päriselu-Pierrick! Üritasin teda matkida, nagu oskasin – kehahoiak, hääletoon, pidev suitsetamine. Meist said väga head sõbrad. Ta oli muu hulgas ka kogu võtte turvaülem, kes otsustas, kus, millal ja kuidas me võime filmida.
Mulle jäi temalt kõigepealt külge ta isikupärane kõneviis. Väga eriline, väikese mägede aktsendiga. Ta on nagu natuke karm vend ka, ükskord sõimas ta meie lavastajal näo täis, sest see ei olnud piisavalt tähelepanu pööranud mingile turvameetmele. Mitte 100%, vaid umbes 99,99%. Juba komakoha kadumise korral täielikust turvalisusest oli suur probleem majas. Ja suitsetamine! Mees suitsetas 5000–6000 meetri kõrgusel merepinnast kogu aeg – ma ei tea, kuidas. Ja on sellest hoolimata tšempion.