See, milliseid kingi me kanname, mõjutab meid mitte ainult visuaalselt (või emotsionaalselt), vaid ka füüsiliselt. Kingade lõige, vorm ja tallaehitus mõjutavad meie kehakaalu raskuse jagunemist ajal, kui me püsti seisame ja liigume. Seega ka meie luustikku, rühti, selgroogu, õlgu, kõõluseid ning loomulikult ka jalalaba ja varvaste kuju. Meie kõnnakust ja kehahoiakust rääkimata.

Vanimad jalavarjud
Sandaalilaadseid jalavarje, s.o taimede või naharibade abil talla alla kinnitatavad tahvlikesi, mis näiteks Vana-Egiptuses olid tehtud kanepitaimedest või papüüruse lehtedest, võib pidada kõige esimesteks kingade eelkäijateks. Samas loetakse tegelikult n-ö päris-kingade algusajaks u 1600-1200 eKr Mesopotaamias elanud mägirahvaste jalavarje. Neil, tänase Iraani piiriala elanikel, olid nimelt pehmest nahast tükid ümbrikukujuliselt jalgade ümber mähitud.
Jalanõude kandmine on viimaste antropoloogiliste uuringute andmetel inimkonnal tavaks juba 40 000 aastat, kuigi n-ö silmaga nähtavad sellekohased tõendid on Hispaaniast leitud enam kui 15 000 aasta vanused koopajoonised, millel on kujutatud inimesi, kelle jalgade ümber on mähitud loomanahad. 5000 aastat tagasi leitud “lumeinimese” suhteliselt hästi säilinud säilmetel olid jalgade ümber mähised, mis seest õlgedega täidetud.
Samas, kui mokassiini tüüpi jalavarjud olid sarnased nii indiaani, eskimo kui ka laplaste eellastel, tegid hiinlased, kreeklased ja roomlased sandaalidest omaette kultuuri: neid kaunistati, nende kaudu rõhutati seisust ja neid kujundati tegevusalale vastavalt (näiteks olid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma filosoofidel ühte tüüpi, sõdalastel teist tüüpi sandaalid).

Ülipikk nina ja punased kontsad

Kingade areng tänase suunas sai alguse 11. sajandi Firenzest, kust see kiiresti levis Prantsusmaale ja Inglismaale. Keskajal domineerinud ülipika ninaga kingad pärinesid väidetavalt Poolast, kuid muutusid ülipopulaarseks tänu Anjou hertsogile Henryle. Henry on ajalukku läinud kui kingamoe mõjutaja, kuigi tegelikult lasi ta endale sellised kingad teha tänu oma veidra kujuga jalalabale ja ülipikale suurele varbale. Igal juhul olid kinganinad nii pikad (u 50 cm), et tehti suisa spetsiaalsed ketikesed, et neid käimisel üleval hoida.
Austria hertsog Leopold III aga väidetavalt hukkus sellistes kingades, kuna ei suutnud vaenlase rünnaku eest piisavalt kiiresti pakku joosta. Igal juhul muutusid kingad XVI sajandiks valdavalt kandiliseninaliseks. Naistel, kes siiani olid kandnud pigem sussilaadseid tagant lahtiseid jalavarje, tuli Pariisi konkubiinide eeskujul moodi kõrgema tallaga (tänapäeva mõistes platvormtallaga) king. Kuigi selle aja moe kohaselt olid naistel ülipikad kleidid, nii et kingi nende alt kunagi näha polnudki.
Vahepealsed variandid tegid teravale kinganinale ruumi uuesti 18. sajandi alguseks, sellel ajal olid kontsad ka meeste jalanõudel kohustuslikud. Muide, siis olid nii naiste kui ka meeste kingakontsad alati punased. Kõrgeid kontsi aga kanti Euroopas siis peamiselt selleks, et tänavatel olev praht ja pori kingast sisse ei pääseks.
Kingapaelad, sellistena nagu me neid täna tunneme, leiutati 1790. aastal Inglismaal, enne seda kinnitati kingad pannaldega. Jutt käib siinkohal muidugi kõrgseltskonna meestest ja sõjaväelastest, Euroopa vaesem töörahvas kandis kuni 18. sajandini valdavalt puukingi.

Masstootmise alguseni

18. sajandi lõpus kaotati Prantsusmaal meeste kingadelt kontsad, väidetavalt olid need kui aadliklassi tunnus revolutsionääridele vastuvõetamatud. See kutsus meeste seas esile tugeva nurina, ka nende samade revolutsionääride poolt, mille peale Napoleoni korraldusega taastati meeste konts, kuid madalamana kui enne, ja on püsinud sellises standardmõõdus, nagu me seda tänaseni näeme.
19. sajand koos tööstuse arenguga tõi kaasa ka nn kingaõmblusmasinad – 1858 leiutas ameeriklane Lyman Reed Blake masina, mis kinnitas tallad kinga pealsega. Aastal 1871 registreeris firma Goodyear (mida me tänapäeval tunneme küll rohkem autokummide asjatundjana) patendi eri pikkusega inimjala kujulistele puust makettidele, mille järgi kingi välja lõigati ning talla külge masina abil kinnitati. Siit algas ka kingade masstootmine; kuni selle ajani ei tuntud parema ja vasaku jala kingi, vaid mõlemad kingad olid täpselt ühesugused.
Eri rahvaste leiutatud erinevaid kingi – puukingi, sandaale ja mokassiine kanname me tänaseni. Samuti erikujuliste kontsadega kingi, platvormkingi ja tagant lahtiseid kingi. Kuigi kingamoed vahelduvad ja kingadisain on omaette moekunstiliigi staatuse saavutanud, on kõik meile tuttavad kingamudelid oma ajalooliste eelkäijate mugandused. Seega – igal hommikul, kui kingad jalga lükkame, võime täheldada, et kanname jalas osakest inimkonna ajalugu.
*
TÄHELEPANUVÄÄRNE: Kuigi ilmakuulsaid ja andekaid kingameistreid leidub palju, on Itaalia härrasmees nimega Salvatore Ferragamo (1898-1950) eraldi kummardust väärt. Vähesed lapsed teavad 9-aastaselt, kelleks nad tahavad saada. Ja veel kingsepaks?
14-lapselisest perest pärit Ferragamo tegi esimesed kingad just üheksaaastaselt – oma õele leerideks. Ema ütlemise peale, et õel on juba pidulikud kingad, vastas väike Salvatore, et tema teeb sellised, mis ei ole mitte ainult ilusad, vaid millega on ka mugav seista. Selle põhimõtte juurde, mis kingamoes oli täielikuks läbimurdeks, jäi ta kogu oma karjääri vältel.
Vanade hiinlaste ja jaapanlaste eeskujul olid Euroopa inimesed sajandeid olnud nõus oma jalgu moe nimel piinama (tihti tehakse seda tänapäevalgi). Ferragamo, kes disainis kingi, mõeldes ilule ja mugavusele lisaks ka eri inimtüüpidele, tõestas, et tema kingamood ohvreid ei nõua. “Mood ja stiil ei tohiks kellelegi piinu valmistada. Ka mitte lühikeseks ajaks,” tavatses Ferragamo öelda. Temast sai kiiresti staaride “kingameister”, kes kujundas kingamudeleid klientide olemuse järgi. Nii võib tema loomingust leida Audrey Hepburni, Sophia Loreni, Marilyn Monroe, Eva Peroni, Judy Garlandi, Greta Garbo jt tähtede tüüpi kingi.
Tema austajate ring on muidugi laiem ja püsib lojaalsena tänaseni. Pärast lühikest ebaedu 1933. aasta Suure Depressiooni ajal on Ferragamo pereimpeerium laienenud nii kottide (“Miks peaks kotti ostes valima – kas praktiline või ilus?”), suurepäraste ja kvaliteetsete parfüümide (“Stiilil ON lõhn”) ning teiste aksessuaaride ja ka kõrgmoe maailma. Ja on siiani edukalt tipus. “Vali endale ilusad kingad, milles sa ka käia saad ja elus on paljud asjad lihtsamad!” Bravo e grazie, sign