KASTIST IGATI VÄLJAS: Septembri lõpuni on Tartus, Viljandis ja Valgas väljas kolmiknäitus “Varjatud maailmade avardumine. Ida-Euroopa autsaiderkunst”, kust leiab seni peamiselt varjus tegutsenud kunstnike teosed. Kondase keskuse juht Mari Vallikivi teeb kirjaliku ja visuaalse ekskursiooni.
Kunstimaailma autsaiderid Ida-Euroopas on segane ja üsna läbi uurimata teema. Kindel on aga see, et meid kõiki ühendab vajadus ärgata kollektiivsest unustamisest. Ajaloost tingituna on postsotsialistlikke riike iseloomustanud teistsuguste, ühiskonda mittesobivate, mittetäisväärtuslike inimeste peitmine ja unustamine. Nende stigmadega võitleme siiani.
Koolkondlik naivism
Nähtus, mis oli aga sotsialismi ajal igati soositud ja toetatud, oli naivism, kuna reeglina selle loojad kuulusid või olid kuulunud töölisklassi hulka. Muidugi ulatuvad naivismi juured palju sügavamale, kollektiivsesse rahvakunsti, muutudes hiljem omaette kunstistiiliks. Meist lõunapool oli nähtus võtnud suisa koolkondlikud mõõtmed.
Juba 1952. aastal asutati Zagrebis esimene naivismimuuseum maailmas, mis oli pühendunud talupoegadest kunstnike loomingu tutvustamisele ja kogumisele Horvaatias. 1929. aastal loodud kunstnikerühmitus Zemlja (Maa) propageeris puhaste, lihtsate vormide tõetruud kujutamist ning selle asutaja Krsto Hegedušić (1901–1975), kes suvel sageli puhkas oma isa sünnikohas Hlebines, hakkas paikkonnas ühenduse väärtusi levitama. Tegevus haakus kõigi ühiskonnaklasside võrdsustamise ideoloogiaga ning küladesse kultuuri viimise, kunsti suurematele inimhulkadele kättesaadavaks ja mõistetavaks muutmise ideega.
Hlebines asus Hegedušić juhendama noori talupoegi Franjo Mrazi (1910–1981) ja Ivan Generalićit (1914–1992), õpetades neile lõuendi kruntimist ning põhilisi kunstitehnikaid: joonistamist, akvarelli, õlimaali lõuendil ja klaasil. Aja jooksul sai just klaasile maalimisest tulevase Hlebine koolkonna kaubamärk. Krsto Hegedušić julgustas oma kaaslasi lõpetama religioosse sisuga maalide kopeerimise ning otsima inspiratsiooni ümbritsevast argipäevast.
Hegedušići juhendamisel lõi Generalić oma esimesed lihtsustatud sisu, tasakaalustatud kompositsiooni ja rahvakunstile iseloomulike värvidega teosed, kus kujutas usupühi, karnevale, pulmi, matuseid – kõike, mis oli maaeluga seotud. 1931. aastal esinesid Ivan Generalić ja Franjo Mraz esimest korda näitustel koos Zemlja rühmituse liikmetega ning tõestasid, et andekus ei ole seotud sotsiaalse klassiga. 1950. aastatel kujunes välja ka Hlebine kunstnike teine põlvkond, mis oma loomingus paljus järgis just Generalići stiili.
Naivismi autentsuse küsimus
Kuna arusaam naivismist oli pikalt kanda kinnitanud, siis ei osatud koolkondliku kõrvalekaldumisega midagi tarka peale hakata kuni isegi ühe äärmusliku juhtumini välja.
Nimelt, vähese kooliharidusega karjuse Ilija Bašičević Bosilj (1895–1972) kunst ei sobinud tolleaegse naivismi ja amatöörkunsti esteetikasse (olles pigem hea art brut’i näide) ning arvestades, et tema poeg Dimitrije Bašičević Mangelos (1921–1987) oli üks naivismimuuseumi rajajatest ja juhtidest, tekkis Jugoslaavia kunstiringkondades kahtlus, kas Bosilj on üldse oma teoste autor.
Vaenukampaania eesotsas oli kunstnik Krsto Hegedušić, kes teatas avalikult, et kahtleb Bosilji autorsuses. Puhkes avalik skandaal, mistõttu Zagrebi linna haridus- ja kultuurinõukogu kutsus Bosilji maalima ekspertkomisjoni ette, mis pidi tuvastama tema loomingu autentsuse.
Krsto Hegedušići arvates oleks naivism pidanud jääma selliseks, nagu olid sõdadevahelisel ajal kindla programmiga Hlebini maalikoolkonna tööd, samas kui Dimitrije Bašičević leidis, et naivism peaks püüdlema autentsuse ja algse spontaansuse poole.
Ilija sai lõpuks kirjaliku kinnituse, et ta on oma teoste autor, kaebas kõik asjaosalised kohtusse ja jätkas sügavalt pettununa meistriteoste loomist. Tekkinud pingeid ja protektsionistlikku käitumist võis seostada naivistliku kunsti laieneva majandusliku ja poliitilise turuolukorraga.
See, mis Ida-Euroopa riike sotsialismi ajal veel ühendas, olid regulaarsed amatöörkunsti ja naivismi näitused ning ka riikidevahelised mõõduvõtmised, kus jagati auhindu parimatele naivistidele. Uue aja tulekuga on institutsionaalsel tasandil toimunud ümberlülitamine naivismilt autsaiderkunstile suurema naivismitraditsioonidega riikides nagu Serbia, Poola ja Rumeenia, Eestis ja Lätis leidus naivistlikke loojad lihtsalt mitu korda vähem, mistõttu pole kunsti määratlemise küsimus eriti aktuaalne. Nagu ka “Varjatud maailmade avardumise” näitusel nähtub, võivad üleminekud ühelt teisele olla vägagi sujuvad.
Tšehhi meediumkunst
Naivismiga samal ajal tekkis huvi “metsiku kunsti”, alateadvusel, teadvustamatusel ja hallutsinatsioonidel põhineva kontrollimatu, sageli automaatse, ratsionaalsest ballastist vaba loomingu vastu.
Erandlikuks kujunes Tšehhi spiritistide liikumine, kus juba 19. sajandi lõpus tegid Böömimaa, Moraavia, Sileesia ja Slovakkia spiritistlikud organisatsioonid laiemat koostööd riikidega, mis jäid Austria-Ungari tollasest haldusjaotusest välja. Tänu spiritismi laiale levikule ja meediumide suurele arvule oli nende hulgas omajagu selliseid, kes jäädvustasid oma nägemusi kunstivormis. Iseseisva riigi moodustamise aega Tšehhi kultuuris iseloomustab just suur meediumikunsti osakaal, mis on otseselt seostatav spiritsimi suurkuju ja propageerija Karel Sezemský (1860–1936) tegevusega. Linnadest levis spiritism ka maarahva hulka. Selle oluline keskus tekkis Tšehhis Põhja-Moraavia ja Sileesia kaevurite kogukonnas.
Sotsialismi ajal kuulutati nähtus ohtlikuks ning avalikkuse silme alt eemaldati spiritismimälestised, sealhulgas paljud väärtuslikud meediumlikud kunstiteosed, mis olid varem pälvinud näitustel imetlust ja tunnustust. Enam ei lubatud korraldada avalikke meediumikunsti näitusi ega arutelusid sel teemal. Nii lakkas spiritistlik liikumine de facto mõjutamast tšehhide vaimseid ideid. Alles pärast 1989. aastat nähtus taasavastati ning Krkonoše mägedes tegutsenud kunstnike töid ja Nová Paka linnamuuseumi kogudest pärit meediumijoonistusi eksponeeriti art brut’i ühisnäitustel Prahas, Viinis, Pariisis ja Brüsselis.
Eestisse näitusele pole küll jõudnud töid kollektsioonist, millele Sezemský aluse pani, kuid kaudses mõttes võib naisvisionäärkunstnike Anna Zemánková ja Cecilie Marková loomingut pidada Tšehhi meediumkunsti suuna kandjateks ning mõjusaks art brut’i näiteks.
Edumeelsed Ungari psühhiaatrid
Eestisse on õnnestunud tuua 39 teost Ungari Teaduste Akadeemiale kuuluvast erakordsest kollektsioonist. Selle Ungari psühhiaatriahaigla patsientide loomingust koosneva kogu asutaja Árpád Selig (1880–1929) alustas kollektsioneerimist juba 1908. aastal Lipótmező psühhiaatrina, jätkas alates 1916. aastast Angyalföldi instituudi arstina ja 1925. aastast direktorina.
- aastal eraldas ta haiglas kollektsiooni jaoks kolm ruumi, hiljem laiendas ta peamiselt anatoomiaosakonda. Teiste instituudi arstidega koostöö tulemusena loodi ajaloo-, pärilikkuse ja grafoloogia kollektsioon. Selig kirjutas materjalide kogumise vajalikkusest ka teistele asutustele.
Lisaks vaimuhaiglate ja teiste psühhiaatriaasutuste “iseõppinud” patsientide töödele, mis annavad aimu eneseväljenduse psühhopatoloogiast ja mida iseloomustab omapärane joonistusstiil, kogusid arstid ka nn normaalseid teoseid kunstnikelt, kes tundsid kunstitraditsioone ja kasutasid ärevuse visuaalseid sümboleid teadlikult. Illustreerimaks normaalsuse, kõrvalekallete ja haiguse ajalooliselt muutuvaid piire, kogusid arstid ka palju psühhiaatria ajalugu puudutavaid pilte, sealhulgas koopiaid selliste meistrite nagu Rubensi, Bruegheli, Hogarthi ja Molenaeri tuntud teostest.
Seligi plaan laiendada oma kogu üleriigiliseks sai teoks vaid osaliselt. 1931. aasta kevadel Angyalföldi instituudis üldsusele avatud Seligi muuseum kujunes omamoodi mõttemeelevaramuks, mis kätkeb võtmetähtsusega pealinna vaimuhaiglate, Budas asuva Lipótmező ja Pesti poolel 1883. aastal asutatud Angyalföldi ajalugu.
On üsna erakordne, et küll teatud kadudega on Ungari kollektsioon siiani säilinud ning võimaldanud uurijatel 20. sajandi jooksul psühhiaatriahaigla patsientide loodut uurida, mida ei saa aga väita mitmete teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikide puhul. “Varjatud maailmade avardumise” näitus andis hea põhjuse keskenduda elulugudele. Päris mitmed autorid said endale esimest korda ametliku eluloo ning samuti ajendas see eri riikide eksperte paluma ligipääsu kinniste asutuste arhiividesse. Võitlus mitteunustamise eest jätkub aga kindlasti.
Ida-Euroopa autsaiderkunst
Septembri lõpuni on Tartus, Viljandis ja Valgas väljas kolmiknäitus “Varjatud maailmade avardumine. Ida-Euroopa autsaiderkunst”, kust leiab seni peamiselt varjus tegutsenud kunstnike teosed. Enamasti on kunst sündinud psühhiaatriahaiglas või erihooldekodus sotsiaalses isolatsioonis, aga leiab ka töid, mis on tehtud kunstiteraapia seansside käigus või stuudios juhendajate käe all või eristuvad need mingil muul kombel peavoolu kunstist. Väljapanekus leiab autsaiderkunsti esindajaid peamiselt Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest. Näitusel on väljas ligi 250 teost 59 autorilt. Näitust saadab raamatu mõõtu kataloog.