Neljapäev. Hommikusöök saab korralikuks iluehmatuseks päälinna kõige värskemas burksiputkas Boksipeatus. See Veerenni tänava lõpus värskelt avatud tilluke kiirsöökla on ilmselt ekstravagantseim nobetoidurestoran kogu Eestis, kui välja arvata Luuk Prangli saarel ja Plekoltee Märjamaal. Tibukollaseks võõbatud aegunäinud bensujaam hõljub kontorihoonete vahel, meenutades vanast vesternist pärit rekkameeste õllekat kõrbevahelisel kiirteel. Palun kaunitel preilidel valmistada traditsioonilise juustuburgeri, mis kujutab endast vana head rotiburksi, mis on 90-ndatest saadik kuulunud iga enesest lugupidava pudukioski nomenklatuuri. Kuigi kõik olulised komponendid – sai, kapsas, sibul, kaste ja mitteniivägamahlane pihv on läikpaberist tuutus olemas, jääb tervikus siiski pisut puudu armastusest, mis ka selle hädaabiroa suudaks söödavaks muuta. Vähemalt on see rotikas piisavalt lahmakas, et jagub näomäärimist terveks pikaks jalutuskäiguks Filtri teel, mööda Tallinna vanglast – ja Aljo?a juures saab salvrätid ja tuutu kenasti prügikasti poetada.
Reede hommikul on kehas alati mõnus surin. Saabuv nädalavahetus vibreerib positiivsete elektrilaengutena edasi-tagasi. Reedehommikune eine on nädala olulisim, sest võib sõltuvalt nädalavahetuse kulgemisest jääda mitmeks päevaks viimaseks hommikusöögiks. Seepärast olen otsustanud korralikult keha kinnitada ja tean, et varahommikul saab juba kella poole kaheksast hästi süüa Reval Cafés Pärnu maantee ja Sakala nurga peal. Seal käib igal hommikul omleti või piruka kõrvale head kohvi joomas stammseltskond, kes Eesti väiksusest tingituna enamasti küll üksteist teab, kuid eestlase väiklusest tingituna tavaliselt ei tereta. Lihtsam on varjuda näritud õunaga sülerikaane taha ja croissant’i klaviatuurile pudistades fat?eebokisse süveneda. Stammkundedele lisaks satub sinna muidugi ka palju muud rahvast, kes teavad, et Revalis saab alati kiiresti kõhu täis.
Reval Cafést ümber nurga, Sakala ja Tatari nurga peal, on aga veel üks eriliselt tore hommikusöögikoht – Ramen & Sushi Bar Sakura, mis nagu nimestki järeldada võib, on spetsialiseerunud jaapani köögile, kuid hommikul, vaid kümme minutit pärast poolt kaheksat, saab sealt juba, lisaks maitsvale kohvile, ka hommikusööki. Minu esimene pluss läheb Sakurale puhtpraktilistel kaalutlustel – maja ees, kohe restorani ukse all on spetsiaalselt nende klientidele mitu tasuta parkimiskohta. Oi, kuidas mulle meeldib jälgida otse kohvikulauast mööda tänavat tuuseldavaid parkimiskontrolöre, kelle hammas maja ette pargitud autodele kuidagi ei hakka; tiirutavad justkui herilased ümber moosipurgi, mille suletud kaane vahelt imbub õhku aimatavat magusat maasikalehka. Sushit enne ei anta, kui kell lööb üksteist, muuseas. Mitte, et ma sellest vähimatki puudust tunneksin, antakse väga head putru, ja eriti hästi on, kui saab kaerahelbe oma. Omletti ja muud hommikumudru saab ka, kuid tõeline löökartikkel Sakuras on värskelt pressitud mahlasegud. Parim on õuna-pirni. Sinna saab saket ka sisse küsida, kui teha nägu, nagu see oleks täiesti OK.
Laupäeva hommikud on ju hommikud, nagu ikka, vaid selle vahega, et suurt söögiisu ei ole. Minul tekib isu inimesi jälgida. Lähim turg on selleks parim paik. Kuna sööma tegelikult peab, on turg ka hea isutekitaja. Turul on kõiksugu head kraami nii laias valikus, et millegi hea järele, peale mõningast ringiloivamist, kindlasti isu tekib. Ja kui ei teki, saab varuda kodusesse kappi midagi, mille järele võiks kunagi hiljem isu tekkida. Nõmme turu südames on juba varahommikust avatud Revali kondiitrite pagariäri, kus tuuakse lettidele kõikvõimalike täidistega pirukaid, erinevaid saiakesi ja küpsetisi, auravana, otse ahjust. Käredad ja hea huumorisoonega prouad teevad tusatuju paremaks ka kõige hägusemate silmade taga. Kraban paberkotti sooja spinatipiruka ja singi-peekoniga saiakese, ning kõrgemalt riiulilt haaran ka klaaspurgi, mis näeb välja justkui moosipurk memme sahvririiulilt, kuid sisaldab mitte moosi, vaid hoopis koostisosi Revali küpsiste koduseks valmistamiseks. Kondiitriärist saab nõutada kohvi ka papptopsi sisse ja suunduda seejärel turule inimesi observeerima. Sel laupäeval on eriline päev. Saan istuda lihamajja pingile ja jälgida rõõmsaid linnakodanikke vorstilattide ja lambakarree vahele sisse seatud valimisjaoskonnas tasuta transpordi poolt hääletamas. Pidupäevameeleolu. Kui pärast mõningast vaatlust tunnen otsmikuveeni tuksatamas, on aeg lahkuda.
Pühapäeva hommikusöök on väheoluline. Pannkooki võiks teha, aga mune pole saada ja tänapäevane pastöriseeritud piim ei taha õieti hapneda, vaid kipub imelikult roiskuma. Pühapäeval võib tegelikult hommikusöögi ka täiesti vahele jätta ja näiteks hakata kohe hommikul lõunasööki valmistama – head asjad võtavad kaua aega.
Ent esmaspäeval võib arvutada, kui palju sekundeid kulub hommikusöögikoha otsimisel Balti jaama ümbruses. Sekundeid kulub kuskil 1800 ehk 30 minutit. Selle ajaga jõuab mööda kõndida legendaarsest kahekümne nelja tunni sööklast perroonide otsas, jalutada läbi vaksalihoone, avastada, et seal pole enne kella kahtteist avatud ühtki söögikohta. Tuletada meelde kümne aasta tagune toidumürgitus, möödudes Nehatu burksirestoranist, sõita tiir peale Vana-Kalamajale. Sõita isegi Kopli tänava hiinakast mööda, avastamaks, et see avatakse hiljem. Ja siis jõuab käia veel päris mitu korda mööda sestsamast kahekümne nelja tunni sööklast Balti jaama turuhoones. Jõuab teha ukse lahti ja põrkuda vastu fritüürirasvast läbi imbunud õhuseina. Ent tühja kõhuga on selles biodiislilehaski midagi isuäratavat.
Tellin ühe t?ebureki. Sinna kõrvale ka papptassitäie pruuni sooja vedelikku, mille jätan puutumata. Kuni rasvast nõretavad pirukad mikrolaineahju rändavad, jälgin samas ruumis toimetavat nelja vene daami, kes pühalikus vaikuses, vannimütsid lillasid kiharaid varjamas, tainast sõtkuvad ja supilusikaga pirukaisse lihamassi mõõdavad. Kui tõmmu ja kongus ninaga härra mulle uunist t?ebureki ulatab, adun, et kõik neli daami vaatavad mind ootaval pilgul. Pisut kõhklevalt löön hambad t?eburekki ja taban end mõmisemas. See ei ole mürgistuse sümptom või alla neelatud vandesõnad – see on puhas mõnu maailma parimast lihapirukast, mida ma söönud olen. Prouade pilgud kohtuvad muhelevaks hetkeks ning suunduvad taas töölauale.
*
Kõik maailma hommikud
Tegelikult saabki eri rahvaste toidukultuuri eripärasid vaadelda selle põhjal, mida hommikuti süüakse. Ja selle põhjal järeldada, milline ellusuhtumine kellelgi on. Nii väidab köögikubjas Juha Rantanen.
Meil siin Põhjamaade piirkonnas (Eesti ja naaberriigid) süüakse hommikuti reeglina tugevat toitu. Pool aastat vältava piduse-külma-sünguse ajal on vaja, et toit annaks jõudu, nii kaudses kui ka otseses tähenduses. Varem oli tavapärane süüa hommikuti suisa kartuli-kastme tüüpi toitu, seda võib muide tänaseni näha näiteks Soomes suurtes erafarmides, kus põllule minnakse kella 5-6 ajal. Asi ei ole nii palju selles, et söök maitseks hästi, vaid, et oleks asjalikult toitev, et jaksaks tööd teha. Ehk siis meie kandis tavaliselt hommikuti elu nautimist ei alustata.
Küll aga Briti saartel, kus kuulsaimaks hommikuseks annuseks on nn Iiri infarkt – ehk siis pruukost, mis koosneb 1 cm paksustest praetud peekoniviiludest, rohkes rasvas praetud vorstikestest, praemunast, paksust tainast pannkookidest, võist, saiast ja kohvist. Hea tava on ka neerupirukat ligi võtta. Ise nad põhjendavad seda väitega, et elavad külmas kliimas(!) ja rasvane toit annab sooja… Ning peamine põhjus nende jaoks – et see on maitsev.
Sooja kliima ja verega lõunaeurooplastel on hommikuti tavaks piimakohv, saiakesed või ja marmelaadiga ning magusad küpsetised, croissant’id ?okolaadiga näiteks. Tagasihoidlik kogus, aga maitseb hästi, elu on kohe hommikul magus.
Hommikuti võiks teinekord mõtiskleda, kuidas erinevate riikide elanikud parasjagu oma päeva alustavad. Näiteks reisil olles kohtume me hotellide hommikusöögilaudades igasuguste eri kultuuride esindajatega. Hotellide ülekülluslikud hommikusöögi buffet’d on muutunud suisa hotelli heatasemelisuse mõõdikuks – mida rikkalikum valik, seda parem hotell. Ja ometi sööb üks hotellikülastaja vastavate uuringute ja statistika kohaselt hommikuti keskmiselt vaid poolteist võileiba, 100 grammi putru või müslit/helbeid ja joob pool klaasi mahla ning poolteist tassi kohvi.
Tekib küsimus, et milleks siis selline raiskamine, milleks kuhjata suuri toidukoguseid, kui seda ei sööda. Küllap on hotellipidajad aru saanud, et suure toiduvaliku olemasolu annab inimestele kindlustunde, et selles hotellis hoolitsetakse tema eest.
Tallinna hommikusöögikultuur on veel rikkumata ja seda mitmes mõttes. Hommikusööki pakkuvaid kohti ei ole palju ja neist mitmed pakuvad just putrusid. Ja korraliku kohvi kaasaostmise võimalused enne kella kümmet samuti järjest suurenevad. Samas ei ole näiteks ärihommikusöögid, mis mujal maailmas väga tavalised, Eestis eriti levinud. See, et Eestisse ei ole jõudnud selline ameerikalik corporate-elamise kiirus, meeldib mulle ka. Ei ole vaja elada paine all, et iga ärkvel olev minut tuleb rahaks teha. Hommik ja hommikusöögiaeg võiks ikka inimese enda päralt olla.