TALLINNA EMAJÕGI: Jaak Juske, kõigi ajaloohuviliste lemmik ning linnaekskursioonide tark trollibuss, ujub mööda Härjapea jõge. Jõgi oli 1930. aastateks sedavõrd ropp ning reostunud, et aeti kollektorisse.
Tallinlaste seas on säilinud mälestus kunagi läbi südalinna voolanud Härjapea jõest. Kust see kitsas kiirevooluline jõgi aga täpselt voolas, seda enam täpselt ei teata. Niisiis kutsun selle looga – ning oma uues peagi ilmuvas raamatus „Härjapea jõe saladus“ – avastama praeguseks maa alla tunnelkollektorisse suletud jõge.
Ülemiste järve põhjatipust Kaitseväe peastaabini
Jõgi algas Ülemiste järve põhjatipust. Ülemiste ehk Sossi mäel asus omal ajal mitu suurt vesiveskit, millest kasvasid välja vanad tööstused, ka Eesti vanim paberiveski 1644. Kokku oli jõe ääres vähemalt kaheksa vesiveskit, mistõttu on Härjapead kutsutud Tallinna tööstuse hälliks. Just paberi- ja nahatööstused said aga suure reostusega jõele saatuslikuks.
Sossi mäelt südalinna suunas voolas jõgi 1925. aastal arhitekt Aleksandr Vladovski projekti järgi ehitatud sõjaväehaigla, tänase kaitseväe peastaabi hoone tagant. Sealkandis oli aga Härjapeal omal ajal mitu haru. Praegu sealkandis asuvad tiigid on nähtav mälestus Härjapea jõest. Kõnealuse pargi ajalugu algab Rootsi ajal.
1655. aastal sai raamatukaupmees ja linnatrükkal Lorenz Jauch Härjapea jõe ääres obrokile maa, kuhu ta rajas Juhkentali (Jauchenthal, hiljem Joachimsthal) suvemõisa. Mõisa nimest Jauchenthal on tulnud tänane Juhkentali asumi nimi.
Pärast Eestimaa liitmist Venemaaga rajati 1715. aastal Juhkentali tänava lõppu, endise Juhkentali suvemõisa kohale mereväehospital, aasta varem oli hakatud Peeter I käsul ehitama Tallinna sõjasadamat. 1827. aastal liideti mereväehospital maaväehospitaliga. Sõjaväehospital alustas tööd endises mereväehospitali kompleksis. Tänases kaitseväe peastaabi pargis asuvad vanimad hooned on ehitatud klassitsistlikus stiilis 19. sajandi alguses. Nüüdne kaitseväe peastaabi pääslahoone oli algselt sõjaväehospitali köök. Selle taga pisut allpool asusid omal ajal paremal pesuköök ja vasakul saun. Härjapea jõe sealne haru varustas vanasti nimetatud kolme hoonet veega.
Eesti Aafrika
Sealt edasi lookles jõgi Odra tänava joonel 20. sajandi algusest kuni 1970. aastateni asunud kitsarööpmelise raudtee alt Siselinna kalmistu suunas. Raudteevall on sealkandis tänaseni nähtav. Härjapea äärde jääb praeguse Sidepataljoni, omaaegse Dvinski polgu kasarmute ala.
Jõgi voolas 1864. aastal avatud Vana-Kaarli kalmistu ja 1955. aastal jõeorgu ehitatud Kalevi (endise Komsomoli) keskstaadioni ning 1775. aastal asutatud Aleksander Nevski ning 1840. aastate alguses rajatud ja 1950. aastatel hävitatud katoliku kalmistu ehk Poolamäe vahelt. Kirjeldatud alal on jõe ürgorg siiani looduses selgelt eristuv.
Nevski kalmistul asus teine tänaseks hävinud pühakoda. 1856. aastal Tallinna kaupmeeste poolt ehitatud kivist kalmistukirik põles 1944. aasta märtsis. Koos katoliku kalmistuga hävitati 1960. aastate alguses ka sealne ilus kivikabel.
Kalevi staadioni kanti kutsuti vanasti sealsete liivaluidete tõttu Tallinna Aafrikaks. Nii kandis tänane Võistluse tänav enne staadioni valmimist Aafrika tänava nime. Sealkandis asunud sõjaväe püssirohu- ja moonalaod elavad aga edasi Püssirohu ja Magasini tänava nimes.
Juhkentali tänavalt katoliku kalmistule kulgenud Kalmistu, praeguse Staadioni tänava lõpus asus Põhjasõjani katelsepaveski. See oli Tallinna rae poolt rajatud katelseppade tsunfti tarbeks. Hiljem ehitati katelsepaveskiks ümber Ülemiste mäe all asunud paberiveski.
Päti- ja pasatskipark
Linna keskhaigla taga Tiigiveski pargi kohal toitis jõgi omal ajal suurt paisutatud veskitiiki. Mülgastunud tiik aeti lõplikult kinni 1913. aastaks, kasutades selleks Estonia teatri vundamendiaugust saadud pinnast. Sinna rajati linnaaedniku Hans Lepa algatusel linna puukool ja kasvuhooned haljastuse edendamiseks. Pargi ühes servas, Herne tänava ääres asus alates 1913. aastast Kalevi spordiseltsi jalgpalliväljak.
Kahtlase seltskonna kogunemispaigana sai aga piirkond õige pea hüüdnimeks Päti- ehk Pasatskipark. 1962. aastal ehitati sinna Kalevi spordihall. Vanast veskihoonest on ümberehitatuna praeguseni alles viiluga Juhkentali tänava poole asuv ühekorruseline kivihoone (Juhkentali 11). Juba 13. sajandil tegutses seal vesiveski, mis kandis Tiigiveski nime ning kuulus Mihkli nunnakloostrile. Vesiveskis jahvatati tsistertslaste Mihkli kloostri jaoks Kuimetsa ja Nabala mõisatest toodud vilja. 1354. aastal ostis Tallinna raad selle veski kloostrilt ja andis selle möldritele rendile. Hiljem müüs raad veski nahaparkalitele, kes asutasid sinna valgenaha- ja seemisnahatöökoja.
Pärast Eestimaa liitmist Venemaaga rajati sinna 1716. aastal vee jõul töötav saeveski, mida kasutasid Tallinna sadamas asunud Admiraliteedi töökojad. Kõigepealt tuli unarusse jäetud ning osaliselt lagunenud Tiigiveski korda taha. Peagi toodi veskisse sisseseade Peterburist. 1727. aastal rajati sinna ka eraldi veskirattaga jahuveski. 1828. aastal omandas vesiveski uuesti Tallinna raad ning seal töötas 1843. aastani paberiveski ja seejärel 1886. aastani viljaveski. Hiljem kasutati hoonet Eduard Johansoni paberivabriku laona.
Härjapea Keldrimäe asumis
Tiigiveski juurest voolas jõgi üle Juhkentali tänava edasi mööda Keldrimäel asunud vana Pleekmäge, 1721. aastal Vene sõjaväelaste jaoks ehitatud Jumalaema Sündimise Kaasani pühakuju puukiriku tagant. Pleekmäe on oma nime saanud omal ajal sealsel jõeluhal kangaid pleegitanud linakangrute järgi.
Pärast kirikut andis jõgi tööd omaaegsele Lennuki tänava saunale, mille paekivist hoone asub tänase Mardi tänava ääres. Lennuki tänava joonest natuke Tartu maantee suunas tegi Härjapea pöörde üle tänase Liivalaia tänava ning jätkas oma teekonda mere suunas Maakri tänava ääres.
Maakri asumis
Tänapäeval kõrghoonetega palistatud city on ajalooline tööstusasum. Varasemalt asus seal jõe ääres nahaparkalite töökoda ja nende suruveski puukoore purustamiseks. 1877. aastal rajati seal nahavabrik, mis 1921. aastal sai nimeks AS Union. Nõukogude võim liitis 1940. aastal Unioni jalatsivabrikuga Globus. Uue ettevõtte nimeks sai kombinaat Union. Kommunaari nime andis jalatsivabrikule Nõukogude võim 1950. aastal. Traditsioonidega ettevõte sulges uksed eelmise sajandi lõpus. Osa Kommunaari hooneid on tänaseni Maakri tänava ääres alles (Maakri 19/21).
Maakri 23 kauni juugendstiilis maja ehitas aga perekond Birk Aleksander Jaroni projekti järgi 1910. aastal keemilise puhastuse ja värvimise töökojaks. Sama perekond oli seal ettevõtte rajanud juba 1820. aastal. Ka praegu asub hoones büroopindade kõrval pesumaja.
Teine jõeharu suundus vanasti tänase Stockmanni kaubamaja, omaaegse vesiveski ja paberivabriku kohalt. Seal asunud Püha Johannese ehk Jaani Seegi veskit on esmakordselt mainitud 1279. aastal kui veskit, „mis juba ammustest aegadest on seegile kuulunud“. Iidvanas veskis on jahvatatud vilja, tehtud püssirohtu ja paberit. 19. sajandi teisel poolel sinna rajatud Eduard Johansoni paberivabrikust on nüüdseks alles vaid kunagise kõrge korstna alusmüür Liivalaia tänava ääres. Stockmanni kaubamaja ehitustööde käigus tulid 1990. aastatel välja keskaegse vesiveski jäänused, paraku need aga hävitati. 1970. aastate alguseni kandis tänase Liivalaia tänava kohal paberivabriku kõrval kulgenud kitsas tänav Paberi tänava nime.
Kompassi asumis
Jõgi kulges mööda Kivisilla tänava (saanud nime Tartu maanteel asunud silla järgi) joont edasi Kompassi ehk Kompasna asumisse. Suur osa Kompasna vanast hoonestusest hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Selle omal ajal mitmerahvuselise, vabade elukommete ja kõrtside poolest tuntud aguli südameks oli 20. sajandi alguses ehitatud uhke Kuremäe Pühtitsa kloostri Tallinna abikloostri kirik, mis asus 1960. aastani tänase Kannikese poe kohal Villem Reimani ja Gonsiori tänava nurgal.
Härjapea voolas kloostrikiriku tagant tänaseks linnapildist kadunud Kompasna risti-rästi kulgenud 19. sajandist pärit puumajadega palistatud tänavatel, riivates ka tänast Villem Reimani tänavat. Viimased sealsed vanad puumajad lammutati 1970. aastatel.
Kui sööte täna saiakesi Narva maantee ääres Narva kohvikus, siis istute täpselt Härjapea jõel. Narva kohviku maja valmis enne Teist maailmasõda, põles 1944. aasta märtsis, taastati ja sai pärast sõda juurdeehituse.
Enam kui 400 aasta eest oli jõesuue Narva maantee joonest natuke põhja pool. Praegusel Pronksi tänava ja Narva maantee ristil võttis Härjapea endasse Mardi oja veed.
Sadama asumis
Mardi ojaga üheks saanud Härjapea voolas edasi mere suunas Jõe tänava joonel. Jõe tänava viimased vanad ühekordsed puumajad lammutati 1960. aastate alguses, et teha ruumi uutele suurtele tööstusettevõtetele. Punase RET-i vabrikuhoone ehitati 1990. aastatel ümber panga-, Eesti Kaabli maja aga ärihooneks.
Lootsi ja Tuukri tänava nurgal asuva bensiinijaama kohal suubus Härjapea jõgi 20. sajandi alguses kirdesuunalise suurde sadama kanalisse, mis sadakond meetrit teisel pool Uus-Sadama tänavat suubus omakorda Tallinna lahte.
Reostunud jõgi kaeti 1914. aastal puust plaatidega, 1930. aastal suleti aga tunnelkollektorisse. Hiljuti avati Härjapea jõe infotahvel Kivisilla tänava ja Tartu maantee ristis. Lähitulevikus on kavas tähistada ka kultuurilooliselt olulised paigad Härjapea ürgoru kallastel.
Kui sööte saiakesi Narva maantee ääres Narva kohvikus, siis istute täpselt Härjapea jõel. 400 aasta eest oli jõesuue Narva maantee joonest natuke põhja pool.
Jõgi voolas 1955. aastal jõeorgu ehitatud Kalevi (endise Komsomoli) keskstaadioni juurest. Kirjeldatud alal on jõe ürgorg siiani looduses selgelt eristuv.
