KOOS LASTE ÕIGUSTE KAITSEL: Eestis käis UNICEFi (ÜRO Rahvusvaheline Laste Kriisifond) juht Gruusias, Ghassan Khalil, kes on vaimustunud Eesti panusest ja osalusest UNICEFi Gruusias käimasolevas hariduse edendamise programmis. Selline praktika tähendab, et Eestil on arengukoostöö suundadel lisaks e-lahendustele ka muudes valdkondades palju pakkuda ja vajadus Eesti kogemuse järele on suur. Marek Reinaas esitas külalisele mõned küsimused.
Liibanonist pärit Ghassan Khalil on ebatüüpiliselt avatud ja oma töösse suure kirega suhtuv rahvusvahelise organisatsiooni ametnik, kes juba noore juristina võttis oma südameasjaks laste ja naiste õigused. Ta on avaldanud selleteemalisi raamatuid ning pikalt töötanud erinevates riikides ja kriisikolletes, kus laste õigused, tervis ja heaolu on ohus.
Hästi toimiv koostöö
„Ma tahan kõigepealt Eestit tänada,“ ütleb Khalil Eesti Idapartnerluse Keskuse kontoris mõtlikult vett rüübates. „Nii hästi toimiv kolmepoolne koostöö (Eesti Valitsus, Gruusia Haridusministeerium ja UNICEF), kui seda on praegu Gruusias pooleliolev projekt, on haruldane. Projekti eesmärk on see, et teadmised ja kogemused, mis Eestis on juba kasutusel, jõuaksid kõige otsesemal moel Gruusia süsteemi. Eesti hariduses toimib mudel, mis austab sügavalt laste õigust saada oma arenguks parim võimalik haridus. See süsteem keskendub kompetensile ja on otseselt seotud tööturu vajadustega. On tähtis, et koolid arvestaksid laste õigustega õppeprotsessis. Ja teate, Eesti kogemused on väga väärtuslikud teistele riikidele, näen seda selgelt praegu Gruusias. Näiteks ühistööna valminud väga populaarne platvorm „Õppimine läbi mängu“ on kasutusele võetud 15 koolis. Eesti on tuntud oma digilahenduste poolest, mis on õppimiskultuuris väga olulised. Aga mitte ainult õppimiskultuuris, vaid ka inimestele teenuste pakkumisel ja riigiga suhtlemisel.“
„Iga koostöö õnnestumise taga on alati inimesed,“ rõhutab Khalil. „Ja käesoleval juhul ei saa Eesti Suursaadiku Kai Kaarelsoni rolli ülehinnata. Muide, tänu temale on meil käimas koostöö veel ühel suunal – nimelt viisime läbi uuringu, mille käigus selgus, et Gruusia laste veres on kõrgendatud pliisisaldus, mis ilmselt on tingitud joogivee kvaliteedist. Plii üleküllus aga pärsib lastel õppimisvõimet ja ajutegevust – vähendab laste IQd 7–10% ulatuses. Suursaadik Kaarelsoni initsiatiivil tegeleme nüüd lahenduste leidmisega, kuidas selle probleemiga tegeleda.“
Kuidas UNICEF lapsi kaitseb
Marek Reinaas (M.R): UNICEFil on olnud suurepärased rahakogumiskampaaniad lennukites ja tore tava postkaarte müüa. On üldteada, et tegemist on laste kaitsmisega seotud kampaaniatega. Kuidas siis UNICEF lapsi kaitseb ja mille eest?
Ghassan Khalil (G.K): UNICEF loodi 1946. aastal, et pärast sõda orvuks jäänud lastele konkreetset kriisiabi pakkuda. 1953. aastal sai UNICEF ametlikult ÜRO osaks ja hakkas lisaks kriisiabile tegelema ka laste õiguste kaitsmisega. Mina isiklikult pean suurimaks saavutuseks laste õiguste konventsiooni (Convention of the Right of the Child), mida hakati ette valmistama 1979 ja lõpuks 1989, 30 aastat tagasi, see jõustus. See on kõige enam riike koondav dokument, millele on alla kirjutanud rohkem riike kui ühelegi teisele rahvusvahelisele konventsioonile – ühtekokku 120 riiki. Sellistel rahvusvahelistel õiguste kogumitel, mille kõik riigid endale kohustuseks võtavad, on suur jõud, need muudavad maailma, muudavad suhtumist. Võtke kasvõi näiteks naiste õigusi sätestav CEDAW – kõikide naistevastaste diskrimineerimisvormide elimineerimise konventsioon.
Laste õiguste konventsioon annab lastele indiviidi seisuse, kelle õiguste kaitsel võivad sekkuda rahvusvahelised instantsid ehk lapsi käsitletakse eraldiseisvate õiguslikuke subjektidena, kes ei sõltu oma vanematest (laps ei ole vanemate oma), vaid kellel on oma õigused. On võimalik, et teinekord tuleb lapsi kaitsta omaenda vanemate eest. See konventsioon keelab lastevastase vägivalla, kiusamise, laste orjastamise, seksuaalse ärakasutamise ja sätestab lastele muud inimõigustele toetuvad põhimõtted. Pean seda läbimurdeks laste heaolu ja turvalise maailma ehitamisel. Muide, eelmainitud pliisisalduse uuringu projekt koostöös Eestiga on hea näide, kuidas UNICEF saab kaitsta ka laste keskkonnaalaseid õigusi – õigust elada puhtas ümbruses, saada puhast joogivett ja hingata puhast õhku.
M.R: Palun kirjeldage konkreetseid juhtumeid, kus te tunnete, et olete saanud midagi päriselt laste õiguste kaitseks ära teha.
G.K: Mul on muidugi palju näiteid. Liibüas aitasin isiklikult päästa lapsi, kes olid sunnitud olema relvastatud grupeeringute osaks sealses konfliktis. Koostöös kohalike ametivõimudega suutsime päästa hulga lapsi, et nende mängukanniks ei oleks automaat. Või Bangladeshis, kus laste sünde registreeriti pooljuhuslikult. Kampaania korras väljastati lastele sünnidokumente, aga ei olnud harvad juhtumid, kus see pisiasi „unustati“ ära, mille tulemusel oli lastel raskendatud ligipääs haridusele ja muudele riiklikele teenustele. Kahe aasta jooksul (2004–2006) tegin väga tõsist tööd, et laste registreerimine viidaks läbi ametlikult. Ja näiteks Bhutanis jälgisin, et kloostrites oleks lapsmunkade õigused tagatud ja neid järgitaks.
M.R: Uus põlvkond on ühiskondlikult palju aktiivsem kui eelmine, neile on tähtsad haridusküsimused, neile on tähtsad keskkonnaküsimused. Kas uus põlvkond päästab maailma?
G.K: See ongi UNICEFi kõige tähtsam missioon. Et tulevikus oleks maailm heades kätes.
