VISKUMINE VENE SPIOONI KAITSMISELE: Viimasel ajal on Eesti ülikoolide või teadusega seonduvalt avalikkuses toimunud mitmeid skandaale, mille kajastamise rõhuasetused ning neile just nimelt meie enda kõrgharidusjuhtide poolt antud hinnangud on sageli mõistetamatud. Peeter Espak toob välja kaks kurioosumit, millele reageerimine nii meie ajalugu kui hetke geopoliitilist olukorda vaadeldes on sageli olnud nii ajakirjanduse kui ka ametivõimude poolt arusaamatu.
Eelmise aasta lõpus tuli avalikuks tõsiasi, et geenitestimisega tegeleva ettevõtte Asper Biogene andmebaasist omandasid kurjategijad ebaseaduslikult erinevaid terviseandmeid sisaldavaid faile ning alla laaditi umbes 10 000 inimese isiku- ja terviseandmeid. Tõenäoliselt pole Eestis mitte ühtegi inimest, keda see sündmus ka isiklikult ei puudutanud. On ebatõenäoline, et kümne tuhande meie kaasmaalase seas poleks igal Eesti inimesel vähemalt ühte sugulast, sõpra või vähemalt head tuttavat.
Mastaapne infovargus
Minul sai näiteks ema teate, et ka tema geeniandmed on lekkinud. Toimunule ei järgnenud erilist paanikatekitamist, mitte ühtegi inimest ega institutsiooni ei süüdistatud eriti teravalt. Ka ajakirjandus ei tegelenud potentsiaalsete seotud hooletute isikute või jõudude võimalike tegematajätmistega andmete kaitsmisel ja turvalisuse ebapiisava tagamise eest. Peale mõnd üksikut artiklit ei ilmunud meedias peatselt sel teemal enam ühtegi laiemat kajastust. Pole aimugi, kas toimunus oli keegi seotud isikutest (olgu meie meditsiinisüsteemi korralduse või siis ka konkreetse ettevõtte juures töötanutest) ka milleski süüdi, näiteks kasvõi hooletuses.
Aga fakt on see, et tegu oli ühe mastaapsema infovargusega kogu meie riigi ajaloos. Tuhandete inimeste (sh poliitikute, ettevõtjate, sõjaväelaste, riigiametnike) teviseandmed on kuskil “turul” kättesaadavad. Suure tõenäosusega ka meie vaenlastele olgu Venemaal või Hiinas.
Teoorias annab kättesaadud andmete põhjal tuvastada kõikvõimalikke sugulussidemeid, haigusi, võimalik, et isegi analüüsida kellegi üksikisiku tervislikku või psühholoogilist seisundit mistahes kontekstis – äri- ja poliitläbirääkimistest kuni elukindlustuse või pangalaenu taotlemiseni välja.
Uuringud, mida on vaja
Eelmise aasta augustis lahvatas aga skandaal Pere Sihtkapitali ümber, kus Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets andis sotsiaalia valdkonna dekaanina allkirja koostööle pereuuringute teostamiseks.
Arusaamatuse tulemusena alustati asutuses ühe uuringu faasiga enne, kui selleks olid korras vajaminevad paberid ja saadud eetikaluba. Vastav luba oleks tõenäoliselt aga saadud mingis vormis peatselt nagunii ning uuringus esitatud küsimustes mitte midagi ebasündsat või kohatut võrdluses teiste sarnaste uuringutega ei esinenud.
Kui jätta välja mõne inimese personaalsed negatiivsed seisukohad või tunded, on säärased uuringud pigem tavapärased. Vajamineva teabe saamiseks tulebki esitada inimestele ka küsimusi, millest mõned ehk kellelegi küsitluses osalejale ei meeldi. Delikaatseid isikuandmeid teadaolevalt kuhugi ei lekkinud, kellegi telefoninumbrid ega aadressid ei läinud kuhugi kahtlaste jõudude käsutusse liikvele.
Eri asjaosalised tekitasid ametiasju rohmakalt ajades ja vormistades küll esmaklassilise segaduse, mille kajastamine ka avalikkuses oli kahtlemata põhjendatud. Aga mingit kuritegelikku tahet või mistahes halbu kavatsusi kellelgi selgelt ju polnud. Teadlased tahtsid andmeid, millega edasi saaks oma vajalikku uurimistööd teha. Riigil oligi vaja meie ajaloo ühes rängimas sündivuskriisis samuti teavet edasiseks planeerimiseks.
Ebaõiglane vallandamine
Kui asju oleks aetud korrektselt (sh riigi enda poolt andmete väljastamise eel asjaolusid kontrollides), poleks olnud mingit skandaali. Olgu Vene luure või kes iganes huvitatud tegelane saaks vajadusel lihtsa vaatluse korral nagunii teada, kas mingil perel, naisel või mehel on lapsi või ei ole. Samamoodi leiab pea iga ühiskonnas veidigi aktiivse inimese telefoninumbri nagu ka isikukoodi tänasel päeval enamasti nagunii üles ka lihtsalt guugeldades.
Isegi kui oleks delikaatsed andmed jõudnud mingi “kurja jõu” kätte, mida ei juhtunud, poleks tegelikult saadud andmetega mitte kellelgi suurt miskit peale olnud hakata.
Sündmusele järgnes professor Eametsa vallandamine Tartu Ülikoolist väga karmide võtete ja ka sõnade taustal. Ilma ühegi uurimiskomisjoni või ka näiteks kohtu otsust ära ootamata toimunule hinnangu andmiseks.
Äärmusvasakpoolsete rünnak
Üle kogu Eesti meedia ja avalikkuse toimus ülimalt ränk olgu Raul Eametsa või ka kõikide seotud isikute väga vihane sajatamine, mis paiguti läks üle hea maitse piire ületavaks mõnitamiseks. Ei säästetud isegi väga liberaalsete vaadetega teaduste akadeemia presidenti Tarmo Soomeret, kes oli sama sihtkapitali nõukogu liige.
Laim läks välja lausa radikalismi ja kohutava konservatismi edendamise süüdistuseni teaduse kattevarjus. Diskursuse toon muutus ründav-vasakäärmuslikuks mõnitavaks vaenuks inimeste vastu, kellel puudus toimunusse igasugune puutumus peale selle, et nad olid eri institutsioonidega kaudselt seotud ja panustanud igati peavoolu teaduse valdkonda kuuluvatesse tegevustesse oma nõuga. TLÜ töötajate Benjamin Klasche ja Birgit Poopuu artikkel ERR-i ingliskeelses arvamusrubriigis (15.08.2023) ja Ekspressis (17.08.2023) pealkirjaga “Radikaalsete konservatiivsete ideede peitmine teaduse taha” oli äärmusvasakpoolse teadusvastase rünnaku üheks musternäiteks meie avalikkuses.
Sõnatuks võttev kambakas
Eametsale määratud 400-eurose trahvi on kohus nüüdseks küll tühistanud. Kuid professor, keda valdav enamik Tartu ülikooli kolleege (sh siinkirjutaja) tunnevad mõõdukalt parempoolsete vaadetega väga viisaka ja sõbraliku ning vastutuleliku inimesena, tambiti avaliku üle piiride läinud laimukampaania käigus otseses mõttes mutta. Seda ühe antud võimalik et mitte päris korrektse allkirja pärast. Hoolimata sellest, et Eamets kahtlemata just ka eestimeelse inimesena tundiski nii teaduslikku kui tõenäoliselt ka isiklikku huvi või vastutust just nimelt meie riigi edasise majandusliku ja ühiskondliku tuleviku pärast.
Arvasin nii skandaali lahvatamise ajal kui ka täna, et põhjuseks Eametsa niivõrd raevukale ründamisele ei olnud mitte tema poolt tehtud teo iseloom, vaid eelkõige asjaolu, et Eametsa isiklikud vaated ei olnud ühildatavad kaasaja lääne vasakülikooli ultraprogressivistlike ja/või marksistlike ühiskonna “teaduslike” teooriatega. Tänapäeva stressirohkes ja ülibürokratiseeritud ja enamasti arusaamatute reeglistike paralleelmaailmas eksib kuskil mingis asjaajamises iga teadlane või õppejõud paratamatult “millegi vastu” kuskil ikka. Sõltuvalt eksimuse raskusest või mingi tekitatud jama kaalukusest keegi ülevalpool seisev jõud vastavat eksinut ka teavitab või vajadusel noomib.
Omal uurimisalal täielikku peavoolu kuuluvat, ka rahvusvahelises diskursuses siiski tuntud ning sealjuures Eesti üldsuses väga kuulsat arvajat toimunud kombel vallandama või ka avalikkuses otseses mõttes tühistama hakkamist poleks lihtsalt toimunu taustal osanud ette näha. See võttis tõepoolest sõnatuks. Ning viis paratamatult ka küsimuseni, mil viisil võinuks suunata toimunut oma eri hoobade kaudu näiteks mõni poliitiline nähtamatu käsi erakondlikus ärapanemisprotsessis.
Spioon Morozovit hakati samas kaitsma
Sellele Eametsa juhtumile omakorda täiesti kurioosumina saabki aga paralleeli tuua vaenuliku välisjõu kasuks spioneerimise eest vahistatud politoloogiaprofessor Vjatšeslav Morozovi. Kuigi tegu on sageli mitmetes uurimustes ühemõtteliselt pseudoteaduse valdkonda kuuluvate eri marksistlikke ja isegi Lev Trotski 20. sajandi algusest pärit majandusteooriatest lähtuva eestlusevastase “uurijaga”, asusid eri ülikoolijõud teda ikkagi kaitsma. Kasvõi selle nurga alt, et tegu olla rahvusvaheliselt tipptasemel uurijaga, kes ju oma erialal olnud igati pädev.
Tõepoolest – juhtus selline andestamatu ja kohutav lugu, et ta spioneeris Venemaa kasuks, aga tema teadustöö olla olnud meie ülikoolile igati kohane. Mida võibki väita ainult juhul, kui marksistlikku punateadust ja esoteerikat ongi hakatud tänasel päeval mingis ringis pidama “lääne rahvusvaheliseks teaduseks”. Kuigi ka siiski selles vallas oli Morozov pigem ainult oma “kogukonnas” või siis “punasusest pakataval uuserialal” natukene ja pigem võrdluses tõeliste teadlastega vähetuntud autor.
Avalikkusesse tekitati aga ikkagi temast kuvand kui ülitasemel uurijast. Ega ometi meie ülikool ei saanud ju eksida moel, et võttis algusest peale tööle pseudoteadlasest hinges venemeelse eestivastase Kremli agendi! Kus sa sellega!
Miks eelistatakse marksiste?
Soovitaksin üldsusel kahe professori – Eametsa ja Morozovi – ning ka geeniandmete lekke ümber toimunu üle veidi järele ja selgeks mõelda, mis tegelikult toimus.
Vaenlase agendina tegutsenud ühemõtteliselt marksistliku ja teaduslikult madala kvaliteediga uurija “vallandas” meie ülikoolist tegelikult meie riigi turvalisuse tagamisega tegelenud luureorgan. Seda oludes, kus Morozovi eestivastasusele ja kahtlasele tegevusele oli korduvalt eelnevatel aastatel juba tähelepanu juhitud.
Eametsa, kes oli ja on igas mõttes oma riigi ja oma rahva poole hoidev peavoolu majandusteadlane, kes oli ja on ühiskonnas ka tuntud, respekteeritud ja isegi kuulus, vallandas tema enda ülikool ilma teadusliku või ühiskondliku töö panust kordagi arvesse võtmata. Ilma et ta oleks ühtegi tõsist kurja tahtega tegu teinud. Kui siis oli osaline kõmutekitanud jama tekkimises, kuid seda eesmärgiga Eesti riiki ja teadust edendada ja arendada, mitte talle teadlikult kahju teha.
