Akadeemik Georg Liidja (s 1933) elu on nagu mitmetel tema eakaaslastel ja kolleegidel olnud suhteliselt traagiline. Isa viidi 1941 otse saunast noore seitsmeaastase poisi kõrvalt enamlaste poolt minema (kui vabariigi-aegne sõjaväelane) ja vähem kui paar kuud hiljem hukati sovettide sõjatribunali otsuse alusel. Kartes sama saatuse kordumist, põgenes Georgi ema koos viimaste sakslastega 1944 Saksamaale ja hiljem Inglismaale. Naasis alles 18 aasta pärast. Georgi kasvatas tema isapoolne vanaema Ann Janson. 4. augustil pidas akadeemik oma 75. juubelit.
Rannarootsi päritolu
Liidja valiti akadeemia liikmeks aastal 1987; oma teadusprofiililt asub ta loomulikult astronoomia ja füüsika osakonna nimekirjas. Tema uurimistöö peasuundadeks on olnud luminestseerivate kristallide füüsika, krüogeeniatehnika (rahvakeeli külmutamistehnika) ja kiiritatud bioapatiitide raadiospektroskoopia. Seega kuulub akadeemik rahvusvaheliselt tuntud, kunagi Fjodor Klementi poolt alguse saanud Tartu luminestsentsikoolkonda ja enda õpetajaks ning otseseks juhendajaks võib pidada kolleegi, akadeemik T?eslav Lu?t?ikut (vt eelmine KesKus).
Akadeemik tunnistab: “Kui Ülikoolis oli omal ajal, kolmandal kursusel, erialaline jagunemine, tunnistan, et pidasin endale teoreetilist füüsikat ülejõukäivaks, ja kui tulevane juhendaja T?eslav Lu?t?ik oli teinud ettepaneku liituda oma uurimisgrupiga – et noormees, mis on teie alternatiivid, kas soovite minna kuhugi maale õpetajaks -, siis saigi erialaline valik langetatud Tartu füüsikute-eksperimentaatoritega liitumiseks, sest õpetajaks (pärast pedagoogilise praktika ajal kogetud konflikte) ma tõesti enam minna ei tahtnud.”
Georgi isa juured ulatuvad pooleldi noarootslaste juurde, sellest ka selline perekonnanimi – Liidja: “Mäletan, et tädi kirjutas oma nime i-ga, nagu rootslastel kombeks st Lidia ja üksvahe koguni Lidija.”
Tõsine akadeemiline õhkkond
Tartu Ülikooli füüsikat õppima läks Georg selleks, et vältida sõjaväeteenistust, mida ta mõistetavatel põhjustel hirmsasti kartis. Kindla peale minek oli just nimelt füüsika – seal puudus vastuvõtukonkurss. Dekaan Anatoli Mitt andis poisile tunnistuse vastuvõtmise kohta veel enne sisseastumiseksamite algust: “Tegelikult erialavalikutes ma siiski kaalusin kahe vahel. Peale füüsika, milleks mul tegelikult erilisi soodumusi ei olnud, oli minu esialgseks sooviks minna õppima vanu keeli. Mind see lummas ja tundsin selle valdkonna vastu tõelist huvi, kuid tollal sellist eriala õppida ei saanud.”
Kuigi oli Suure Juhi surma-aasta ja seoses sellega tehti ka TÜ-s kohustuslikku asjakohast tsirkust, oli seal suuresti säilinud “eestiaegne” professuur. Akadeemik: “”Pälsoni intri” ühe viieinimesetoa püsielanikeks olid mu parimad ülikooliaegsed sõbrad: kolmandat kõrgharidust omandav bioloog Vello Tohver, kellel oli kui küllusesarvest puistata õpetussõnu noorematele, kursusekaaslane Kalju Luts, kes ühtlasi ka ülikooli klubi juhatas ja kõigile emotsionaalses mõttes head mõju avaldas. Tollases sõjajärgses olustikus oli seltskond, kes ülikooli tuli, suhteliselt kirju – endised sõjaväelased jne – ja võib öelda, et ühikas valitses ka mingil määral “läbustav” õhkkond, kuid see ei kandunud üle auditooriumidesse ega ülikooli peahoonesse, kus valitses rangelt akadeemiline õhustik.”
Tõsiseks pühendumiseks ja õppimiseks läks alates kolmandast kursusest, kui hakati andma füüsika peamisi erialalisi aineid. Eriti eredalt meenuvad Georgile tollased vanemõpetajad, hilisemad professorid ja akadeemikud – Paul Kard, Harald Keres, Ülo Lepik.
Erialadest olid võimalused valikuteks peale teoreetilise füüsika ka optika ja geofüüsika. Akadeemik: “Optika jäi minu jaoks sõelale peale erinevate muude põhjuste ka seetõttu, et seda ala kureeris tollane ülikooli rektor Fjodor Klement ja optikat valides lootsin, et ehk nüüd annab mulle kas või ühe kursuse ülikoolis ka üks tõeline professor. Kuid Klement oli ülikooli juhtimisasjadega väga hõivatud, nii et luminestsentsi-kursust kutsus ta lugema oma kõige andekama õpilase Leningradi Ülikooli päevilt, nüüdse kolleegi T?eslav Lu?t?iku.”
Madalate temperatuuride eriala
Piisas aga Georgil ühel loenguvaheajal õppejõule üks täpsustav küsimus esitada, kui talle – nagu ka mõnele teisele tudengile – tehti T?eslav Lu?t?iku poolt ettepanek asuda tööle Klementi asutatud luminestsentsi-laboratooriumis.
1963 kaitses Liidja füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi, uurimuse pealkirjaks “Eksitonide ja mikrodefektide vastastikmõju leelishalogeniidkristallides”. Eksiton on kandidaaditöö sisu lahtimõtestamisel kõige olulisema kandvusega sõna. Eksitonid on sellised elementaarosakesed, mis eksisteerivad ainult kristallide sees. See tähendab valguskvandi kristallis viibimise kuju. Akadeemik: “Tegelikult baseerub minu kandidaaditöö puhtal kujul juhendaja T?eslav Lu?t?iku ideedel, mina olin lihtsalt eksperimentaator, kellega ta pea iga päev vestles ja uusi katseid planeeris. Pärast kaitsmist asusin ma teemat laiendama ja ellu viima ka omi teaduslikke mõtteid.”
Kasuks sellele tuli kuuajaline praktiseerimine Moskvas NL Teaduste Akadeemia Füüsikaprobleemide Instituudi juures, mida rohkem tunti tollal ka tema juhi Pjotr Kapitsa (1894-1984) järgi Kapitsa instituudina. (Remargi korras olgu mainitud, et Kapitsa töötas üle kümne aasta Ernest Rutherfordi juures Cambridge’i Ülikoolis, kuid pärast lühiajalist visiiti kodumaale keeldus tollane re?iim teda tagasi lubamast, millele omakorda hiljem vastas Kapitsa omapoolse keeldumisega osaleda Nõukogude Liidu vesinikupommi projektis. 1978. aastal sai ta Nobeli füüsikapreemia leiutiste ja avastuste eest madalate temperatuuride füüsikas ja tehnikas.)
Akadeemik Liidja: “Kord võttis mind ka akadeemik Kapitsa vastu, pidulikult oma hiigelkabinetis, asedirektorid istumas kummalgi käel, ja küsis muuseas, et kuidas teil seal Eestis ka elatakse. Ma vastasin, et mitte halvemini kui Moskvas, mille peale ütles Kapitsa, et tore, mul oligi üks eestlane Inglismaal kaasas, see oli tehnik Emil Laurmann, kuldsete kätega eksperimentaator, kes jäigi Inglismaale.”
Moskvas tutvus Georg terve rea valdkonna juhtivate spetsialistidega kes hiljem abistasid teda nii teadmiste kui ka varustusega, et Füüsika Instituudi juurde üles ehitada oma madaltemperatuuride labor ja krüogeeniajaam. See on koht, kus tehakse vedelat heeliumit.
Akadeemik: “Madalate temperatuuride kasutamine tuli kasuks spektroskoopia-alasele tööle, mida Tartus viljeles mitu uurimisgruppi, ja siis ma otsustasin, et tegelen sellega süvendatult ja et võiks kasutada heeliumi isotoopi He3 optilistel katsetel ülimadalate temperatuuride tekitamiseks, ning me olimegi selles vallas maailmas esimesed.”
Teaduse rahakraanid
Georg kaitses oma doktoritöö 1981 Füüsika Instituudi juures – nii on akadeemik oma mõlemad teaduskraadid kaitsnud Eestis. Kas soovi ja ambitsiooni kusagil mujal kaitsta ei olnud? Akadeemik vastab: “Eks see (oma asutuse nõukogus kaitsmine) on tegelikult üks rumal komme ja ma kahetsen seda tõesti, et ei kaitsnud mujal, sest võimalusi oli küll. Üks minu töö eelkaitsmine toimuski Moskvas ja seal sain kuulda kõva kriitikat. Kuid nii ta välja kujunes.”
Pärast doktoritöö kaitsmist sai läbi akadeemik Liidja Tartu-periood, kus ta veetis tervelt 25 aastat (koos ülikoolistuudiumiga 30) ning naasis akadeemik Lippmaa kutsel Tallinna, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituuti vanemteaduri kohale. Georg: “Tallinna tulekul oli ka perekondlik põhjus, sest siin elasid minu ajakirjanikust abikaasa Marja ja meie kaks juba täiskasvanuks saanud last: tütar Maret ja poeg Toomas.”
Tallinnas KBFI-s saabusid peatselt rasked üleminekuajad, kus teaduskraanid tõmmati riigi poolt täiesti kokku ja noored andekad teadlased jooksid mööda ilma laiali. Akadeemik: “Ühtäkki avastasin ma ennast situatsioonis, kus huvitavaid uurimist vajavaid teadusteemasid on küll, instituudis oli selle jaoks tippaparatuur, kuid ma olin selle juures ihuüksi ega saanud sellest tulenevalt mitmeid aastaid ise mitte midagi teha. Eksperimentaalteadus on teatavasti täielikult tiimitöö. Minu tollased doktorandid läksid välismaale, ehkki on nüüdseks Eesti teaduse hüvanguks naasnud; pean silmas Toomas Rõõmu ja Urmas Nagelit.”
Eesti füüsika ja füüsikute taseme kohta väidab akadeemik, et see on väga kõrge: “Selle tunnistuseks on see, millise kergusega just rasketel aegadel siit lahkunud teadlased sulandusid erinevatesse rahvusvahelistesse kollektiividesse.”
Aga miks soovitab füüsik Liidja tänasel loodusteadusevaenulikul haridusmaastikul noorele inimesele tulla õppima füüsikat? “Kogu maailmas on ju karjuv vajadus süstemaatiliselt mõtelda oskavate inimeste järgi. On täiesti kindel, et inimese karjäärivalikud on füüsikat õppima minnes märksa avaramad, olenemata valdkonnast, kuhu ta hiljem suundub.”
Eesti puhul häirib Georgi see, et okupatsiooni ajal rikuti ära eestlaste moraal: “Sellega harjumine, et oma potinurgas on võimalik mingit paksemat suppi keeta ja süüa, on minu meelest eestlaste moraalile laastavalt mõjunud, millest saab üle ainult aastatega.”
Väikene vaba aeg
Akadeemik ja usk? “Jumal eksisteerib kindlasti, selles pole mul absoluutselt mingit kahtlust, aga ta ei eksisteeri sellises materiaalses vormis… Ta eksisteerib vaid inimeste peades – kas ta kuskil veel on ja universumi saatust juhib, seda ma ei tea. Kuid oleme näinud ja kuulnud küllalt, kuidas ta vaimses sfääris modifitseerub ja areneb ning kui palju see inimeste moraali ja tsivilisatsiooni arengut on mõjutanud.”
Akadeemik jätkab: “Mulle meenub, et väikese lapsena lugesin ma igal õhtul voodis põlvili: “Ich bin klein, mein Hertz ist rein, lieber Jesu, komm zu mein.” Kord äikesetormi ajal palusin Jumalat, et välk meie majja Nõmmel sisse ei lööks ja hiljem olen Teda tänanud meeleliigutuse eest, mis mind valdas Westminster Abbe’is või mõnes teises katedraalis teenistust kuulates.”
Söögieelistustest keeldub Georg kategooriliselt midagi välja toomast, pidades ennast kõigesööjaks. Samuti peab ta ennast inimeseks, kes üle keskmise veini armastab, kuid suhte tubakasse ja tervisesporti võtab kokku selliselt: “T?ernobõli tuumakatastroofi ajaks (aprill 1986) olin ära tõmmanud umbes 10 km sigarette ja hulga piibutubakat. Tossutamise asendajaks said orienteerumissport ja maanteejooks, kättesaamatuks eeskujuks tervisejooksu alal Moskva füüsik ja Tartu Ülikooli audoktor Vsevolod Antonov-Romanovski (s 1914); kui ta vahepeal meie hulgast pole lahkunud, siis saab tal varsti teine ring Maakerale peale tehtud… 6-kilomeetriste hommikusörkidega!”
Lõpetuseks olgu öeldud, et Georg on osalenud kaheksal jooksumaratonil Eestis, Soomes ja Rootsis; jätkab orienteerumissporti, mida ta võtab nii tõsiselt, et juulis osales Portugalis veteranide esivõistlusel, millega (ka oma tagasihoidliku sportliku tulemusega) jäi ise igati rahule.
* * *
Akadeemik Liidja, Tallinn ja muusika
Georg Liidja varane lapsepõlv möödus Nõmmel ja ta oli pere ainus laps. Hariduse omandas Tallinna Reaalgümnaasiumis ja Tondi Sõjakoolis ja kuigi sovetid ta tegevteenistusest vabastasid, piisas hukkamiseks ka sellest, et Georgi isa viimane teenistuskoht oli olnud 3. diviisi staabis ja valdkonnaks vastuluure. “Mäletan hästi seda päeva, see oli 29. mai, kui isaga saunast naasime. Võtme olime koju unustanud ja andsime kella. Ema asemel avas ukse erariides tundmatu, kes isal käed üles kamandas ja ta läbi otsis. Kuna mu isa oli aukraadilt kapten, siis arreteerima oli saadetud teda Nõukogude major, kes andis aega sooja pesu ja muu vangivarustuse pakkimiseks. Ja veidi hiljem, enne äraminekut, soovitas major isal oma abielusõrmuse emale anda; sellest hetkest oli talle edasine saatus selge. Ta hukati 4. juulil 1941.”
Pärast ema lahkumist viimase sakslaste varustuse?eloniga Saksamaale oli Georg sunnitud siirduma Lihulasse, kus pidas piirkonna ämmaemanda ametit ülalnimetet isapoolne vanaema. Georgi koolitee oli alanud Tallinna Õpetajate Seminari Algkoolis (1941) ja jätkus Lihulas, kus ta lõpetas viie aastaga kuus klassi, kuid juba 9. klassi järel, 16-aastase poisina, tuli ära Tallinnasse iseseisvat elu elama. See ei olnudki tolle aja kohta nii eripärane. Akadeemik meenutab: “Ma olin oma lapsepõlve ikkagi Tallinnas veetnud ning seega ka olulised ja kallid mälestused säilitanud – ju mind ikka tõmbas siia tagasi, kuigi viimane kodu Tallinnas oli märtsipommitamises praktiliselt hävinud.”
Edasiselt jätkus ajastule omane virvarr. Pärast Tallinnasse naasmist töötas aasta taaralaos ja edasiselt oma lihula-aegse koolivenna Arpad Andrelleri soovitusel kunstiinstituudi keraamikakateedris savisegaja ja potipõletaja ametis. Kõrvalt lõpetas aastal 1952 Tallinna 1. Töölisnoorte Õhtukeskkooli, hõbemedaliga.
Akadeemik: “Tegelikult oleks ma kullaga lõpetanud, kuid suurest pugemisinnust kirjutasin lõpukirjandisse sõna “komsomol” suure algustähega ja see loeti veaks ning alandati hinnet.” Akadeemik jätkab: “Selles koolis olid mu klassiõed ja -vennad täiskasvanud inimesed. Erandiks oli pinginaaber Filip Joon, kes oli ühtlasi ka konservatooriumi esmakursuslane. Kuigi ta lahkus meie seast üsna vara, jõudis ta õpetada mind muusikat kuulama ja nautima. Ma küll ei laula ega mängi ühtki pilli, kuid minu eriline lemmik on Bach. Aga mulle meeldib väga ka klaverimuusika, eriti muidugi Chopin.”
* * *
NIMI
Georg Liidja
TEADUSALA
Füüsika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Luminestseerivate kristallide füüsika; krüogeeniatehnika optilises spektroskoopias; kiiritatud bioapatiitide raadiospektroskoopia
VALITUD AKADEEMIASSE
25. november 1987
AKADEEMIA OSAKOND
Astronoomia ja füüsika osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
4. august 1933, Tallinn
TÖÖKOHT
Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur (alates 1982)
HARIDUS
1952 Tallinna I Töölisnoorte Keskkool
1957 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1963 füüsika-matemaatikakandidaat Tartu Ülikooli juures
1981 füüsika-matemaatikadoktor ENSV TA Füüsika Instituudi juures
TEENISTUSKÄIK
1950-1951 laotööline metsakaupade erialal
1951-1952 ERKI keraamikakateedri nooremlaborant
1956-1957 TRÜ teoreetilise füüsika kateedri ajutine laborant
1957-1973 ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi mehaanik, vanemmehaanik, noorem teaduslik töötaja, vanem teaduslik töötaja, sektorijuhataja
1973-1982 ENSV TA Füüsika Instituudi madalate temperatuuride sektori juhataja
1982-1990 ENSV TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur, peateadur
1993 TPedI osakoormusega professor
1990-1996 Eesti TA KBFI peateadur
1996-? samas vanemteadur
TUNNUSTUSED
1975 Riiklik teaduspreemia
1994 Eesti Füüsika Seltsi aastapreemia
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
2003| Eesti Teaduste Akadeemia medal
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
Eesti Riigi teaduspreemiate komisjoni liige
Akadeemia üliõpilaste teadustöö auhindamise komisjoni esimees
Akadeemia välisvahetuse fondi nõukogu liige
KBFI teadusnõukogu liige
TTÜ materjaliuuringute keskuse nõukogu liige
Tallinna Teadlaste Maja liige
MTÜ “K. Pätsi Muuseum” liige
1957 Eesti Looduseuurijate Seltsi liige
1990 Eesti Füüsika Seltsi asutajaliige
MUJAL:
1997 New Yorgi Akadeemia liige
2000 Inglise Füüsikaühingu liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: 150
HOBID
Orienteerumissport
