---

Akadeemik Uno Mereste (s. 1928) on põline tallinlane. Edasi võiks lugeda ühte või kõiki kolme tema elu käsitlevat teost, mis on ilmunud üsna hiljuti – kaksikväljaannet “Toimunust ja kaasaelatust” I (2003|) ja II (2004|) ning “Riigikogu ja Eesti Panga aastad”, mis ilmus 2008|. aastal, seega akadeemik Mereste 80 aasta juubeliks.
Kõik need ülevaated on äärmiselt mahukad ja sisaldavad läbilõiget Eesti ühiskonna ja tema liikmete hetkepeegeldusest. Retrospektiiv on sügavalt subjektiivne. Uno: “Olen päevikuid pidanud küll, aga nad ka hilisemalt hävitanud, need raamatud on kõik kirjutatud peamiselt mälu järgi.”

Sada elu korraga

Peale biograafiate on vanameistri sulest ilmunud ka kaks aastal 2005| ilmunud aforismide ja lühiütlemiste kogumikku – “Herilasepesa” (2005|) ja sellele ka järg “Vihmapiisad”, viimane alles selle aasta mais. Nii ei ole akadeemik Mereste suurt oma Merivälja kodust nina välja pistnud, öelnud ära kõikidest intervjuudest ja muudest kommentaaridest. Aga tema vaim on virge ja töötahe ning suutlikus hämmastavad.
Õnneks nõustus akadeemik KesKus’iga vestlema.
Mereste kuulub sellesse Teaduste Akadeemia liikmete vähemusse, kes on ühiskonnale tuttavad mitte ainult kui teadlased, vaid kui persoonid, kellele on teaduses enese realiseerimise piirid ahtakeseks jäänud ja kes on elanud täierinnalist elu nii erialaselt, ühiskondlikult kui ka hobisid harrastades. Viimase kohta olgu öeldud, et Uno suur kirg läbi elu on olnud purjetamine ja ta on seda teinud kõrgemal tasemel kui lihtsalt harrastaja, sest juba Tallinna Tehnikaülikooli päevil, mille ta lõpetas 1950 (cum laude) rahanduses, teenis ta väikest kõrvalteenistust purjetamisinstruktorina.
Et Uno kõrghariduse omandamisest tervikpilti saada, olgu ära märgitud, et 1953 asus ta omandama teist kõrgharidust Tartu Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonnas füüsilise geograafia erialal.

“Oma” nii Tallinnas kui Tartus

Uno Mereste valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks 1994. aastal. Ta kuulub seal vastavalt profiilile humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonda. Tema uurimistöö peasuunaks on olnud majandusliku analüüsi metodoloogia, taotledes seda siduda semiootika, mudeli- ja süsteemiteooria rakenduste vahendusel matemaatiliste meetoditega.
Akadeemik Mereste tasemest omas valdkonnas annab tunnistust tema monograafiate ja õpikute arv, mis ulatub koos kaasautoritega kirjutatud teostega kuni kuuekümneni. Uno kogupublikatsioonide arv, mille hulka kuuluvad nii teaduslikud kui ka populaarteaduslikud teosed, ulatub aga kaugelt üle 500. Unot peetakse “omaks” nii Tallinna kui Tartu ülikooli majandusteaduskonnas.
Aastatel 1954-64 hakkas Mereste koos kolleegi, praeguse akadeemik Hagelbergiga, Tartu Ülikooli majandusteaduslikke distsipliinide õpetamist käivitama ja arendama, alates 1964. aastast on ta olnud Tallinna Tehnikaülikooli kateedrijuhataja ja professor. Aastast 1997 on Uno Mereste ametlikult Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor.

Rahandus raskel ajal

1946. aastal lõpetas Uno Tallinna Rahandustehnikumi. Miks aga huvitas noort Unot just rahandustemaatika esimese Eesti Vabariigi lõpu ja II maailmasõja aegadel? Uno: “Ma asusin õppima Tallinna Poeglaste Kaubandus- ja Kommertskooli, mis vene ajal nimetati ringi Tallinna II Majandustehnikumiks, aga vahepeal, kui mina selle lõpetasin, oli selle nimetus Tallinna Rahandustehnikum. Olenemata erinevatest nimedest oli tegu sisult kogu aeg suhteliselt ühesuguse, väga hea tasemega õppeasutusega.”
Oli loogiline, et pärast rahandustehnikumi lõpetamist liigub noor abiturient edasi rahandust õppima ja Uno valis selleks Tallinna Tehnikaülikooli rahandusharu. Uno meenutab: “Kui hakkasin ülikooli lõpetama, toimus toonaste reeglite järgi vastav komisjon, mille ees pidid kõik lõpetajad aru andma ja mis siis määras ning suunas noorte spetsialistide edasise elu. Komisjoni esimees küsis minu käest: “Te olete vahepeal jahtklubis treenerina tegutsenud, millega te seal tegelesite, kas loenguid ka lugesite?” Kui ma vastasin, et jah, oli edasine konkreetne: mind suunati sinnasamasse rahandustehnikumi, mille ma vaevalt nelja aasta eest olin lõpetanud, õppejõuks. Kuna ees olid minu endised õppejõud, kujunes vastuvõtt äärmiselt soojaks.”

Loodusgeograafia ja? Engels

Ent rahandustehnikumi juhtkonda ja direktsiooni Uno hea sõnaga ei meenuta. Tundes, et eelnevast haridusest jäi väheks ja saamaks välja toonasest üleideologiseeritud sotsiaalsest majandusdialektikast, otsustas ta paari sõbraga minna mittestatsionaarselt Tartusse õppima loodusgeograafiat, mida toona kutsuti füüsiliseks geograafiaks. Kuigi dokumendid said sisse antud just nimelt loodusgeograafia erialale, määrati neid kui rahandus-majandusspetsiliste siiski rektori käskkirjaga õppima majandusgeograafiat. See situatsioon vajas klaarimist.
Uno meenutab naerma puhkedes: “Toona oli ju vaja kõike ideoloogiliselt põhjendada, me siis seisime kolmekesi õppeprorektori ees ja seletasime talle, et miks ta peaks meid loodusgeograafiasse vastu võtma – et Engels oli ka suur loodusteaduste huviline? See mõjus. Tunnistan, et Tartus geograafia õppimine oli minu kujunemisele suure tähtsusega, ma kohe tundsin, kuidas mu maailmapilt avardus. Seal olid ka suurepärased õppejõud: astronoom Taavet Rootsmäe, klimatoloog dotsent Herman Mürk, Endel Varep jt. Õppejõudude üldine tase ei olnud võrreldavgi Tallinnas õppimise ajaga.”

Väikese kateedri võlud

Mälestused aastaist 1954-1964, mil Uno töötas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vanemõpetaja ja dotsendina, on helged. “Tööd tegime seal kõvasti, loenguid oli tohutult palju. Vaatasin kõrvalt, et kolleeg Hagelbergile hakkas kohati toonane koormus kõvasti tervisele. Inimeste läbisaamine oli kohutavalt hea. Ja kuna olime väike kateeder, siis saime hoiduda üleliigsest ideoloogilisest jampsist ja ka intriigidest. Üksteise peale keelekandmine oli toona ülikooli mõnedes kateedrites vägagi tavaline. Kui 1964 otsustati majandusteaduskond Tallinnasse üle viia, astus meie juurest ka rektor korra läbi ja Klement imestas, et mis teil siin toimunud on, mitte ühtegi kaebust pole peamajja jõudnud, et kas olete ikka olemas siin…”
Kuna Uno tahtis nii palju kui võimalik majandusteaduses “punastest” ainetest eemale hoida, spetsialiseerus ta valdavalt statistikale ja majanduse võrdlevale analüüsile, mis nõuab tugevat matemaatilist põhja. Ta ruttab selgitama: “Ma ei taha öelda, et ma mingi eriline matemaatika soonega inimene olen, või seda kuidagi eriliselt jagan ja taipan, ma lihtsalt ei karda matemaatikat, ma sain sellega kergelt hakkama?”

Riigikogus ja Eesti Panga Nõukogus

1992-2003| oli akadeemik riigikogu liige. Mis majandusteadlast poliitikute juurde tõmbas? Uno: “Minu väljakutse oli IME ja kuna olen loomult optimist, siis pidi üritama toonastes tingimustes midagi ära teha. Ma küll ise otseselt IME projektis ei osalenud, aga kuna seal oli palju mu tuttavaid ja tudengeid, siis olin pidevalt nende arengutega kursis. Mingil hetkel tehti mulle ettepanek – Kallase ja Savisaare poolt -, et ma asuksin IME peakonstruktoriks. (Uno ütleb naerdes, et toona said nad omavahel väga hästi läbi).
“Kuna adusin probleemi keerukust ja mahukust, ma keeldusin, sest arvasin oma õppejõutöö kõrval selleks mitte aega jätkuvat. Nad olid selgelt pettunud. Praegu ei kujutata ette, kui palju löömist ja seletamist toona seoses IME-ga oli. Hiljem ma siiski riigikokku läksin ja võin kokkuvõttes öelda, et ei ole kunagi aru saanud nendest inimestest, kes räägivad, et riigikogus midagi ei tehta. Seda räägivad ikka ainult inimesed, kes sellest mitte midagi ei tea või/ja ei tahagi teada. Ma ei ole eales oma elu jooksul nii palju tööd teinud kui riigikogu perioodil.”
Perioodist Eesti Panga Nõukogus 1991-1997 (sh esimees 1992-1997) on akadeemik Merestes tagantjärele tugevnenud tunne, mis teda valdas juba seal tegevuses olles, et ta on väga õigel ajal väga õiges kohas. Akadeemik: “Eesti Panga Nõukogu on kogu oma tegutsemise aja jooksul olnud väga tugeva koosseisuga, valdavalt olid kõik ikka rahandusharidusega.”

Kaugveri trammirööpad laes

Uno on tõsine bibliofiil. Juba algkoolist peale on ta jälginud eesti luule ja proosakirjanduse arengut. Talle on käinud kõik olulisemad kirjandusajakirjad läbi aegade ja tema toad on sõna otseses mõttes raamatuid täis. Kuid akadeemik tunnistab, et valiku peaks ikka tegema enne lugema hakkamist, sest kõike ei jõua ju tõesti läbi lugeda.
Aga kommentaariks vene-aegse kirjanike käsitluse tendentslikkuse kohta toob ta näite oma isikliku sõbra Raimond Kaugveriga: “Vanasti oli ju nii, et teatud kirjanikke võis kritiseerida ja teatuid mitte – näiteks Kaugveri võis kritiseerida, aga Vladimir Beekmani mitte. Nüüd, ajalise perspektiiviga vaadates ma ütleksin, et Kaugver on kaugelt enam kirjanik kui Beekman. Muide, mu maja vahelagede toestused on trammirööbastest, mis Kaugver kuskilt muretses, ta nimelt töötas pärast vangilaagrist naasmist trammitrustis ja sealt kuskilt ta nad sai. Ega ta elu kerge olnud.”

Kroon ja kalapood

Eesti riigi ja tema ühiskonna kohta hinnangut andes jääb Uno erialaste liistude juurde: “Rahandusinimesed teavad, et rahaasjad ei ole kunagi nii korras, et nende pärast mitte muretseda. Mind ärritab tõeliselt Eesti ajakirjanike negativism, kes pidevalt räägivad katastroofist. Aga teate, kunagi oli Stockmanni vastas torniga maja all kalapood ja kui linna peal levis kuuldus, et sinna tuleb kala, siis seisis rahvas olenemata ilmast juba hommikul kell kuus järjekorras, et oma pisku kätte saada. Vaat kui meil oleks samasugune olukord nagu vene aja lõpus, siis oleks meil katastroof. Praegu pole mingit katastroofi. Praegu seisavad inimesed järjekorras, et osta Madonna kontserdi pileteid, mõistate? Mitte üks või kaks inimest, mingit rikkurit, vaid 70 000 inimest seisavad 1000 krooni näpus, et osta pilet ja siis vaadata-kuulata kahe tunni jooksul mingit väikest Madonnat!”
Aga mis rõõmu valmistab? “Kroon on kindlalt püsinud. Meil oleks vaja anda välja populaarteaduslik raamat rahareformidest endistes kommunistliku bloki riikides ja siis selguks, miks läks viltu ukrainlaste karbovanetsi reform, kuidas tekkisid jamad Albaanias ja mujal. See ei ole niisama, et Eestis on asjad lihtsalt juhtunud, et meil kõik nii hästi on läinud.”

* * *

Lenin kui nõukogude esistatistik

1961 oli akadeemik Moskva Rahvamajandusinstituudi juures aastases aspirantuuris, kus lõpetas väitekirja teemal “Nähtuse absoluutse juurdekasvu tegurite vahel jaotamise probleem ja selle lahendamine majandusstatistikas”.
Uno meenutab: “See oli huvitav teema ja samal ajal uuriti seda ka Ameerikas, kus sellega tegeles professor Frederic Mills. Nii tema kui ka paari ta kolleegiga arendasin ma kirjavahetust; selle teema käsitlemisel tuli mul teaduse tegemise maik suhu. Kui aga aspirantuuri astumisel sellest teemast juttu tegin, ütles Moskva Majandusinstituudi statistika kateedri juhataja professor Malõi (vene k väikene), ise selline koljati kasvu tüüp, et mingu ma matemaatikateaduskonda, see ei ole majandusteema. Hiljem ütles mu juhendaja, et Malõi oli ise kaitsnud kraadi teemaga “Lenin kui nõukogude statistika rajaja”. Seega, absoluutselt küündimatu tegelane.
Üksteist aastat hiljem, aastal 1972 kaitses akadeemik Mereste kandidaaditöö jätkuna, sisult eelneva teemaarendusena, majandusdoktori kraadi Tallinnas Teaduste Akadeemia juures teemal “Indeksimeetodi rakendamine majanduslikus analüüsis. Teoreetilis-metodoloogiline uurimus”.
Akadeemik jätkab: “Minu üks kolmest oponendist doktorikraadi kaitsmisel oli selline mees nagu professor Jevgeni Adamov, hiljem selgus, et ta oli 18 aastat laagrites veetnud. Süüdistuse alusel oli ta oma keskkooli lõpuetendusel Stalinit pilanud ja sealt ta kohe ära viidigi. 18 aastat hiljem tuli ta pärast vabanemist tagasi, lõpetas keskkooli ja arenes edasi majandusteadlaseks. Minu oponendina oli ta üsna värske doktorikraadi omanik.”

* * *

NIMI
Uno Mereste

TEADUSALA
Humanitaar- ja sotsiaalteadused

UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Majandusliku analüüsi metodoloogia, taotledes seda siduda semiootika, mudeli- ja süsteemiteooria rakenduste vahendusel matemaatiliste meetoditega

VALITUD AKADEEMIASSE
23. november 1994

AKADEEMIA OSAKOND
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond

SÜNNIAEG ja -KOHT
27. mai 1928 Tallinn

TÖÖKOHT
Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor (alates 1997)

HARIDUS
1946 Tallinna Rahandustehnikum
1950 Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond (rahandus)
1953 Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskond (füüsiline geograafia)

TEADUSKRAAD
1961 majanduskandidaat Moskva Rahvamajandusinstituudis
Teema: Nähtuse absoluutse juurdekasvu tegurite vahel jaotamise probleem ja selle lahendamine majandusstatistikas
1972 majandusdoktor
Teema: Indeksimeetodi rakendamine majanduslikus analüüsis. Teoreetilis-metodoloogiline uurimus
1973 professori kutse

TEENISTUSKÄIK
1950-1954 Tallinna Rahandustehnikumi õpetaja
1954-1964 Tartu Ülikooli vanemõpetaja ja dotsent
1964-1975 Tallinna Tehnikaülikooli statistika ja raamatupidamise kateedri dotsent, professor ja juhataja
1975-1992 Tallinna Tehnikaülikooli statistika kateedri professor ja juhataja
1989-1992 ENSV Plaanikomitee, hiljem EV Majandusministeeriumi nõunik majandusreformi ettevalmistamise ja käivitamise alal
1992-1997 Tallinna Tehnikaülikooli teoreetilise majandusteaduse ja -metodoloogia instituudi sotsiaalstatistika professor
1992-2003| EV Riigikogu liige
1997-? Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor

TUNNUSTUSED
1997 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
1998 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1998 EBSi audoktor
1999 akadeemik F. J. Wiedemanni nimeline eesti keele auhind
2003| Eesti Geograafia Seltsi auliige
2003| Püha Birgitta teenetemärk

TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
1967-1982 ETTÜN Ökonoomikakomitee esimees
1982-1987 Eesti Majandusteaduse Seltsi esimees
1990-1995 Eesti Teadusnõukogu liige
1991 Eesti Panga Nõukogu liige
1992-1997 Eesti Panga Nõukogu esimees
1994-1997 Tallinna Linnavolikogu liige

PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID
u 500 teaduslikku ja populaarteaduslikku publikatsiooni

MONOGRAAFIAD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):

Mereste, U. Miks korraldatakse rahvaloendusi? ERK, Tallinn, 1959, 78 lk
Mereste, U. Indeksiteooria. Tartu Ülikool, Tartu, l961, 124 lk
Mereste, U. Majandusliku analüüsi mõisteid ja meetodeid. Eesti Raamat, Tallinn, 1965, 94 lk

HOBID
purjesport