Akadeemik Margna on mulk, perest, kus kasvas kolm poega. Udo ütleb: “Meenutades lapsepõlve, arvan ma, et mind võib liigitada korralikuks ja suhteliselt sõnakuulelikuks poisiks, minuga ei olnud väga palju madistamist. Ema oli meil selles suhtes üsna range: kodus nõuti kõiges korda ja püstitatud ülesanded tuli täita eeskujulikult. Tähtsaks peeti õppimist ja edasipüüdlikkust, sestap oskasin ma juba kooli minnes vabalt lugeda, kirjutada ja ka arvutada. Nii ei olnud mul terve kooliaja jooksul edasijõudmisega raskusi.”
Udo isa suri 1942. aastal noore mehena operatsioonilaual, surma põhjuseks oli kunagisest vigastusest ohtliku tüsistuseni arenenud haigus, mitte sõda, nagu aastaarv võiks eeldada. Lapsed jäid ema kasvatada.
Kuna Udo oli usin ja tubli koolijüts, lõpetas ta 1952. aastal edukalt Viljandi II Keskkooli, olles kulutanud kooliskäimisele ainult kümme aastat. Udo: “See oli koolipoolne initsiatiiv, et nad soovitasid mul kuuenda klassi vahele jätta, sestap sain ka kooliskäimisega lühemalt hakkama.”
Bioloogia asemel arstiteaduskonda
Koolipäevil kaldus Udo huvi maa- ja loodusteaduste poole, kuid väga selget eelistust mõne valdkonna suhtes ei tekkinud. Aga päris kindlasti ei tahtnud ta saada arstiks. Sellegipoolest astus ta pärast keskkooli lõpetamist just nimelt TÜ arstiteaduskonda. Udo: “Sattumine arstiteaduskonda oli täitsa “must” juhus, kui nii võib öelda. Nagu noortel inimestel kooli lõpetamisel ikka, on valikuvabadus edasiminekuks ju äärmiselt suur, nii oli minulgi tegelikult peast läbi käinud mitmeid mõtteid, mis küll kuidagi ei olnud arstiteaduskonnaga seotud. Mind huvitas eelkõige bioloogia ja geoloogia. Kuid minu tollane pruut kavatses minna farmaatsiat õppima, no ja sellel ajendil ma otsustasin, et lähen ka ise farmaatsiasse. Tagantjärele ei kahetse ma seda karvavõrdki.”
Ülikooli ajast meenutab Margna, et midagi väljapaistvalt erakorralist esile tõsta ei olegi: “Elasin kogu selle aja ühikas ja muu seltsielu mind eriti ei huvitanud, sest ma läksin ülikooli ikka eelkõige õppima.”
Prof Alma Tomingase ja dots Johannes Tammeoru juhendamisel õnnestus Udol tudengipõlves läbi viia kolm töömahukat eksperimentaaluuringut taimedega, mis kõik pälvisid üliõpilastööde konkursil I auhinna.
Muhu apteek
Kuigi Udol ilmnesid juba tudengipõlves eeldused alustada karjääri teadlasena, tuli tal toonaste reeglite tõttu algul kaks aastat diplomile vastavat tööd teha. Nii siirduski ta pärast lõpetamist kaheks aastaks tööle – ja seda Muhu saarele, Liiva apteegi juhatajaks. Aasta oli siis 1957. Udo meenutab: “Olime abikaasaga aastat-poolteist varem abiellunud ja meil oli juba ka väikene tütar. Otsustasime Muhu kasuks, sest esiteks saime sealses apteegis töökoha meie mõlemad ja teiseks kuulus asja juurde ka elamispind samas apteegis. Saared olid toona piiritsoonis, kuhu sissesõit oli võimalik vaid lubadega, kuid sellisel suletusel oli ka plusse, sest juhuslikke inimesi sinna ei sattunud. Asja tegi pikantsemaks see, et toona polnud saarel ei asfaltteid ega elektrit ning juhtumisi ei olnud apteegis meie sinnajõudmisel isegi vett, sest kaev oli parajasti rikkis. Kuid inimesed ümberringi olid toredad.”
Pärast kahe aasta möödumist tõmbas Udot siiski teadusesse. Esialgu oli võimaliku suunana mõttes farmakognoosia-alane aspirantuur Tartu Ülikooli juures. Udo meenutab: “Tollane nõue, et aspirantuuri saamiseks pidi enne olema vähemalt kaks aastat tööstaa?i, oli minu kui pereinimese jaoks igati mõistlik, sest see võimaldas saada märkimisväärsemalt kõrgemat stipendiumi. Sellisel juhul sai aspirant viimase töökoha palgaga võrdset igakuist tasu vaid selle klausliga, et 100 rubla kuus jäi maksimumpiiriks.”
Ravimtaimeteaduses – farmakognoosias – siiski aspirantuurikohta ülikooli juures ei avatud. Seetõttu otsustas Udo (aastal 1959) siirduda TA Eksperimentaalbioloogia Instituudi (EBI) poolt välja kuulutatud aspirantuuri taimebiokeemia erialal, mida võib lugeda tema ametliku teadlasekarjääri alguseks. Ta ise ütleb: “Selle käigus kasvasin ma järk-järgult läbi enesetäiendamise ning pideva töö farmatseudist-proviisorist ümber bioloogiks.”
Teadusadministraator
Teadustöö kõrval on akadeemik olnud ka usin teadusadministraator. Ta kommenteerib: “Jah, eks iga valik on kahetine. Hiljuti vaatasin oma kunagiste tööde tsiteeringuid, et kas veel ja kas üldse tsiteeritakse. Tsiteeritakse küll. Seega pole meie toonaste tööde paremik oma väärtust kaotanud ka tänapäevasel tasemel. Ja seetõttu oleks võinud ju teaduses ka jätkata, kuid nendes materiaalsetes oludes, mis eriti pärast taasiseseisvumise perioodi kujunesid ja kus ei olnud võimalik soetada isegi elementaarset teaduslikku aparatuuri ning ka muus osas valitses totaalne alarahastamine, poleks edasisest tõsisest eksperimentaaltööst enam midagi välja tulnud.”
Ühest tema hiljutisest ülevaateartiklist toonastest sündmustest kumab läbi, et akadeemik ei ole tänini täielikult aktsepteerinud meetodeid, kuidas vabariigi algaastatel Eesti teadust reformiti. Artikli alapealkirjad iseloomustavad suhtumist: “revolutsioon”, “uue ajastu algus”, “ootuste purunemine”, “kaitselahingud”, “akadeemia seisukohad jäävad tähelepanuta” jne.
Artikli lõpus küsib akadeemik Margna retooriliselt ja enesessevaatavalt: “Kas Teaduste Akadeemia peab jääma endiselt üsna endassesulgunud tegevuse raamidesse, millest laiem üldsus suurt midagi ei kuule ega võib-olla peagi ehk teada saama? Või võtma suuna aktiivsemaks osalemiseks riigi teadustegevuse korraldamisel ja arendamisel, nii nagu seadus seda ette näeb? Mitmed kehtivad seadusesätted suruvad Akadeemia sõna otseses mõttes Prokrustese sängi. Akadeemiat ei ole õige sulgeda liiga kitsasse ruumi ja range järelevalve alla, ta väärib õiglasemat kohtlemist.”
Akadeemik lisab sel teemal: “See puuga pähe reform, mis omal ajal Akadeemia suhtes läbi viidi, ei ole mitte mingisugusest punktist vaadates aktsepteeritav, lihtsalt lammutati, midagi asemele loomata.”
Teaduse tänase seisukorra kohta ütleb ta aga: “Meil räägitakse praegu pidevalt, et kõik läheb väga hästi ning muudkui korratakse mantrana, et nüüd on parem kui enne ja meil on parem kui teistel. Minu arvates ei ole kõik kaugeltki hästi.”
Töö tervishoiu kõrgkooli juures
Täna töötab akadeemik Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli juures ja kuni viimase ajani farmaatsia õppetooli juhataja-lektorina: “Kuidagi juhuste kokkulangemise tulemusena just umbes sellel ajal, kui siirdusin pärast TA peasekretäri ametit paariks aastaks Pedagoogikaülikooli teadusnõunikuks, tekkis 2001. aastal tervishoiu kõrgkoolis vajadus uue farmaatsia õppejõu järele (eelmine oli juba kõrges pensionieas) ja nii ma siia tol hetkel poolkogemata sattusin. Alates 2005|. aastast kuni selle aasta sügiseni olin farmaatsia õppetooli juhataja, kuid järgmiseks tähtajaks ma enam ei kandideerinud.”
Aga kas on erudiidil ka veel täitumata unistusi, tegemata tegusid, mida ilmtingimata oleks tarvis ära teha: “No kindla peale! Ma arvan, et inimene, kellel pole enam mingeid kavatsusi ning kes rõõmustab selle üle, et soo! – nüüd on kõik ära tehtud, sellel oleks aeg manalasse kolida. Mis seal salata, on mulgi juba soliidne iga – 74 sai äsja täis. Aga ühe ülikooliõpiku mulle kõige lähedasemal erialal tahaksin oma elu ajal kindlasti veel valmis saada.”
Hobid ja harrastused
Keskkoolis oli akadeemiku harrastuseks male, ülikoolis ja hiljem kitarrimäng. Udo meenutab: “Siiamaani on hea meenutada mängimist TÜ suures estraadiorkestris.”
Kõige kestvam kiindumus, üle 25 aasta, oli aga orienteerumissport, loomulikult harrastussportlasena, kuid hiljem ka suurvõistluste peakohtuniku ning peaettevalmistajana: “Nende võistluste läbiviimine ja juhtimine oli mulle suureks väljakutseks ning ma ei välista, et mõnega neist on seotud ehk suurimad õnnestumised minu elus.”
Kuid mis on see, mis akadeemikut tänases Eesti ühiskonnas ärritab? Akadeemik Margna: “Mõned praegu poliitikas aktiivselt figureerivad inimesed on sellised, kellest ei tahaks midagi kuulda, näha ega ka lugeda. Meil on kohati ikka ultranatsionalistlik ühiskond. Tohutult arrogantne.”
Lõõgastumise ja puhkuse kohta ütleb akadeemik: “Niimoodi, et ma kuskil molutaksin, jalad seina peal, see ei ole mulle kunagi meeldinud, mul peab ikka kogu aeg tegevust olema. Omal ajal EBI-s ei võtnud ma viis-kuus aastat puhkustki täies ulatuses välja ning pole seda ühelgi tööpostil õieti teinud. Ma pean ka puhkuse ajal kogu aeg tegutsema. Mingit erilist reisikihku minus ka ei ole, aga kui ma reisin (mõnikord seda ikka ette tuleb), siis eelistan kindlasti Euroopat. Eriti Kesk-Euroopa on südamelähedane – Saksamaa, Austria.”
Alkoholi kohta ütleb, ise sealjuures naerdes, et: “Üldiselt olen ma ikka täitsa tubli poiss. No jah, eks see alkoholism ole suhteliselt lohisev mõiste, kuid meil on juba aastaid abikaasaga traditsioon, et lõuna kõrvale, eriti suvisel ajal, ühe õlle kahe peale ikka ära joome ja õhtusel ajal väike pokaal veini ei tee kah liiga.”
Ilukirjandust ei ole akadeemikul olnud enam aastaid aega lugeda, aga teatris käib ta vägagi meelsasti. “Omal ajal sai vist kõik draamaetendused, mis lavastati, ära vaadatud. Nüüd ei jõua enam ei ea tõttu ega ka piletihinna tõttu, kuigi ma ei saa end lugeda materiaalselt mitte toimetulevate inimeste kilda.”
Õnnelik kuju
Lõppsõnadeks ütleb Udo: “Ausalt öeldes, eks ma ole juba vana mees, ja sellest, et ma ei suuda positiivseid ühiskondlikke ilminguid suure vaimustusega välja tuua, võib ehk jääda mulje, et ma olen kuidagi õnnetu või kibestunud. Mitte sinnapoolegi! Tegelikult tahan ma eriliselt rõhutada seda, et ma olen elanud väga õnnelikku elu, mul pole kunagi olnud ega ole ka praegu kurta mitte millegi üle, olen peaaegu kogu aeg saanud teha seda, mida ma teha olen tahtnud, ja seda ka kõige raskematel aegadel.
Teadus on olnud minu kutsumus ning andnud mulle tööd ja leiba, kuid selle kõrval on mulle alati tähtis olnud kodu ja perekond. Ma pole kunagi pidanud töö nimel midagi ohvriks tooma oma perekonnas ega kodu pärast midagi tegemata jätma oma töös.”
* * *
Doktoriks Gruusias
Kandidaaditöö väitekirja kaitses akadeemik Udo Margna aastal 1963 Eesti TA juures ja see käsitles pookealuste mõju poogitud puude hilisemale kasvule, omadustele ja saagikusele. Pärast kraadi kaitsmist jätkas Udo tööd, nüüd juba diplomeeritud teadlasena, Harkus asuvas Eesti Bioloogia Instituudis (EBI) ning jäi selle instituudiga seotuks kuni 1990. aastani, mil ta valiti TA peasekretäriks: “Üle 30 aasta tööd EBI-s on olnud parim aeg minu elus. Mul olid teadusloomes täielikult vabad käed. Sain instituudilt peaaegu maksimumi sellest, mida ta mu ideede realiseerimise võimaldamiseks anda suutis. Vähem tähtis ei ole ka see, et mul õnnestus enda ümber koondada löögivõimeline uurimiskollektiiv.”
1984 kaitses Udo bioloogiadoktori kraadi Gruusia TA Botaanika Instituudi juures.
“Kui rääkida minu uurimistöö praktilisest tähendusest, siis põhimõtteliselt võimaldavad selle tulemused mõista paremini taimedes toimuvate ainevahetusprotsesside omavahelisi seoseid ning selle alusel kavandada meetodeid taimede kasvu ja arengu teadlikuks suunamiseks.”
Aga miks kaitses akadeemik doktorikraadi Gruusias?
Udo: “Tollal oli NL-s süsteem selline, et valdkonniti oli kinnitatud vaid piiratud arv uurimiskeskusi, kus doktoritöid oli üldse võimalik kaitsta. Füüsika erinevatel harudel olid oma keskused, keemikutel omad jne. Taimede polüfenoolide biokeemia ja füsioloogia alal said toona kõne alla tulla vaid Moskva või Gruusia. Kuna mu põhioponent oli Moskvast, siis mul praktiliselt ei olnudki teist võimalust kui Gruusia. Eks ma olin tollal juba ka mõnevõrra tuntud nimi oma valdkonnas, mitte mees kuskilt metsast, ning võisin seetõttu endale “vabamalt” lubada oma arvamusele jäämist.”
* * *
NIMI
Udo Margna
TEADUSALA
Taimefüsioloogia ja -biokeemia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Flavonoidide biosünteesi metaboolne taust ja regulatsioonimehhanismid
VALITUD AKADEEMIASSE
25. november 1987
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
18. november 1934, Viljandi
TÖÖKOHT
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, farmaatsia õppetooli erakorraline lektor (alates 2008|)
HARIDUS
1952 Viljandi 2. Keskkool
1957 Tartu Ülikool
TEADUSKRAAD
1963 bioloogiakandidaat, Eesti Teaduste Akadeemia juures
1984 bioloogiadoktor, Gruusia TA Botaanika Instituudi juures
TEENISTUSKÄIK
1957-1959 Muhu apteegi juhataja
1959-1990 Eesti TA Eksperimentaalbioloogia Instituut:
1959-1962 aspirant
1962-1964 nooremteadur
1964-1965 teadussekretär
1966-1967 vanemteadur
1967-1987 teadudirektor
1987-1990 peateadur
1967-1990 taimede sekundaarainevahetuse labori juhataja
1990-1999 Eesti Teadusete Akadeemia peasekretär
2000-2003| Tallinna Pedagoogikaülikooli teadusnõunik
2001-2005| Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli (kuni 2005| Tallinna Meditsiinikool) farmaatsia õppejõud
2005|-? samas õppetooli juhataja-lektor
TUNNUSTUSED
1987 Eesti Teaduste Akadeemia medal
1998 Karl Ernst von Baeri mälestusmedal
1998 Eesti Apteekrite Liidu aastapreemia pikaajalise teadustegevuse eest
2006| Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
1970-? Eesti TA Toimetised. Bioloogia. Ökoloogia toimetuskolleegiumi liige, 1992-1994 ja alates 2001. a esimees
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID (üldarv ja eraldi kuni viis viimase kümne aasta olulisimat): üle 120
MONOGRAAFIAD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Mapгна, У. В. Взаимосвязь биосинтеза флавоноидов с первичным метаболзмом растений. Итоги науки и техники. Биологическая химия, т. 33. ВИНИТИ, Москва, 1990, (176 стр.)
Блинова, К.Ф., Вандышев, В.В., Комарова, М. Н., Mapгна, У. B., Регир, В.Г., Селенина, Л. В., Теслов, Л. С., Харитонова, Н. П., Шатохина, Р. К., Яковлев, Г. П. Растения для нас. Справочное издание. Изд. “Учебная книга”,Санкт-Петербург, 1996, 653 стр.
HOBID
Orienteerumissport
