Akadeemik Viktor Palm (s 1926) on üks neist vähestest akadeemikutest, kes pole vaid teadlane, vaid ka aktiivne ühiskondlik mõtleja, seda eriti Eesti riigi taasiseseisvumise keerulisel perioodil. Praegu peab erudiit kolm korda nädalas tundide kaupa dialüüsis viibima. Kuid akadeemiku vaim on särav: “Dialüüsis peab viibima ju mitu tundi, mille muu kui lugemisega seal tegeleda. Olen seetõttu avastanud mitmeid huvitavaid autoreid ja nende teoseid, üks silmapaistvamaid viimase aja leide on Eric Hoffer, eriti tema kaks teost – “The True Believer” ja “The Ordeal of Change”. Esimesega tutvumine aitab mõista, kuidas kujuneb massipsühholoogia ja kuidas rahvamasse on läbi aegade karjatatud. See saksa emigrantide järeltulijast ameerika autor on viimasel ajal suutnud minu maailmapilti oluliselt mõjutada. Kusjuures raamat ilmus juba 1952. aastal.”
Olulised publikatsioonid
Akadeemik Palm valiti Teaduste Akadeemia liikmeks 1978. aastal. Tema teadusalaks on orgaaniline keemia, oma profiililt kuulub ta akadeemias bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda ning tema uurimistöö peasuundadeks on olnud happeline katalüüs ja kõrgelt happelised keskkonnad.
Akadeemik Palmilt on ilmunud olulisi publikatsioone mitte ainult orgaanilise keemia valdkonnas, vaid ka teadusfilosoofias. Akadeemik toriseb: “Ma ei ole filosoof, vaid pigem antifilosoof. Teaduses on oluline metodoloogia, mitte filosoofia. Arvan, et filosoofia on eelteadus, mingi valdkonna algperiood, mil teadusüldsus ei ole veel suuteline teda ratsionaalselt määratlema. Kuni tekib selguse periood ning filosoofia annab teed reaalsele ja ratsionaalsele uurimisele ning mõtestamisele ehk metodoloogiale.”
Iga eestikeelse sõna eest sent ekskursioonikassasse
Viktor on sündinud Tartus algkooliõpetaja perekonnas. Suurt ja olulist mõju avaldas poisile isa: “Tänapäevase kõnepruugi kohaselt oli ta üksikisa ja pööras suurt tähelepanu minu silmaringi, väärtushinnangute ja maailmavaate kujundamisele. Just isa äratas minus huvi teadmiste ja teaduse vastu.”
1932. aastal, kui isa Tartus töötuks jäi, koliti Tallinnasse, kus asuti elama Nõmmele. 1934 algas koolitee algkoolis, mis jätkus 1937. aastal Hiiu progümnaasiumis, hilisemas Tallinna 10. Keskkoolis, praeguses Nõmme Gümnaasiumis. Akadeemik: “Meil oli klassis näiteks inglise keele tunni ajal õpetaja Pavelsoni poolt tehtud selline kord, et iga eesti keeles välja öeldud sõna maksis sendi, mille pidid koheselt klassi ekskursioonirahaks kassasse maksma, sellisel meetodil jäi ikka ühte-teist külge.”
1941-1943 viibis Viktor evakueerituna Nõukogude Liidu tagalas ja 1943 mobiliseeriti ta Nõukogude armeesse. Viktor teenis Eesti korpuse tagavarapolgus kuni 1947. aastani, mil ta demobiliseeriti seoses Tallinna Tehnikaülikooli astumisega. Viktor meenutab: “Seoses sõjaga jäi mu haridustee ju pooleli ja mul ei olnud midagi teha, tuli ise õppida. Mulle meenub, et TPI ettevalmistusosakonnas tuli mul ühe kuu jooksul sooritada ligi 25 eksamit – kogu keskkooli (gümnaasiumi) programmi ulatuses ja lisaks veel sisseastumiseksamid.”
Ei mingeid memuaare!
1958 organiseeriti Tartusse keemia probleemlaboratoorium, mis hakkas tegelema keemiliste ühendite reaktsioonivõime (kiirused ja tasakaalud) ja teiste omaduste sõltuvustega reagentide struktuurist ja reaktsioonikeskkonnast. Aastatel 1959-1960 viibis akadeemik Palm sta?öörina USA-s Pennsylvania State College’is ja Chicago ülikoolis.
Enda ja koos oma juhendatavatega teostatud tööde baasil kirjutas Viktor doktoritöö, mille kaitses 1966. NSVL TA Elementorgaaniliste Ühendite Instituudi juures. Teema oli “Kvantitatiivsed uurimused orgaaniliste ühendite reaktsioonivõime vallas”. Kaitsmine möödus edukalt, sest Palmi tuntus selle valdkonna uurijana oli tasapisi kinnistunud ja kaitsmine osutus teatud mõttes pelgalt formaalsuseks. Aastal 1969 omistati talle professori kutse.
Akadeemik Palmi elukestva teadusliku tegevuse problemaatika haarab happelist katalüüsi ja kõrgelt happelisi keskkondi, keemiliste ühendite reaktsioonivõime ja teiste omaduste struktuurist ja solvendist tulenevate sõltuvuste kvantitatiivset eksperimentaalset ja teoreetilist uurimist, keemilist informaatikat, arvutikeemiat ja statistilist andmetöötlust, aga samuti teaduse metodoloogiaga seotud küsimusi. Kui küsida, kas poleks aeg hakata oma mitmekülgsest elust hoopis memuaare kirjutama, vastab Viktor kategooriliselt: “Aga siis ei jääks mul ju aega teadustööga tegeleda!”
Kõrvalepõige poliitikasse
Keerulisel taasiseseisvumise perioodil sekkus Viktor aktiivselt ka toonasesse poliitikasse. Akadeemik Palm: “Minule kirgastus toona, et meie protsessid liiguvad Jugoslaavia stsenaariumit pidi (kuigi see termin ise tekkis mõnevõrra hiljem), mis oleks tähendanud suurt verevalamist. Peamiseks tõusis ju rahvusküsimus. Kuna mina olin oma nii eestlastele kui ka venelastele, siis ma lihtsalt tundsin kohustust sekkumiseks. Näiteks õnnestus mul “sisse murda” Dvigateli tehasesse, mis oli toona Interrinde keskuseks ja esineda sealse töökollektiivi nõukogu ees kahetunnise loenguga. Pärast seda võtsid nad vastu otsuse, et ütlevad lahti Interrindest ja ühinevad Rahvarindega. See toimus vahetult enne Rahvarinde esimest kongressi. Sõitsime õhtul hilja, pea öösel Kadriorgu, kus meid ootas Arnold Rüütel. Kirjutasime alla vastava kahepoolse (Rahvarinde ja Dvigateli esindajad) deklaratsioonile. Tollase võimu esindajana allkirjastas selle dokumendi A. Rüütel.
Tundus, et probleem on selleks korraks lahendatud. Kuid järgmisel päeval võtsid Dvigateli esindajad neile avaldatud surve all oma allkirjad tagasi. Dvigateli direktor Jarovoi astus neile, piltlikult öeldes, kannaga kõri peale.”
Selle aja peale oli Viktor deideologiseerunud, nagu ta ise väidab, ehk siis suhtus suure skepsisega kõikidesse -ismidesse (kommunism, liberalism, konservatism jne), pidades neid filosoofiaks ehk siis mitte-teaduslikeks lähenemisteks.
Aga selle aja võtab Viktor kokku nii: “Tegelikult oli Rahvarinne, kui tagantjärele analüüsida, lihtsalt geniaalne lahendus probleemile toonastes tingimustes üldse midagi legaalselt teha. Samas tunnistan, et karjääri mõttes pole mind poliitiline tegevus kunagi huvitanud. Nii nagu mind jättis külmaks võimalus kujuneda omaaegse parteilise nomenklatuuri esindajaks…”
Kaks kirge
Viktoril on olnud läbi elu kaks suurt kirge – suurliblikate kogumine ja seenelkäimine, eriti puravike korjamine. Ka lemmiktoidu küsimise peale vastab akadeemik pärast sekundilist mõttepausi resoluutselt: “Puravikud? marineeritud puravikud? aga ainult enda korjatud.”
Liblikate kollektsioneerimise juurde jõudis ta tänu paarile suvele ülikooli bioloogiajaamas Kuusnõmmel, Saaremaal. Seal tutvus Viktor Johannes Piiperiga – tollal lihtsalt Juntsiga (praegune Max Planki Instituudi emeriitprofessor). Viktorist paar aastat vanem Junts tegeles tollal liblikate kollektsioneerimisega ja nakatas selle harrastusega ka teda. See on ülimalt eksperimentaatorlikku hoolikust arendav ja samaaegselt romantiline tegevus.
Klaarist mõtteselgusest annab erudiidi puhul tunnistust see, et enamik asju on Viktoril rangelt prioritiseeritud ja seda juba üsna varasest eluperioodist, nii ta tunnistabki, et tal kujunes välja elus järgmine väärtushinnangute hierarhia: teadus, looduses ringiuitamine ja sotsiaalne õiglus.
Hobidest märgib Viktor ära ka matkamise. Ta on käinud jalgrattamatkadel Eestis ja Leedus, ekspeditsioonidel Kunasiri saarel ja Kamt?atkal, matkadel Baikali järve ümbruses ja mägimatkadel nii Kaukaasia kui ka Sajaani mägedes, Kuriilidest rääkimata.
Rahvuslus või natsism
Mis aga häirib akadeemikut eestlaste ja eestluse puhul? “Seda teemat olen ma käsitlenud 1988. aasta märtsis avaldatud artiklis “Maa ja meie”. See ilmus identse sisuga kahes keeles – Edasis ja Sovetskaja Estonias. Kui “rahvuslus” tikub transformeeruma natsionalismiks, mille põhiliseks sisuks on ühekülgne vaenlaste otsimine ja “paljastamine” koos ajaloo mugandamisega, siis minu jaoks lehkabki asi natsismi järele. Kui vaadelda aga laiemalt, siis eestlus on ju üks identifikatsiooni vorme ja minu jaoks on eestlus erinevate eneseidentifitseerimiste seast pelgalt üks. Minu eestluse identifitseerimine toimus 1930. aastatel. Oma osa mängisid selles Bornhöhe jutud.”
Põhiväärtused võtab akadeemik kokku nii: “Pole suuremat rahvuslikku väärtust kui inimesed, kes ei aja taga suurt raha või võimu, vaid teevad südamega ja oskuslikult oma igapäevast tööd.”
* * *
Põgenev noorsoo-osakonna juhataja ja tema keemia
Kuigi Viktor on terve elu olnud vasakpoolsete vaadetega (akadeemik Palm oli 1945-1990 NLKP liige ning EKP liige kuni märtsini 1991), põgenes ta just parteitöö eest aastal 1948 nüüdsesse Peterburi ülikooli keemiat õppima. “Kuna Nõukogude armees olin ma komsomoliaktivist, võeti mul turjast kinni ja pandi vägisi Komsomoli Keskkomitee Noorsoo osakonna juhatajaks ja selle eest ma lihtsalt põgenesin. Et te konteksti õigesti mõistaksite – ma ei olnud negatiivselt meelestatud toonaste ühiskondlike protsesside ja riigikorra suhtes, kuid nomenklatuurne karjäär oli mulle absoluutselt vastuvõetamatu.”
Aga miks just keemia?
Akadeemik: “Keemia kasuks otsustasin ma juba sõja ajal, kusjuures üsna utilitaarset laadi ajendil (kunstlik toit).”
Kandidaaditöö teema juurde jõudis Viktor mitme juhuse tõttu. Neli aastat pärast Peterburi ülikooli lõpetamist kaitses ta aastal 1956 NSVL TA Keemilise Füüsika Instituudi juures keemiakandidaadi kraadi.
Akadeemik kandidaaditööst: “Ma uurisin ühe farmaatsiatööstuse jaoks olulise reaktsiooni kiiruse sõltuvust kahe ülitugeva happe segus, sõltuvalt nende suhtelisest sisaldusest. See võimaldas teha järeldusi uuritava reaktsiooni mehhanismi kohta.”
Kohe pärast ülikooli lõpetamist asus Viktor tööle Tartu Ülikooli keemiateaduskonda ja on erinevates formatsioonides ning ametinimetustes töötanud siin tänase päevani: 1952-1958 Tartu Ülikooli orgaanilise keemia kateedri vanemõpetaja, 1955 aspirant, 1958-1962 samas dotsent, 1962-1993 samas kateedrijuhataja, 1969 professori kutse, alates 1994 emeriitprofessor.
Akadeemik: “Kuigi 1955. aastal olin aastakese ka aspirantuuris, pole mul klassikalises mõttes teaduslikku juhendajat olnud, on olnud mõjutajad, näiteks Farmakoni seltskond ja ka mõned teised.”
* * *
NIMI
Viktor Palm
TEADUSALA
Orgaaniline keemia
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Happeline katalüüs ja kõrgelt happelised keskkonnad; keemiliste ühendite reaktsioonivõime ja teiste omaduste struktuur; solvendist tulenevate sõltuvuste kvantitatiivne eksperimentaalne ja teoreetiline uurimine; keemiline informaatika; arvutikeemia ja statistiline andmetöötlus; teaduse metodoloogia
VALITUD AKADEEMIASSE
1978
AKADEEMIA OSAKOND
Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
17. september 1926, Tartu
TÖÖKOHT
Tartu Ülikooli emeriitprofessor (alates 1994)
HARIDUS
1946 Tallinna Tehnikaülikooli ettevalmistusosakond
1952 Peterburi Riiklik Ülikool
TEADUSKRAAD
1956 keemiakandidaat, NSVL TA Keemilise Füüsika Instituudi juures
1966 keemiadoktor, NSVL TA Elementorgaaniliste Ühendite Instituudi juures
1969 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1952-1958 Tartu Ülikooli orgaanilise keemia kateedri vanemõpetaja
1955 aspirant
1958-1962 samas dotsent
1962-1993 samas kateedrijuhataja
1994-? emeriitprofessor
TUNNUSTUSED
1986 Eesti TA medal
1997 Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest
2002 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
TEADUS-ORGANISATSIOONILINE ja -ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS
EESTIS:
1990-1995 Teadus- ja Arendusnõukogu liige
1991-1996 Eesti Teadusfondi Nõukogu ekspert
TEGEVUS TEADUSLIKE VÄLJAANNETE TOIMETUSTES
1964-1997 Organic Reactivity toimetaja
2002-? Journal of Physical Organic Chemistry (Wiley InterScience) toimetuskolleegiumi liige
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
Üldarv umbes 200
MONOGRAAFIAD (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Оcновы количественной теории органических реакций. Химия, Ленинградское отделение, 1967, 355 стр.
Оcновы количественной теории органических реакций. Изд. 2-е, перераб. и дополн. Химия, Ленинградское отделение, 1977, 359 стр.
Grundlagen der quantitative Theorien organisher Reactions. Academie-Verlag, Berlin, 1971, 298 pg.
HOBID
Matkamine, suurliblikate kogumine, seenelkäimine
