Akadeemik Ubar on sündinud Tallinnas 16. detsembril 1941. Ta isa oli eksperimentaallukksepp, kelle käe all valmisid kaunid kuldehted ja hõbekarikad Juveelitehases ja kelle unistuseks oli, et pojast saaks arst. Ema oli kodune ja kasvatas kolme last. Raimund: “Tegelikult pärineb mu veri Eesti-, Saksa- ja Lätimaalt. Vanaisa oli saksa paruni esimese öö õiguse vili, vanaema aga ühe Daugava-äärse mõisa omaniku tütar. Vanaisa oskas seitset keelt. Kuna vanavanemad suhtlesid saksa keeles, siis kõnelesin ka mina kolmanda eluaastani kahte keelt. Pärast sõda viidi aga vanaema Siberisse, saksa keelt meil kodus enam ei räägitud ja ka minu võõrkeeleoskus kadus.”
Kuidas aega juurde teha
Koolihariduse andis Westholmi Gümnaasium, mille Raimund lõpetas 1960. Ta oli koolis mitmekülgne poiss, kes tegeles nii kitarrimänguga kooliorkestris kui ka kahekordsete saltode viskamisega Eesti võimlemiskoondises (1959-1967). Raimund nostalgitseb: “Tegelikult, viimase tagurpidisalto hüppasin alles 40 aasta juubelil, tõsi, laua pealt põrandale, maast ei käinud jaks enam üle.”
Ka ülikoolis prevaleeris Raimundil sport teaduse ees, eriti sportvõimlemine. Ta on käte peal seisnud nii majakorstna otsas kui ka kõndinud kätel üleval Pirita kloostri müüri peal, ta oli esimene Eesti võimlejatest, kes tegi kahekordse salto kangi pealt. Raimund võeti ilma katseteta vastu plaanitavasse Eesti tsirkusesse, mis aga jäi siiski loomata.
Raimund meenutab ülikooliperioodi: “Valisin eriala, mis oli tuliuus ja seetõttu väga popp – automaatika. Tõuke selleks andis onu, kes oli oma maja külge ehitanud garaa?i iseavanevate ustega. Selles mõttes tegeles ta “targa maja” projektiga juba 50 aastat enne seda, kui see aktuaalseks sai. Ülikoolis mind uurimistöö ei tõmmanud. Mul oli liiga palju muid tegemisi. Mäletan, kuidas ennast ajapuudusega välja vabandasin komsomoli astumisest, viidates võimlemisele, laulmisele TPI meeskooris ja töölkäimisele. Kuna aega oli krooniliselt vähe, siis püüdsin seda “juurde luua” oma vanaisa moel, kel oli tavaks olnud ainult kaks kuni kolm tundi ööpäevas magada.”
Kuukulguri eest 80 rubla
TTÜ-s õppides lummas Raimundit autoriteetsematest õppejõududest enim dots W. Kracht, kes loengutel kandis ette peatükke omaenda teooriast. Prof Hanno Sillamaa autoriteet kujunes Raimundi silmis aga niivõrd vägevaks, et isegi aastaid hiljem, doktoritöö kaitsmisel, tundis mees kohmetust, kui tuli õpetajast mööda astuda, ta oli siis 45.
Juba aasta enne TTÜ lõpetamist (1966) sattus ta tööle tehasesse Punane RET. Raimund selgitab: “Teadusse sattusin alles pärast kolme aastat inseneritööd elektroonikuna. Üheks mu omaduseks, mis mind pikkamööda inseneritöös segama hakkas, oli uudishimu. Oleksin alati tahtnud oma uute väljamõeldud elektroonikaskeemidega palju rohkem katsetada ja neid paremaks teha, pidin aga tegema seda, mida laborijuhataja nõudis. Janu vabaduse järele motiveeriski mind vastu võtma pakkumist minna Moskvasse sihtaspirantuuri. Venemaale õppima ei tahetud eriti minna. Näiteks oma rühmakaaslaste hulgas olingi mina ainuke, kes kolmeks aastaks “külmale maale” läks.”
Aspirantuuri astus Raimund aastal 1968 Baumani-nimelisse Tehnikaülikooli. See oli Moskva Ülikooli kõrval teine tähtsam ülikool N. Liidus. Raimundi uurimisteemaks sai keeruliste süsteemide diagnostika, kusjuures keeruliste süsteemide all tuli mõelda lennukeid, kanderakette ja kosmoselaevu. Töö oli loomulikult salajane ja seotud lennukitööstusega. Raimundi ülesandeks sai kosmoselaeva Venera elektrisüsteemide testimine. Ta osales ka kuukulguri projektis, milles eduka “ekspeditsiooni” eest Kuule sai 80 rubla preemiat.
“Astu parteisse ja piirid avanevad”
Eestisse tuli Raimund tagasi 1971. aasta algul. Ta kaalus peamiselt kahe võimaluse vahel – kas automatiseerida meditsiinilist diagnostikat või arvutite “meditsiini”. Et rehabiliteerida ennast ka isa ees, valis ta viimase. Koostöös Küberneetika Instituudi EKB-ga uuriti võimalusi arvuteid ennast ise diagnoosima panna.
Toonast koostööd Küberneetika Instituudi (KybI)-ga (1975-1990) meenutab Raimund tagantjärele kui ühte oma viljakamat perioodi: “Meie 1980-ndatel valminud automaatset testigeneraatorit kasutati Moskvas tipptööstuses väga keerukate elektroonikasüsteemide diagnostikas. Kõige viimase projektina vahetult enne N. Liidu lagunemist ehitasime unikaalse arvutite testimissüsteemi tolle aja juhtivale arvutitehasele Minskis, kus eelistati meie seadet itaallaste Olivetti testrile, sest meie rikete otsimise süsteem osutus efektiivsemaks.”
Sellel teemal kaitses Raimund aastal 1986 ka tehnikadoktori kraadi.
Välismaale Raimundit toona ei lastud. Raimund: “Välismaa oli mulle kahekordselt keelatud. Lisaks sellele, et ma parteisse ei kuulunud, olin ka Eesti KGB mustas nimekirjas. Isegi 2-nädalane komandeering sotsmaale Ungarisse keelati mulle ära. See, et ma pärast kandidaadikraadi kaitsmist 10 kuuks siiski Ida-Saksamaale pääsesin, oli ime, sest mu dokumente töötles Moskva, mitte Eesti KGB ja nad ei tegutsenud ilmselt päris käsikäes. Tundus, et Eesti KGB oli “paavstistki” rangem. Dresdenis elades taastus kiiresti mu lapseeast pärinev saksa keele tunnetus, mis lihtsustas nii sõprade leidmist kui ka töökontaktide loomist. Hiljem kutsuti mind regulaarselt Ida-Saksamaale tagasi loenguid pidama, 1988. aastal valiti mind Dresdeni Tehnikaülikooli juures Barkhauseni õppetooli professoriks. “Päris” Lääs jäi minu jaoks aga suletuks kuni 1989. aastani. Ülikoolis öeldi mulle selge sõnaga: “Astu parteisse ja piirid avanevad su ees.””
Spordi mahajätmisest päevapealt
Raimund räägib, kuidas ta spordi tegemisest loobus: “Spordi jätsin maha peaaegu päevapealt ja tervisesporti ei pidanud ma vääriliseks asenduseks naudingule, mida olin tundnud keha valdamisest tippvõimlejana. Hiljem on mulle meeldinud palju reisida, milleks andsid hea võimaluse konverentsid ja töötamine välismaal. Viimased 15 aastat olen pidanud reisipäevikuid, vahel harva ka mõne reisikirja avaldanud. Toormaterjali oleks tervelt meetri jagu, aga aega ei jätku. Olen koguja tüüp: raamatud, muusika, margid, mündid … Pean mõttepäevikut ja armastan lugeda. Ilukirjanduse kõrval pean lugu reisikirjadest, memuaaridest ja filosoofilistest esseedest.”
Söökidest armastab Raimund lihtsaid eesti toite ja varem ei öelnud akadeemik ka kangemast napsist ära, nüüd enam tervis ei kannata. Raimund täpsustab: “Mulle on juba kaks “kapitaalremonti” tehtud haiglas operatsioonide näol.”
Kas jumal on olemas?
Ka suhtumises jumalasse on Raimundil teaduslik-metodoloogiline lähenemine, mis on sümpaatne oma läbimõelduses: “Mitte selles pole küsimus, kas jumal on olemas või teda ei ole. Põhiline on see, et me VAJAME jumalat. Vajame siis, kui satume konflikti eetiliste tõekspidamistega. Siis räägib jumal meis meie sisetunde kaudu. Üks kogukond teadlasi (Singularity Institute for Artificial Institute) uurib, kuidas päästa inimkonda ohtude eest, mille võib valla päästa plahvatuslik tehisintelligentsi areng. Selleks püüavad nad välja töötada kriteeriume, et luua üksnes “sõbralikku” tehisintelligentsi. Aga inimene pole ju võimeline defineerima sõbralikkuse mõistet ja selle mõõtu, sest igal meist on omad väärtuskriteeriumid. Isegi Albert Schweitzeri “aukartus elu vastu” tähendab loogilist vasturääkivust ja ei anna meile eetilist käitumisjuhendit. Aga austria matemaatik Kurt Gödel oli see, kes lahendas probleemi. Gödeli mittetäielikkuse teoreemile tuginedes saame väita, et pole olemas inimteadmiste süsteemi, mis lahendaks ära omaenese vasturääkivused. Et lahendada üles kerkinud vasturääkivus, tuleks leida abi väljastpoolt süsteemi. Ja siin saakski üksnes jumal olla see piisav autoriteet universaalse väärtuse kehtestamiseks inimeste maailmas. Aga nii kaua, kuni meil ei ole ühtset jumalat ja õhtu- ning hommikumaa omavahel tülitsevad, seisab probleem õhus.”
Tänasest Eestist
Tänases Eestis häirib Raimundit ühedimensiooniliste väärtuskriteeriumite massiline levik. Edu on küll hea stiimul, aga halb väärtusmõõt. Rikkus on kiiresti kujunenud eesmärgiks omaette. Võim on rikkunud toredaid inimesi, sest sellega pole kaasnenud vastutustunnet. “Varem häiris mind halb rohkem. Aastatega tuleb aga rahulikkus ja omaenda võimete parem tajumine. Halba, mille vastu seista pole võimalik, tuleb võtta lihtsalt nagu ebamugavat loodusjõudu,” ütleb Raimund.
Suureks kingituseks peab ta vabadust ja võimalusi, mis varem välistatud olid: “Milline kirjandus on nüüd raamatulettidel kättesaadavaks tehtud! Millised reisimisvõimalused on avanenud!” Ei uskunud ta noore poisina havai kitarril klaaspulka väristades, et kord vana mehena saabub ka tema jaoks võimalus kuulata tõelist slack key kitarrimängu otse Hawaii palmide all Waikiki rannapargis. Rahvusvaheline suhtlemine, võimalus töötada muu maailma ülikoolides ja osalemine ühisprojektides on loonud võimaluse saada “omaks” nende teadlaste hulgas, kes veavad sama rege mis temagi. Eriti suurt rõõmu tunneb Raimund aga selle üle, et tal on õnnestunud süüdata säde noorte kolleegide silmis, kes kõnnivad koos temaga raskel, aga põneval uurija-rajal.
* * *
Turbo-tester
Aastal 1993 valiti Raimund Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ja arvutiteaduse eriala tõttu kuulub ta Informaatika- ja Tehnikateaduste osakonda.
Akadeemik Ubar selgitab taustad lahti: “Osutusin maailmas pioneeriks, kes tõi digitaalsüsteemide diagnostikasse uut tüüpi graafilise meetodi – struktuursed otsustusdiagrammid. Esimese artikli selles vallas avaldasin 1976. aastal. Järgmine samalaadne artikkel ilmus USA-s alles kaks aastat hiljem. Ise sain sellest teada veel kaks aastat hiljem, nii aeglaselt liikus siis info.”
Pärast doktoriks saamist määrati Raimund kateedrit juhatama ja administratiivsed kohustused kasvasid kiiresti üle pea. Juhatas ta kateedrit siiski vaid üheainsa perioodi 1987-1992. Pärast seda 1993. aastal asutas ta Tehnikaülikooli juurde elektroonika kompetentsuskeskuse, mille raames ja mitme europrojekti toetusel arendati väga tihedat koostööd Lääne-Euroopaga ning rajati ülikooli juurde nüüdisaegne elektroonika disainilabor. Selles laboris projekteeris tema õpilane Jüri Põldre esimese ülisuure integraalskeemi Eestis. 1993. aastal valiti Raimund Eesti Teadusfondi Nõukogu esimeheks. Ta juhtis fondi nõukogu kolm aastat, kuuludes nendel aastatel ka Eesti Teadus- ja Arendusnõukogusse ja President Meri Akadeemilisse Nõukogusse.
Akadeemik Ubari hilisematest teadustöö tulemustest on üks märkimisväärsemaid uut tüüpi diagnostika tarkvarasüsteemi “Turbo-Tester” loomine, selle on litsentseerinud üle saja instituudi rohkem kui 40 riigist. Testrisse kuuluv rikete simulaator töötab näiteks mitmeid kordi kiiremini kui analoogsed elektroonikatööstuses kasutatavad professionaalsed simulaatorid.
Akadeemik Ubar juhib ka ühte Eesti seitsmest teaduse tippkeskusest Tallinna Tehnikaülikooli juures – integreeritud elektroonikasüsteemide ja biomeditsiinitehnika tippkeskust CEBE.
* * *
NIMI
Raimund-Johannes Ubar
TEADUSALA
Arvutitehnika
UURIMISTÖÖ PEASUUNAD
Arvutiteadus, diskreetne matemaatika, graafiteooria, kombinatoorne optimeerimine, Boole’i diferentsiaalalgebra, otsustusdiagrammide teooria, digitaalsüsteemide projekteerimine ja verifitseerimine, testide süntees ja analüüs, digitaalsüsteemide diagnostika, kiipsüsteemide ja -võrkude diagnostika, veakindlad arvutisüsteemid
VALITUD AKADEEMIASSE
31. märts 1993
AKADEEMIA OSAKOND
Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
SÜNNIAEG ja -KOHT
16. detsember 1941, Tallinn
TÖÖKOHT
Tallinna Tehnikaülikooli arvutitehnika ja -diagnostika professor (alates 2005|)
HARIDUS
1960 Jakob Westholmi Gümnaasium
1966 Tallinna Tehnikaülikool
TEADUSKRAAD
1971 tehnikakandidaat Moskva Kõrgema Tehnikakooli juures, teema: “Keeruliste süsteemide diagnostika”
1986 tehnikadoktor Riia Arvutustehnika Instituudi juures, teema: “Digitaalsüsteemide diagnostikameetodite uurimine ja väljatöötamine”
1987 professori kutse
TEENISTUSKÄIK
1965-1968 Tehase Punane RET Raadioelektroonika Konstrueerimisbüroo insener, vaneminsener, grupijuht
1968-1971 Moskva Baumani-nimelise Kõrgema Tehnikakooli aspirant
1971-1976 Tallinna Tehnikaülikooli elektronarvutite kateedri assistent, vanemõpetaja
1976-1987 samas dotsent
1978 (4 kuud) – Barkhauseni õppetool Dresdeni Tehnikaülikoolis (Saksamaa), professor
1987-1992 kateedrijuhataja ja professor
1987-1992 digitaalsüsteemide projekteerimise ja diagnostika laboratooriumi juhataja
1992-2002 TTÜ Arvutitehnika Instituudi arvutitehnika ja -diagnostika professor
1993-1997 TTÜ Elektroonika kompetentsuskeskuse rajaja ja juhataja
2002-2004| uurija-professor
2005|-? TTÜ Arvutitehnika Instituudi arvutitehnika ja diagnostika professor
2008|-? Eesti Teadustippkeskuse CEBE (Integreeritud elektroonikasüsteemide ja biomeditsiinitehnika tippkeskus) juht
Külalisteadur või -professor (2 kuud või rohkem): Wismari Inseneride kõrgkool (1983), Grenoble’i Tehnikaülikool (1991, 1995, 1998), Darmstadti Tehnikaülikool (1993), Torino Tehnikaülikool (1996), Fraunhoferi Instituut Dresdenis (1997), Grenoble’i Fourier Ülikool (1998, 1999), Linköpingi Ülikool (2000), Jönköpingi Ülikool (2001, 2003|, 2004|, 2005|)
Külalisloengud rohkem kui 35 ülikoolis u 20 riigis
TUNNUSTUSED
1986 NSVL Rahvamajanduse Saavutuste Näituselt 2 hõbemedalit
1997 TTÜ kuldmärk
1999 Eesti Vabariigi teaduspreemia tehnikateaduste alal
2001 TTÜ teenetemedal Mente et Manu nr 2
2002 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk
2003| Harkovi Rahvusliku Raadiotehnika Instituudi auprofessor
2005| Meritorious Service Award, IEEE Computer Society
2006| IEEE Computer Sciety Golden Member Award
2009|, Raimund Ubar; Eesti Teaduste Akadeemia Medal
PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: Kokku üle 400 artikli, neist üle 100 ajakirjades või raamatutes ning üle 300 konverentsikogumikes.
MONOGRAAFIAD
Ubar, R., Vierhaus, T., Raik, J. Design and Test Technology for Dependable Embedded Systems. IGI Global, 2010|.
Novak, O., Gramatova, E., Ubar, R. Handbook of Electronic Testing. CTU Printhouse, Prague, 2005|, 400 p.
Bochmann, D., Ubar, R. Fehler in Automaten. VEB Verlag Technik, Berlin, 1989, 216 p.
Seleznev, A., Dobriza, B., Ubar, R. Automaatsete testsüsteemide projekteerimine. Mashinostrojenie, Moskva, 1983, 224 lk (vene k).
HOBID
Reisimine, muusika, fotograafia, kirjutamine , sport ja matkamine (nooruses)